Tere, mina olen Harriet Toompere ja ma loen Asta Põldmäe loo, ta tuleb veevoolukiirusega. Peeter on muidugi juba suur poiss. Ta vaatab entsüklopeediast Tansaania pealinna, ta kannab tenniseid number 33 ja viskab astudes pead nagu hobune. Nikon, päike. Miku pole veel midagi. Ja raamatuid tema ei salli. Raamatut raiskavad aega, hommikuid, lõunaid ja õhtuid. Aga Mikule jää neid kunagi üle. Ene asemel ütleb ta entsüklopeedia või ka lihtsalt esimene osa, sest esimene osa tähendab autosid. Ja temal raamatutest muud tarvis ei lähe. Miku jalanumbrit ei tea isegi ema. Ja võimalik, et nii pehmeid taldu üldse ei nummerdatagi. Miks muidu ema Miku tallajoonistuse ühes võtab, kui poodi kingi ostma läheb? Seda muidugi juhul, kui joonistust üldse on õnnestunud teha. Armu kisendab Miku armu. Kui pliiats sahiseb ümber ta varbaotste matkab. Siis tõmbab Miku jala paberilt ära. Ja joonistus tuleb lõpetada silma järgi. Aga silma järgi saab joonistada silma, mitte nii väga jalga. Ja kingad saavad Mikule väikesed. Olgu peale, et Miku tald on nii pisike nagu ainult Miku tald. Pisike ja kartlik on see. Ja paistab alati tuhas, kuigi on ükskõik missugune nagu ju Miku üldse üleni. Jah, aga kartlik, Miku siiski olla, isa. Tema joonistas ühel õhtul 64 hunti kõik süsimustad ja hambad suus nagu saesakid. Ei tea, missugune kartlik poiss kannataks niisugust asja ära. Ometigi Mikule ei tee see mitte kui midagi nagu joonistaks vihmausse ja siis on tal veel jõupaberist hundipuurnurgad kleepribaga kindlustatud. Aga seda ma ei ole kasutanud, tähendab Miku kaks suurt lauapaberitäit, hunte. Polnud mitte aega söömagi tulla, tema tahtis tingimata terve metsatäie korraga joonistada ja 64 hunti just Miku mets, mahutaski. Või õieti 63, ühe selle, mis üle jäi, pistis Miku Peetri koolikappi. Kahju ära ka visata, ilus paks hunt. Ja kuhu sa üldse viskadki linna kohas? Peeter tuli koolist, tõmbas kapiukse lahti ja. No mõtelge ise, kui teil kapist vaatab vastu hunt, hambad suus nagu saesakid, virutas ukse kinni, vedas veel tugitooli kah ette, mis seal enam asjade vahetamisest või homsest õppimisest. Aga Miku istub vatiteki peal, ümberringi pulkadeks murtud vaarikavarred ning 63 hunti. Mingisugune punane käkrast, sellofan, paber, ka. Juustupaber. Sa tule lõkke äärde, kutsub Miku ja puhub silmad kysis punast paberit. Mul siin õudne suur tuli, mul on tegelikult tulemägi, mitte üks hunt ei julge tulla. Ja katsub peopesaga põski, mis on tuule ja tule õhevad alati ka ilma tuule ja tuleta muidugi lõkke süütamine voodisse igal muul ajal oleks rohkem kui küsitav asi. Aga kui ümberringi põrnitseb 63 hunti, kustutab see kõik küsimused. See sul seal on, tahab siiski teada õpetatud Wen silmas pidades tillukeseks juppideks pudistatud vaarikavarsi, puuprahti ja koorepuru, mis sinise siiditeki kurdudes libisevad ringi nagu ajupuud kevadisest suurveest. Mets selgitab Miku, hundi, mets. Puud, pikali peavad olema langetatud, mets otsustab Miku. Ise langetasin, siis hundid näevad tuld, muidu nad ei tea karta. On siiski mõned üksikud asjad, mida ta ise teab karta. Juuksurisse minekut. Seda küll kindlasti. Aga ega tema ei karda juuksurit, tema kardab omaenese kukalt. Kardab, et see tal ära rikutakse. Tukaga tehtagu mis tahes, aga kukal peab inimesel jääma nii, nagu ta on. Nii arvab Mikko. Ja kui juuksur järjega kukla kallale jõuab, tõmbab Miku pea õlgade vahele ja hakkab üle keha võdisema. Küülm, kuulutab Miku lõug sügaval kampsuni kaeluses ja vahib juuksurit nagu maalt, nagu uru loomake. Juuksur lükkab akna kinni ja seiskab isegi lauaventilaatoreid. Iigetega kaob külm, haliseb Miku ja ta silmad lähevad vesiseks nagu talvise tuule käes, väriseb ja hiilgab, iga lõigatud ja lõikamata juuksekarv hüplevad kulmud ja ripsmed, otsmiku tukk ja iga viimane kui muhk tuka all. Ühesõnaga terve see lapsel ladvastik toodaga julge, kes riskiks siia veel kääre sisse pista? Ei riski, ei ole julget. Ja hetk hiljem astuvad vennakesed koduteed. Õuedes plaksub pesukelts, murdub loigu äärtel ja puud piiksuvad kõigi oma lindudega. Igal pool on maas midagi märga ja musta autod on porised ja teadmata kust murrab end äkki läbi tahmastel lumejäänuste, risu ja kruusa. Täiesti puhas ojake. Märts on laps, kes muudkui aga mängiks ja mängiks veega. Ja mitte keegi ei taha tulla teda ära ajama. Emale, kes kella kolmeks peab välja minema ja aknal kübarad harjab. Paistab, et lapsed võiksid juba tagasi olla, kuni oleksid. Kindlasti võiksid olla. Aga ei paistagi veel. Lõpuks vilksatab heki tagant Peetri karvamütsi, lagi, ainult Peetri nuga. Miku ema on mõlemad akna pooled korraga lahti löönud. Kus sa lapse jätsid? Mis mina teha saan, laiutab Peeter käsi. Ujutab Koidula tänaval oma laevukesi. Ta tuleb veevoolukiirusega.