Tere päevast, minu nimi on Ain Jürisson. Ma loen teile Andrese Serenity loo autorikaitse algu päevilt. See oli umbes 30 aastat tagasi, kui Kitzberg näitemängu punga Mart ja Uba Kaarel kirjutas, mis esiti ilmus Sakalas ja pärast raamatuna. Raamatu kaanele laskis Kitzberg tähenduse trükkida. Et seda näitemängu võib ainult väljaandja loaga etendada, mille eest siis iga kord viis rubla kirjaniku heaks maksta tuleb. Selle eest antakse luba võtjale nimetatud raamatust 10 eksemplari hinnata ligi. See on teise sõnaga ütelda, et etendajad pidid 10 eksemplari raamatuid ostma. Et Kitzberg sellel ajal Eestist lahkus, siis langes loa andmine, see tänamatu ülesanne juhuslikult minu peale. Et see aga vististi esimene säärane nõudmine Eestis oli siis ta ise ka mõndagi huvitavat arvamist kuuldavale. Millest siin üksikuid meelde tuletan? Et see näitemäng karskuse sisuline oli, siis olid pea ainukesed etendajad noored üle maa laiali olevat karskusseltsid. Oli nende seas tõesti mõningaid, kes sellest nõudmisest aru said ning ilma suure jututa seda täitsid. Kui kaugelt suurem osa oli hoopis ise arvamisel ning ei tulnudki luba küsima ega raamatut ostma vaid ainult ajalehtede kuulutuste kaudu, kui üldse kuulutati, sain kuulda, et seal ja seal mängitakse. Kui siis sinna kirjutasin ning tähendatud tingimust meelde tuletasin oli muidugi mängi võetendatud ning vabandus kõige paremal ja pehmemal kombel. Meie ei teadnudki niisugusest tingimusest. Nüüd on aga juba pidu olnud ning sissetulekute ja väljaminekute üle arve peetud. Nii et selle jaoks enam Kustki raha võtta ei ole ja nõnda edasi. Aga kui seda tükki veel teinekord etendame, siis muidugi maksame. Kuid see teinekord jäi enamasti ikka etendamata. Või kuigi seda tehti, siis juba nii, et see kaugemale kostnudki, kuid sagedasti korduslugu, nii et kui tükk oli etendatud, siis kirjutati õige sõbralikult kui head mõju ja muljetmäng rahva peale avaldanud ja nõnda edasi. Ning lõpuks, et kahjuks olnud sissetulek nii väike, et omaga õieti väljagi ei tulnud. Sellepärast palub selts, et mina nende suurt ennastsalgavad inimsoole hea tegemise tööd õigesti hindaksin ning sellega kaasa aitaksin, et ma oma viis rubla ka selle heaks kingiks siin, mille eest seltsi juba ette oma suurt tänu ütleb ja nõnda edasi ja nõnda edasi. On sul niisugune tänu juba kord kätte saadetud, kuhu sa selle siis ikkagi paned võtta vastu ja ole rahul. Ühest seltsist kirjutati aga mulle nii. Ei saa sugugi aru, mis raha teie õieti nõuate. Meie ei ole ju sugugi seda teie raamatu järgi etendanud, vaid oleme oma raha eest tellitud, ajalehest osad välja kirjutanud ning selle järgi õppinud ja etendanud. Ja kas meie oma ajalehte loeme või laulame, selle järgi mängime või tantsime, see on meie oma asi. Müts maha ja palu andeks tülitamise pärast teisest kohast kirjutati mulle, et see tükk olevat etendatud endise eestseisuse ajal, kuna nüüd uus eestseisus endise võlgade ja tegude eest ei vastuta jällegi hästi valitud abinõu, millega viie rubla maksmisest kõrvale põigelda. Kolmandalt kohalt seletati, et selts ei olegi seda tükki etendanud, vaid seda teinud selleks kokku astunud seltskond noori erainimesi, kellele selts ainult oma nime luba saamiseks ja firmaks tarvitada lubanud. Kuna aga muidu kõik kulud ja tulud selle seltskonna enda jagada jäänud ja nõnda edasi kirjutasin veel uuesti ning protesteerisid niisuguse seletuse vastu. Siis juhatati aga mind sealt ja sealt naabervalla noorte seltskonna