Tere, olen Tiit Sukk ja loen Urmas Vadi loo summnambul. Kord sattusin magama ühe külmkapivahetus läheduses. Peatusin sel ajal tädi pool ja võtsin endale kohustuseks valvata tema külmkapp. Mingitel kummalistel põhjustel oli külmkapist kaduma läinud maksapasteeti, mida tädi jõuludeks tegi ja mille üle ta varjamatult uhkust tundis. Seal pimedas köögis, kus kardinate vahelt vaid tänavavalgus sisse kumas tulid tihtipeale pähe kummalised mõtted. Näiteks tol korral, kui ma olin poole ööni linna peal jõlkunud ja kui ma siis välivoodi lahti tegin ja sinna ainult siruli viskasin, ei tulnud mul und. Tahes-tahtmatult mõtlesin ahjualuse peale, kes iga hetk võib avada elektripliidi ukse ajada sealt välja esmalt oma suure pea ja pruntis huuled. Ning siis oma aplate kätega tõmbab ta end ahjust tervenisti välja. Väike, aga seest kogukas kere vilavate silmadega, viskab köögile pilgu peale ja hetkega on tal toimunust täielik ülevaade. Kohe on ta valmis ründama külmkapp, pea sahvrit ning tädi peret paari liigutusega paljaks sööma. Nüüd päevavalgusele tundub see jutt mulle endalegi kahtlasena. Aga siis ei saanud. Ma muidugi tegin köögisahtli lahti ja võtsin sealt kulbi. Seda käes kaaludes oli ilmselgelt ühe vilunud õgard jaoks oli see liiga kõhnuke relv. Seepärast jätsin igaks juhuks, kui peaks minema suuremaks madinaks enda kõrvale ka pesukausi ja prügikühvli. Olin ta tulekuks igati valmis. Kuigi ei saaks öelda, et ma sel päeval midagi just asjalikku või tarvilikku tegin olin ma neetult väsinud. Nimelt otsustasin, et jõlgunseni linna peal, kuni tädi pere on magama läinud ja aknad pimedad. Telekas tuli aga üks dokumentaalfilm Venemaa-Jaapani sõjast, mida tädimees juba vaatamata jätnud, selles võis kindel olla. See jõlkumine väsitas mind, nii nagu ka kõik muu. Tegin tiiru mere ääres kuni muuli otsani välja, käisin korra ujumas, kuigi vesi ei olnud enam teab mis. Siis kõndisin kuni keskväljaku ning läksin tiiruga sillani, kust nägin, et see nõme film ikka veel käib. Vastu hommikut, kui hakkas juba valgeks minema. Ma nägin teda, ärkasin ahjuukse krigina peale, olin unest veel segane ja pilutasin silmi ja hetke mõtlesin, et ma lihtsalt arvan teda nägevat ja tegelikult, kui nüüd tuli põlema panna, pole seal kedagi. Seda oli minuga ennegi ette tulnud. Tulmaga põlema ei pannud, sest arvasin paremaks teda rünnata. Pimedas. Kobasin käega vaikselt pesukausi järele, sain selle kätte ja otsustasin, et kui ta nüüd külmkapi ukse peaks lahti tegema, laiatan talle sellega lagipähe. Juba oligi see reooma ilgeid näppe ukselingi külge ajamas. Kargasin välivoodilt püsti, võtsin kaarega hoogu, et siis talle kausiga valada, nii et küll saab ja ta lõpuks mu tädi pere rahule jätaks. See närukael avas ukse ja valguskülmikust paistis talle näkku. Tardusin paigale Väikse paksu, suure pea ning lihavate huultega eluka asemel käsites külmiku ees sorgus juustega kukepükstes kõhetu kuju. Tema nukrates näojoontes, mida külmkapi sisemus valgustas, oli midagi mulle nii tuttavat. Aga mida ei suutnud ma enam mõelda, sest kogu päeva töö rammestas mind, raskus langes jalgadesse ja ma vajusin voodile ning jäin magama. Silmanurgast nägin veel vaid nii palju, kuidas ta võttis taskust kokku volditud ajalehe, oskuslikult pasteedi kausi ümber, keeras kausist sisu välja, koputas ja ajalehepaberisse pakkis pani selle siis halli kulunud pintsaku põuetaskusse ja kadus nobedalt praeahju. Kuigi tädi sai väga hästi aru, mis oli juhtunud, siis viisaka inimesena ta kadunud pasteedist juttu ei teinud. Mõtles vaided, kasvav organism, las ta olla üldse ei rääkinud, niipalju kui aga järgmisel ööl kordus kõik, nagu eilegi, oli tädi pilgus näha etteheidet. Vandusin endale, et maksku mis maksab, täna teen ahjualusele lõpu peale. Kui tädi ja tädimees oli tööle läinud, tõi nende riidekapist vanaisa jahipüssi ja padruneid. Oli mitmeid kordi näinud, kuidas vanaisa tegutses, kuidas ta jahile minnes valas padrunikesta sisse püssirohtu ja haavleid. Kukkusin kaks padrunit lahti, võtsin haavlid välja ja kallasin jämedat keedusoola sinna asemele ning mätsisin padruni otsa jälle uuesti kinni. Lükkasin siis padrunid rauda ja jäin teda raiskab passima. Kui hakkas juba