Mina olen Ülle Kaljuste ja ma esitan teile Friedebert Tuglase kontserti. Oli nägusid, liikumist ja värve. Siis kadus kõik peale helide ja kadusid pikkamisi, needki saabus nagu hetkeline unustus. Tühik, üleminek ühest maailmast teise. Ja siis hakkas kujunema taas liikumist ja värve. Just nagu lahendub surnud filmilint uuesti eluks ja hõiskamiseks. Ei tunne enam kohta ega taju aega. On vaid nägemus lumm. Kostab nagu meremehe sammusid sadamasillal ja ankruketi raginat. Vesi loksub, gladiseb ja pulbitseb jälle kettide raginat. Ja siis hakkab kõik kuhugi liuguma. Hüvasti, hüvasti. Tuuline sõiduk läheb teele. Kui kord taas kohtume, oleme teised. Purje tahmivad õhku. Ja mastid nõtkuvad nende raskusest ümberkajakate Valenduste, soolast vee, tuisku. Rannad löövad laiali nagu mandri hõlmad ning tuul õõtsub kõigi poognat jõul. Avameri laev lendab pahinal läbi sinirohelise pilve ikka kiiremini, ikka kergemini. Ja nüüd nagu irduks kõigest kombitavast ümber veel lendlevaid vahutorte kui pilves agaraid. Ja siis vaid avarus. Puhub idatuul ja lõõtsub läänetuul, loivib lõuna, pahiseb põhjatuul. All pöörleb rohe-sinine gloobus. Nüüd juba kaugel, väga kaugel. Nii kaugele piirdub olematusega. Ainult taktikepp kannab veel. Kuid seegi ebamäärastub on vaid tuules kõikuv oks. Ta viskub siia ja sinna, ajab pungi ja lehti ning puhkeb õitsele. Ja siis pole enam midagi reaalset. Jookse, jookse mu mõtte. Lenda mu tundmus, levitatiivad, tõuse, irdu, kõigest avani suur luule nagu helejärv, Põhjala suveöös. Lai taevas kuldneda üle levige kumad, Helendused, valguse vastukajad. Olla Vikerkaare vend, olla koidupunahõimust kerge, kerge, mis on kõik muu. Hetk peatust kõrguses, lõplik täiuse tunne, ülim õnnepõli. Eeter virvendab, avarus tuksub ei tõusu ega langust enam. Kuid siis hakkab sügavusest jälle nagu maapealsete asjade mälestust kumama. Ja see paisub katastroofiks. Universumi orkestris. Läbi udu ahetab sureva planeedi punane ketas. All laiub hall soo kääbus mändidega. Eha põleb selle kohal ahastavalt kustub. Paks pilv peidab taeva ning hakkab pisardamannugi vihma. Päevalehele Talle järgneb pilkane ning süngesse unne. Süngesse on kannata, mind. Ei ole enam tahet, ei tiibu ega kaugustki, ainult igavesti vaevelda, igavesti surra ja olla suremata. Olla vaid üksainus, olla või mitte olla, võngutada ainult puuri Varbu jõuetult haliseda. Prometheus, kes iial ei vabane. Hay valu, oimu ru kurbus, hõimu igatsuste kõrgmäär, unistuste ülim aste, kuhu kadusid, kuhu hääbusid kuhu ka kõik mu käte vahelt kuhu põgened mu ümbert, kuhu langen, ma isegi. Hay Illusioon, oi unistus unistuste unistus. Vangla valvur vaid sammub mööda metallist kõnniteed. Ta kaugeneb ja lähened ei kuule. Selled meeletuse Kell hulluse Kell paugu põrutab pöörasuse Kell. Kui lähedal on pimedus veel samm ja algab suur pimedus. Kodu, pimedus, ainus kodu. Kõik peatub hetkeks ja vaikust tipp lühiSammel läbi ruumi. Siis äkki energia pursk? Ei, siiski mitte see, mitte see. Pinguta uuesti end virguta tahet, raputa enesest unistuste liigliha. Taevarannal puhkeb kirsspunane viir siis purskab avarusse tuld ja lained all roosatavad ikka lähemale ja lähemale. Siniroheline merepind on jälle siinsamas ja purjed paisuvad värskes tuules. Ning ülemerelageduse käifanfaaride hõise nagu avastusretkelt saabudes. Laev randub toolide kolinal. Ja üks väsinud mees puldil raputab pulstunud pead.