juurde kästi nendelt küsida ning kui nad heaga ei maksa, siis kaevakumannad kohaliku vallakohtusse mis seal veel muudkui täna hea õpetuse eest ning jutt otsas. Lõpuks olgu veel nimetatud üks lugu oli kaunis ligi korras ka valla karskusselts, kus mul peaaegu kõik tegelased enam-vähem isiklikult võtavad ja sõbramehed olid. Ka nemad tahtsid seda mängu etendada. Muidugi ikka ilma seda ilmaaegset viit rubla maksmata. Paari tegelasega kokku saades tuletasin neile õrnalt etendus tingimusi meelde kuid Nemad seletasid otse avalikult, et nemad seda vist minu enese poolt välja mõeldud altkäemaksu ei tunnista ega maksa. Kirjutasin veel korra seltsi eestseisusele ning palusin seda maksu arvesse võtta ning enne või pärast etendust ära maksta, kuid sain õige kareda ja pilka vabastuse, kus mulle kõiksugu nöörimise ette heideti. Nende raske ja kasuliku karskuse ning kultuuritööd takistajaks sõimati ning lõpuks küsiti, et mis ma siis õige ette võtan, kui nad siiski ära mängivad, ilma minu protesti tähele panemata. Niisuguse vastutuleku juures sai ka minu pehme süda üks kord kõvaks ning tegin, millele ma isegi tagajärgi ei oodanud. Nimelt läksin nurgaadvokaadi juurde ning lasksin teha palvekirja sellele maakonna politseile, kes neile pidu ja mängimise loa olid andnud ning palusin selle näitemängu etendamist sel ja sel põhjusel ära keelata kuninat kirjaniku honorari ära maksavad. Advokaadile maksin kirja kirjutamise eest kolm rubla peale selle ühe rubla, kantselei kulu. Ja ühe rubla andsin jootrahaks. Sest et ma viina kaasa ei viinud ega seal koju ei lasknud tuua. Ei mäleta enam kui kaua just kuid otseetenduseks määratud päeva hommikul vara tuli, üks seltsitegelane linna viskas mulle pahameelega ja mind nende hea ettevõtte takistajaks ning raskuste valmistajaks juhatas viis rubla näkku ning nõudis, et kirjuta, kumma nendele kohe venekeelne kviitung selle üle, et ma näitemängu etendamise loa eest nõutud raha kätte olen saanud. Nii oli siis ikkagi minu nurgaadvokaadi vägev kiri tähelepanu leidnud. Viiks liiga pikale, kui veel kõiki üksikuid juhtumeid meelde tuletama, hakkaksin lühidalt ütelda. Vabandusi oli enamasti kõigil. Kõige rohkem esines aga see, et sissetulek oli nii väike, et üle ei jäänud midagi. Sellepärast jätkuga mina see natuke okei, nende hea asja edendamiseks mõnest kohast vabandati ka sellega, et see raha on küll seltsikassast kirja toimetajale või kassapidajale või mõnele teisele ärasaatmiseks välja antud. Kui nad selle saatmata jätnud, siis ei ole see seltsi süüa nõnda edasi. Mõni aasta peale seda koperdasin ka mina paar näitemängu kokku. Nõutasin trügi valitsusest etendamis loa ning laenasin siis neid käsikirjana kahe, kolme rubla eest mängimiseks välja. Tarvitajaid oli kaunis rohkesti, kuid maksusaamisega oli peaaegu samasugune lugu. Kuid kõige pahem oli aga see, et väljalaenatud käsikirjalise raamatuid enam naljalt tagasi ei saanud. Alati sai neid mitu korda nõutud ja otsitud, kuid siiski jäid nad sageli kadunuks. Mõne tagasitoomist pidin veel paluma head vaevatasu, lubades ajalehes. Sel kombel toodigi mulle viimaks mõne aja järel ühest mängust lubatud eksemplar tagasi ning nõuti. Maksin ära ja viskasin käsikirja kapi põhja, kus ta ehk veel praegu igavest und puhkab. Kuivast koi ja rooste teda nahka ei ole pannud. Pärast lasin paar näitemänguraamatuna trükkida kuumaga kohe esimesele kaanele tähenduse tegin, et edendamise eest iseäralikku luba ega maksu ei nõuta. Ning asi sellega.