Tere minu nimi on Margus Prangel, ma loen teile Eduard Männiku piibu juttu aastast 1934 nime valimas. Jonatan härg, tulundus ja seltskonnategelane sauna omanik, mitme maja peremees, osanik, pritsimees ja kaitseliitlane astus peegli ette, kirjutas sõrmedega vurrud kiki, lükkas rinna välja ja pani käe kuues ilu vahele. Juhatas ta. Nüüd peab selle nimega midagi ette võtma juba 100 aastat oma perekond kandnud seda rumalat nime. Isegi niisuguste ilusate nimedega mehed nagu spitskid, drinkmannid, Jaaksonid valivad endale uued. Miks ei peaks siis mina võtma korraliku ristiinimese nime. Lüdi lõua see asi ka suurt kulu. Ja teiseks eile näitas ka, et olen kuu ajaga võtnud jälle 10 kilo juurde. Kuidas seda öelda? Oleme omavahel otsekohesed, hakkan oma kehakujuga vastama nimele. Härg. Jonatan härg on läinud, tüsedaks nagu härg. Inimesed hakkavad nöökama. Noh, aga minusuguse mehega ei lähe see läbi. Isand Jonatan härg vaatles läbi oma paksude kulmu puhmastama tüsedaid kogu. Jah. Kael oli läinud päris tugevaks, kukalt enam polnudki, see oli kadunud liha poltidesse, jalad nagu sambad, käed, võimsed, rinnakorv nagu. Ei. Kui rumal ennast ahviga võrrelda. Parem juba öelda, rinnakorv nagu tuusal. Raha tuusal, jah, see oli juba sobivam võrdlus. Missugune nimi siis minusugusele mehele sobiks? Arutas isand härg edasi. Ütleme noh, ütleme midagi niisugust rasket, näiteks sammas. Ei, ei, see on labane. Aga kivi? No ei, ei lihtne. Iga nurga tagant jookseb mõni kivi, kel pole pükse jalas. Minusugusele mehele ei kõlba niisugune nimi. Minu nimi peab olema hoopis midagi erilist ja isikupärast. Minusugune mees ei või leppida mõne Soodla, Roela lehesto kalmistu ja kanalaga peab olema noh, ütleme. Jonatan Härkatsus, mõtelda mingit ilusat nime, erakorralist, suure päralist, mitte lihtsalt labastega tavalist nimi, mis looks kohe respekti. Noh, ütleme Rink ja vaat see on ilus nimi. Joonatan riik tuletab meelde midagi kaljutaolist, tugevat ja võimset. Aga isand härjale tuli midagi meelde. Rünk rünk, tuttav nimi, kas pole meil mõnd sellenimelist kirjanikku? Vist pole, aga kuskilt tuli ta seda nimed trükitult lugenud. Pagana pihta. Isand härg haaras oma väikese raamatukogu tähtsaima raamatu protestitud vekslit nimistu ja enne seal oligi kirja pandud Jonas rünga nimi. Miljon ja miljon üksteise järel. Pagana osav poiss, kiitis isand härg. Aga seda nime ei saanud siiski enam kasutada. Temale endale oli just samasugune häda. Oli paar ilusat miljonikest kirjutanud oma nimega sinna igavesse raamatusse. Nüüd tahtis ilusat ja puhast nime, mil pole protestitud veksli lõhna küljes. Kuidas sa siis võtad veel teise mehe asjakesed oma nimele kuigi muidu on see üsna ilus ja sobiv? Ei, see ei lähe. Aga ühe tulusa mõtte andis isand härjale siiski igavene raamat. Tuli võtta niisugune nimi, millega polnud veel asutatud neid lehekülgi ütleme näiteks varama ilus nimi viipab sellele, et selle nimekandjal on ikka seda maised puru. Isand härg lõi oma nimistu leheküljed lahti ja luges. Vara, varak Varik Varikas. Jakob varama 529 krooni, ands varama 140 krooni, luise varama 30000 krooni. Eduard varama. Jälle oli nimi rikutud. Ilus nimi härra, nii sandisti ära reostatud, et kogu varamaade suguselts ei saa enam 100 aastat ilma sekelduste pista paigal, ainustki vekslit. Ja kuidas siis võtab tema endale selle raske koorma? Aetakse kõik tema kaela, kõik need Jacob ands Louise ja Eduard varra maad oma kroonikestega. Peab valima parema nime. Näiteks kal kallis jah. Kallis maa. Tore nimi, võõrus isand härg käsi, kui nüüd oleks õnn minu poolt ja selles neetud raamatus leidub ainustki kallis maad visanud härg lõi kurja raamatu lahti. Soris kogu raamatugaa tähe läbi. Polnud kõik kallis maad, kui neid üldse leidub, olid hoidnud oma nime neitsilikult puhta kiiduväärt inimesed. Aga seal juhtus isand härjapilk aknast välja. Vastasmaja juures askeldasid paar meest redeli ja suure sildiga uputasid selle ülesse, isand härg luges. Parandan vanu ja teen uusi. Kingsepp J. Punkt kallis maa. Võib alt paistis veel vana nimi, koigep Tõi ära rikkusid ilusa nime. Sülita, sisend härg. Kuidas ma võin endale võtta samasuguse nime, nagu on ühel vaesel pigilinnul? Ei. Aga õhtuks leidis isand härg siiski ilusa nime. Romney. Vaat sell on alles vägev kõla kohe tunda, et tegemist raskema kaalu mehega. Rom lõi, kuidas kõmisev just see õi rom lõi? Tuleb, see annab mulje, nagu liiguksid kaljurahnud. Vaata üle tänavale. Krumm lõi, jällegi kerkis kujutluse, nagu liiguks teisel pool tänavat meie rahajõu ning vaimuelu hiigelpank. Isand härg jäigi selle ilusa nime juurde. Kuid siseminister ei tunnistanud selle nime võtmise sooviavaldust mõjuvaks. Nimi oli venepärane. Isand härg vantsis meelepaha koju, torises. Kust saan ma paremat nime? Kõik on rikutud. Üks ripub kingsepasildil, teine protestitud veksli nimistus. Korralikul inimesel ei kõlba nendega end määrida. Aga kui lood ühe ilusa nime nagu rummu nõi, siis öeldakse, see olevat venepärane. Ärgu nad minult enam nime muutmist tahku. Kui krom, nõid ei saa, jään härjaks ja teot on kogu eesti rahva ära.