Tere, Tõnu Aav loeb Oskar Lutsu loo Sirgas mäe omade uuem teekond. Näe, pöörab Tõnis Sägi ajalehte neil Tartus, tänavu jällegi näitus. Mäss küsi Väi Saamuel Pliuhkam ahjudega voodist, oi ärge hakake endid jälle näitusele asutama või kohegi, manitseb vana perenaine roosi eeskambrist pliidi juurest. Need näitused. Laulupeod on mu juba nii hellaks teinud, päris hirm tuleb, pealegi kui niisugust asja kuuled. Sina ei õlad roosi, paneme Larsen ütleb meil seal Tartus jälle on näitus, on, mis seal peab olema. No siis nii ütlegi, et näitus on rõdul ninasse, karga. Peal, mis nad neist näitustest iga aasta peaks pidama. Parajasti tuleb kambrisse noor perenaine, Liisbet küsib, millest on jutt ja pikkamisi tehaksegi otseseks näitusele minna. Kuid härgunud mehed jälle nagu läinud aastal. No seekord sõidetakse argipäeva, siis poed lahti, saab üht-teist osta ja nii edasi. Sõidavad kolmekesi Juhkemise, Liisbet ja Väimissegi. Vana perenaine jääb kodu hoidma. Liisbet istub nagu kahe käsigranaadi vahel, kaitseb hoolega, et nad kokku ei põrka. Aga vanamees on õhtul enne linna sõitnud, lasknud hõõruda oma selga ja sääri, jõe vammi ja piiritusega jooksva valu vastu ning seise enesest tähtsusetu asjaolu avaldab teekonnale siiski omajagu mõju. Nimelt paistab päike sel päeval nii soojasti, et vanamehe higine ihu, paksu kampsuni ja veel paksema ammuse ajal sügelema hakkab. Siis ütleb tütrele. Lükka Liisbet paar korda üle selja. Eilne rohi kipitab. Tütar lükkab paar korda üle isa selja, kuid sellest on vähe abi. Siis ulatab Juhkam käe räime poole, andkuse piitsi mässab piitsaga teed. Peaks vihma tulema, vilublem minema Dorise päi sõdades, oh näh, näh, näed, kuidas on inimesel soov, teised teevad näituse, tema palub vihma ja vilu Ajaku maha ja võtad pintsak seljast, soovitab Liisbet. Kuda Mikey pingsalt koera võtta. Mõni tuleb vastu, siis justkui komeet. Oh vaevad nüüd ometi need veel kinni, käe, oota, kuni tema lükkab, muud ma ei kuulegi terve tee, kui muudkui leke peletab. Mees lükkab pagana posti ümber, lükka, lased enda veel sunnitööle, viie kõige oma Fammiga sunnitööle, vaata Pliuhkam tagasi, mine mine L1, Karel Jürise, muidu annan hobusele piitsa, lasen käia, siis võiksid ennast lükata õhtuni. Vanameeste telefoniposti juures oma töö ära tuleb tagasi, hülgab korrart, oi raisk, mine koju tagasi. Upitab enesevankrile ja laskunud jälle minna. Nii jõutakse ühe veskijärve juurde ning seal tuleb Liisbetile hea nõu pähe, tead, isa ütleb. Mine sinna kaugemale, võta riided seljast ja uhazelgrammist puhtaks, siis kaua see nii ikka sügad, haak taga, parem põriseb Sägi vaeslaseme, tee peal sauna kütta olles jumala Ristna neeme ei arvelt peal kinni ja Tõnis oodakisi natuke, ma lähen lükkan selja puhtaks, kipitab nagu kurivaim Weston, nahk Hiiumaas. No mine siis. Kähku teed päev juba pooles laureuse. Motkun, lõke. Melekame, kus sa Tähku ei tee, ma sõidan minema. Karjatab Liisbet korrad, näe, siis kukkusid kaldalt ära. Kadus jookse, Tõnis jookseb. Jõuad, tõmba väljatõmme, tõmba välja, ära upub. Oleks ta, uppus maid, viskab Tõnis suitsu maha ja jookseb õnnetuskohale. Liisbet kannul. Raske mees on järsult kaldalt ühes mättega jõkke vajunud ja operdab vees nagu saarmas uppumist karta. Röövellik, mis ta dieet, see oli hullem kui väike tita, kuid sealsamas libised, kaotad, tasakaal, langeb äiale sülle, tekib mulin, Liisbet karjub. Siis tuleb veski poiss pika ridvaga ja toimetab mehed kaldale. Ning algab äia väimehe vahel umbes niisugune 20 äi latserkil maas muudanya koole. Nüüd tähtis tõbras vanainimese ära uputada. Prauhti, selge nagu kivi. Väimees märg nagu rääbis mess, mess, mess, kes tahtis kedagi uputada. Käsmu tiris jõkke. Äi, kes mulle hüppas selga ja litsus põhja. Väimees oleksin ma tean, teil seal nüüd veel niisugusi sõnu hakkad röökima, ma olen siiani sügiseni. Nii kaua, kui sul oleks samblad selga kasvanud ja jäätus peale kõlvanud, vaata mis mul läinud äi sügade säärde rõdatades sedasi oleks tahtnud ja seda ma usun küll, kulla väimehe käre. Kõik sinu raipe pärast siis veskimas, no lääme, paneme riided kuivama. Ma näen seniks omad selga. Väimees nojah, noh, kui te olete nii lahke, näe, tubakas ka, märg mõnimise, lähen seltskond peale Pliuhkam, kes alasti, liigub Veski poole, Liisbet üle õla tagasi, ärasand jälle vette kuku, isa, väimees, las ta kurask nüüd kogu mina talle enam järele ei lähe. Ai, särgi selga ajades, sina pole mul järel käinudki, sa tulid mind õnnitlema. Tahtsid minust lahti saada, kuivatavad veskipoisid vaesel reedeid protsessivaid koledal kombel ja pöörduvad siis koju tagasi.