pimedaks minema, istusin praeahju ette maha ja võtsin püssi põlvedele. Ja kui ahju uks peaks veidigi liikuma, ilma ahjualune, saaks poolt sõnagi enda kaitseks poetada, kihutan talle soola kerra, nii et on. Tundsin ahjualuse vastu korraga meeletut viha. Madusin, et tema ongi mu elu. Mis siin häbeneda, ütleme, otse välja, perse keeranud. Kui ema ja isa tegid kihutustööd, et ma peaksin minema ja selgeks õppima mõne kindla ameti, mis toidab siis ahjualune selle jutu peale vangutas mulle teada. Muidugi oli mu vanematel õigus, ma ju teadsin, et ega minust ei olegi midagi tulemas, mina aga seda raiska kuulates lasinal meelega tõestuskoolist välja visata ja jäin ootama midagi suurt ja enneolematut, nagu ahjualune mulle tõesõnaga lubas. Veel süüdistan ma seda sindrinahka pruudi varguses. Ta vehkis sisse, tere, keda ma armastasin, kellel olid suured rohelised silmad, kõige ilusamad rinnad, mida ma eales näinud, täpselt nagu hommikused kastepiisad krookus lehel ja tohutu suur pehme sall, millesse mahtusime mõlemad sellel novembri õhtul Emajõe ääres. Sellest sallist tuli mulle aga uni peale, ma jäin magama ja ma nägin, kuidas ahjualune silmade viladest Terje käevangus jalga lasi. Alati, kui ma mõtlen terjele, tuleb mulle uuesti uni peale, nii ka sel korral silmad kinni, püss kukkus põrandale. Hommikul peavaluga ärgates nägin, et praeahjuuks on irvakil. See varganägu oli jälle käinud ning sel korral teinud täiesti puhta töö. Enamus pasteet, juust ja vorstikäntsakas oli kadunud igasse pasteedi kaussi, mis veel alles olid, oli ta hambad sisse löönud võtnud vaid paar ampsu ja siis kohe järgmise kallale asunud. Alles käiva marjaveinitünni, milles onu igal õhtul peatused kuulatada sele mulksumist oli ta lahti teinud pooltoorest veinist alla kulistanud ning osa põrandale kallanud, nutt kurgus, lasin jalga. Käisin psühhoterapeudi juures, rääkisin tollele kogu loo Dohades ning mõistvalt kaastundliku pilguga. Kui ma jõudsin oma jutuga, aga ahjualuse juurde, läks ta lausa põlema. Ahjualune väga huvitav, väga huvitav. Ja siis läks gamma ja lahti ning kirjutati haiglasse, siis hommikul analüüsid, läbivaatused, siis lõuna peale seda üksikasjalikult järelepärimised ahjualuse kohta. Aga nagu kiuste polnud, siis kui teda vaja, ahjuolust mitte kusagil. Nädala pärast kirjutati mind haiglast välja, mulle määrati antidepressandid ja soovitati tööle minna. Saingi tööd Eesti Rahva Muuseumis valvurina. Kolm esimest päeva polnud midagi, istusin ja lugesin, tegin maja peal mõned tiirud, jõin kohvi ja mõtlesin, et juuda jäi tädi juurde parema elu peale. Aga ma eksisin. Ühel õhtul kuulsin saalis kobistamist, võtsin taskulambi ja läksin asja uurima. Ja seal ta oligi just reheahjust end välja ajanud, silmad Vilamas kloppisid oma hallilt pintsakut, tahma maha. Haarasin ühelt vitriinilt rehedakse koodi, hakkasin sellega teda taga ajama, aga nii nagu ta oleks võinud võita kõik söömisrekordid. Samuti oleksid arvestatav vastane Erki noolele ning Ben Johnsonile. Seal muuseumis saavutas ta uue maailmarekordi 100. meetris, maratonis ning tõkkejooksus. Mängleva kergusega üllatas ta rahvariiete väljapanekul muhu seelikuid, ise seejuures jalgu imekiirelt ja osavasti kõhu alla tõmmates. Edasi jooksime ringiratast mööda karuekest Pekost vikatitest, Loorehast saanidest, kaelkookidest, viiskudest, laest alla rippuvaid katkist toobri, vitsadest, puust jalgratast, esimesest traktorist kombainis ning jõudsime uuesti karu hetkeni välja. Nii muudkui aga edasi ja edasi. Ahjualune tegi mulle juba ringiga ära ja kihutas must mööda. Jäin kohmetult seisma, oimetuna toetasin koodi najale. See sinder jooksis aga ikka edasi, tehes justkui auringe, näidates sellega mulle oma üleolekut. Vupsassis Tõnni vakka juurde ja tühjendas selle hetkega ning patsutas kõhtu asjalikult, nagu talu peremees pärast rasket teo päeva haaraste kummagi kaenla alla kaks linavihku ning hakkas ahju poole vaaruma. Korraga tuli talle nagu miskit meelde. Ta harutas põuest välja ajalehe ja kahmas laua pealt, mille ümber istus takuste juustega pererahvas kiviks kuivanud leivakäntsaka nutserdas selle paberisse. Ja läinud ta oligi. Mina sel ajal juba magasi. Ei tea, mida ma unes nägin.