Mina olen Aleksander Eelma ja loen Albert kivikase miniatuur. Piim Luik. Läksin uneküüsi silmist murdma ja ronisin ümisema telefoniposti otsa. Istusin talle otse lagipähe ja kõigutasin jalgu. Sealt nägin, kuidas väike tüdruk läks piimapudel käes trotuaaril minust mööda. Vaatas üles ja nägi mind posti otsas, jäi seisma ja rõõmustas. Nikena lind. Ning hakkas mulle liivaterakesi pilduma. Kummardudes nende järele, kukkus ta käest piimapudel ja purunes Trutuaari kividele. Pudeli rusude vahelt tõusis äkki lendu suur lumivalge luik. Maas aga ei olnudki enam piima. Läikesid ainult klaasikillud. Istusin rahuliku. Uppudes kevadpäikesekiirte juustesse ja pakatavate puude õitsemislõhna nägematusse koske. Mu kõrval seotuna puu külge tukkus, mu unistav ratsu. Pill viskus maantee küünarnukikõverused tagant vastu mu kõrvu. Jalgratast Ta kuljuse kõliseb kivi. Siis ilmus maantee tolmavale näole naine jalgratta kallistavate käte vahel pea asemel sumisev mesilane. Tiivutatud nõel. Äkki mu unistav hobune naeratas nägemuste naudingust haaras mu sadulasse ja nii me kihutasime rattasõitjale 1000 nelja järele, maanteel, liivasel jõel. Enda ees ei olnudki enam, sõitjat. Lendas vaip, kollane liblikas, tantsib võilill. Päikesejäätis Suvemaastik uhkas õitest ja puupargist. Päikesetuli kiitis, lähete ta kiiret sõit, sisalikke, puresid inimest ja tungisid, kui särisevad Orad maasse. Jooksin paljapäi otsides varjusest päikene õelus lagipähe, kuid kingsepa õmblusmasin. Saavutasin puu. Veri rohelise ja jaheda kuuse. Istusin ta alla ning mu peale langes kokstelt okaste ja varju karastav tuh. Kuid ma polnud üksi selle puu all. Mu vastas seisis naine. Ta naeratas mulle rõõmsal muhelusel, kusjuures ta suust tuli nähtavale lumivalgete hammasterida. Seal üks hammas pudenes taigenest kukkus välja suust ja langes maha. Ning samas silmapilgust, kogu maa oli kaetud lumivalge lumega.