Mina olen Merle Palmiste ja loen teile täna Mehis Heinsaare loo hämming. Pimedast ja külmast novembri õhtust ilmus kohvikusse linnu näoga mees. Vaadanud oma ümmarguste arglikke silmadega üle saali läve ja näinud seal istumas vaid kuut seitset inimest, otsustas ta jääda. Inimrohkeid paiku. Ta pelgas. Ta ostis seejärel tassi teed, sisenes uuesti saali ja asus sobivat kohta otsima. Kohvikus istus paar vanaldast härrasmeest, üks rohelise kübaraga daam ja kolm teismelist noorukit, kes olid uut sisenejat juba märganud ning omavahel midagi sosistama hakkasid. Linnu näoga mees pööras neilt kiiresti pilgu ja märkas saali kaugemas servas istumas lugevat naist. Mees, kohmetus. Naise nägu veel õieti nägematagi, taipas ta, et seal on selle sügise kõige ilusam naine. Sääraste asjade suhtes ta ei eksinud. Tundes, et keegi teda vaatad, tõstis naine ajakirja kohalt silmad ja jäime imestunud pilgul silmitsema. Mees, kes teadis, et ta kummaline nägu võib inimesi eriti ilusaid inimesi ehmatada lõi pilgu maha ning pöördus kiiruga ümber. Ta otsustas sellest kohvikust kohe lahkuda. Punastes ja kohmetunud toolijalgade otsa komistades kiirustas ta välisukseni kuid jäi siis käsi juba ukselingil millegipärast seisma. Miski oligi äkki peatanud, mingi uus ja üllatavalt tugev tunne mehes eneses. See polnud ei armastusega, meeleheide, ei hirmega viha, eiei. Neid meeleolusid tundis mees väga hästi. See oli midagi sootuks seni kogematud, midagi täiesti uut. Ja see tunne, mis oli temasse teakus tunginud, täitis ta meeled Coheni imestuse kui ka mingi uue, rahuliku jõuga sundides meespeaaegu vastu tema enese tahtmist sealsamas ümber pöörama ning kohviku saali tagasi minema. Vähe sellest, see uus ja veider tunne, millele mees oli äkki täiesti võimetu vastu seisma sundis teda koguni otsejoones sinna suunduma, kus istus ajakirja lugev naine. Sundis sinna minema ja luba küsimata naise vastas istet võtma. Linnunäoga mees pani kaabu ja pooljahtunud teetassi lauale jäädes naisele imestunud naeratusega otsa vaatama. Selle sügise kõige ilusam naine tõstis pilgu ajakirja kohalt. Oleks peaaegu karjatanud. Tema vastas otse teispool lauda istus äkki seesama tundmatu ülimalt kummalise näoga mees keda ta enne oli näinud ukselävel. Mehe ümmargused teravad silmad, tema pikk ja kongus nina ning naeratav kriipsu meenutasid naisele mingit suurt tundmatut lindu. Ja nüüd oli see mees istunud luba küsimata tema lauda ning vaatas talle koguni tontlikult naeratades otse silma talle kes ta oli harjunud sellega, et mehed tema läheduses isegi parimad nende seast jäid kohmetunud vait. Talleggist oli hiljuti kihlunud selle linna ühe tähtsama ametnikuga säärane häbematuse mahtunud naisele hinge. Ta kavatses mehele midagi solvavat öelda. Kui tal midagi piisavalt sapis keelel ei tulnud, tahtis naine järgmisena vähemasti kõrvallauda, ümber kolida, aga ometi liigutanud, teinud mispärast küll, mis hoidis teda veel selle kõhedaks võtva mehega ühes lauas istumas. Naine mõistnud seda ning see pani teda imestama. Imestama selle üle, et midagi säärast saab üldse juhtuda. Et see kulunud mantli ja linnunäoga mees istuksin otse tema vastas joob oma teed ja vaatab talle sama imestunult otsa kui tema mehelegi. Selles oli naise jaoks midagi nii uut ja ebatavalist. Ehmatuse viha andsid temast tasapisi järele, asendades sealsamas mingi uue meeleoluga, millele ta isegi nime ei osanud anda. Ei kirgega vihas ei olnud isegi põlgus mitte. See oli midagi jubedamat ja ahvatlevat justkui hakkaks kusagilt väga sügavalt tema seesmusest ülespoole kerkima mingi iidvana ja unustuse rüppe vajunud unenägu, mida ei taha meenutada nagu näeksid eneses istumas mälestust millestki, mida pole kunagi juhtunud. Kuid mille mäletamist on salamisi alati soovinud. Ja nüüd istub see miski äkki kõiges lihas ja luus tema ees, joob teed ja irvitab talle näkku. Ent ühes imestuse meeli halva hirmuga tundis naine ka mingit seni kogematud erutust mis selle veidra välimusega mehe talle ohtlikult lähedaseks muutis. Nagu oleks neil omavahel jagada mingi ühine saladus. Ja midagi oli õhus midagi suurte möödapääsmatud, mis nende kohtumise läbi varjusurmast ellu oli ärganud. Ja see miski sundis neid üksteisele üha suurema imestusega otsa vaatama. Kui nad nõnda mõned minutid teineteist tulid silmitsenud, tõusis nainegi sõnagi lausumata püsti ning lahkus kiirel sammul saalist. Hirmutasingida ära. Mõtles linnu näoga mees. Nüüd ei tule ta enne tagasi, kui ma olen siit lahkunud ja see on koguni üsna loomulik, aga samas see tunne ja imestus, imestus, meie mõlema näol. Oli see mingi nali, mingi tobe meeltesegadus. Kuid siis pole ju selles süüdi, miski sundis mind selleks. Miski sundis mind siia lauda, tuleme teda vaatama. Miski, mis on lõpuni viimata. Olles mõtetega sinnamaale jõudnud, taipasime isegi, et naine mitte ei põgenenud, tähistvaid ootab teda. Ootab kusagil kohviku ukse taga võib olla koridoris võib-olla pimedas novembri õhtus sest on veel midagi, mis on nende vahel lõpuni viimata. Mida ainult nemad kaks saavad ja võivad teha. Mees tundis seda. Mis see täpsemalt on, seda me ei teadnud. Aga ta teadis, et see midagi seniolematut, midagi kordumatut. Ja ta teadis, et ka selle sügise kõige ilusam naine teab seda. Teab ja ootab mees ideedesse aeglastelonksudega tühjaks, võttis laualt kaabu ja tõusis. Kummaline naeratus, oli ta huultele tagasi tulnud. Midagi suurt, midagi ennenägematult lihtsate suurt pida üsna kohe üsna siinsamas lähedal juhtuma. Ta lahkus vaikselt imisedes kohviku saalist ning seekord vaatasid peale noorukite talle järele ka rohelise kübaraga vanem proua ning mõlemad vanahärrad. Jõudnud koridori, vaatas mees ringi. Ta ei näinud seal kedagi. Kui taimsed naine ootab teda kusagil siinsamas. Siis torkas talle silma toliti poolavatoduks, mille vahel ta nägi peeglilauale toetamas kellelegi kõhna kätt. Mees astus ukse juurde ja lükkas selle aeglaselt lahti. Selle sügise kõige ilusam naine seisis peegli ees. Ülakeha katvad rõivad seljast võetud ja peeglilauale pandud olides süvenenud enese kahvatu näo ja valge ihu vaatlemisse. Naise hingamises oli tunda ärevust ning ta silmad olid täis imestust ja hirm. Ja korraga teadis mees väga täpselt, mida ta nüüd tegema peab. Sisenenud tualettruumi ja sulgenud enese järel ukse, astus ta naise juurde. Mees seisis tema vasaku õla taha, nii et peeglist vaadatuna jäi naise valge ihu tagant hämaras valguses paistma tema linnu nägu pool sügismantlis keha. Nõnda seisid nad senikaua, kuni naine oma roheliste silmade peegele pilgu mehele tõstis. Mispeale too justkui oleks juba aastasadu kätteõpitud liigutus oma pahe, maa käe aeglaselt naise vasaku rinna alla tõstis, jäädes seda oma tumedal peopesal hoidma nagu suurte haruldast õuna. Nüüd oli see siis käes, need olid nad lõpuks pärale jõudnud, kummalises hirmunud vaimustuses silmitsesid Adendi tardunud peegeldust. Nad vaatasid seda otsekui võimatut aegade hämarusest pärit unenägu nende silmal korraga ilmsiks on saanud. See oli otsekui nägemus mingist kadunud ajast ja ruumist, mis nende kohtumise kaudu taas ellu ärganud. Ning selle ainsana minuti jooksul, mis kestis ilmselt terve ajastu. Tundsin, et oma silmade kaudu veel kedagi seda peegeldust vaatamas. Kedagi kolmandat, kes oli nende juhusliku kohtumise tõttu üles tõusnud, nad teineteisega vastamisi seadnud ja siia kutsunud. Nad ei teadnud, kes ta on aga nad tajusid teda hämmikuna. See surinat sama ootamatult, kui oli sündinud. Sinna, kui sul hetk tagasi oli hõljunud ime, nõrgusid uuesti argised meeled ja aistingud lummusest vabanenud tundis linnu näoga mees eneses ühe korraga iha ja lootusetut kurbust. Selle sügise kõige ilusam naine, aga Tilpimiste väsimust. Postikkusega lükkas ta mehe käe enese rinnalt käskides tal käeviipega ruumist lahkuda. Ja peaaegu tänulikkust tundes, et naine talle sealjuures midagi solvavat ei öelnud komberdas mees uksest välja. Õue jõudnud ahvist enesesse, mõned sõõmud novembrikuiselt jäist õhku. Surussis kaabu silmile, vaatas korraks ehmunult ringi ja kadus kiirustades õhtupimedusse. Naine pani uuesti riided selga ja kui oli soengut kohendanud, hingelt lõhnastanud, naasis veidi unisel ilme kohvikusaali. Oma kihlatuga kohtumiseni oli talvel üle veerand tunni aega.