Mina olen Maria Avdjuško ja loen Friedrich Reinhold Kreutzwaldi loo vaeslapse käsikivi. Üks vaene vanemateta tütarlaps oli kui lambad all järele jäänud ja õelasse peresse kasvandikuks saanud, kus tal muud sõpra ei olnud kui pere koer, krants, kes mõnikord leiva koorukese vaese lapse käest sai. Tütarlaps pidi hommikust õhtuni perenaisele käsikivil jahvatama ja kui tal väsimust puhates kivi mõnikord seisma jäi, oli malk kohe kihutajaks lapse kannul. Õhtul olid vaese lapse käed kui puu notid tuimad. Aga kes sellest hoolis. Palukest, mis vaeste lastele armust antakse, peab suurema osa enamasti vere ja higiga pere vanematele tasuma. Kes küll kuuleb vaese laste uhkamist, loeb nende silmapisaraid, mis palgeid mööda alla veerevad. Ühel päeval, kui meie nõder tütarlaps jälle rasked käsikivi ümber ajas ja väga nukralt meelel oli, et perenaine teda hommikul söömata oli jätnud, tuli üks närakas riides ühe silmaga lonkursant sinna. Aga ta ei olnud kogunisti mitte kerjaja, vaid kuulus põhja tark, kes eneses sedapuhku sandiks oli moondunud, et rahvas teda ära ei tunneks. Sant Ta istus ukselävele maha, vaatas teraselt lapse rasket tööd, võttis palukese leiba oma kaelakotist, pistis lapsele suhu ja ütles. Lõuna on veel kaugel, võta pisut leiba kehale karastuseks. Vaene laps näris kuivanud palukest, mis magusam, kui Isay maitses. Ta tundis sedamaid jõudu, kätes kasvavad sant, ütles sul, vaesel võivad käed küll väsinud olla. Ühtpuhku rasked kivi ümber ajades. Tütarlaps vaatas kahtlaselt vanataadile Silba, nagu oleks tahtnud tunnistada, kas küsimine, tõsi ehk pilkamine pidi olema. Ja kui ta näo lahke ja tõsise leidis, siis kostis ta. Kes vaeslapse kätest lugu teab. Veri on alati küünte all ja malk mõõdab selga, kui nii palju ei jõua teha, nagu perenaine tahab. Sant käskis lugu pikemalt rääkida, et ta lapse elu põhjani tundma saab. Kui vaene laps jutu oli lõpetanud, võttis vanamees kotist rätiku. Räbala andis lapsele ja ütles Seo õhtul magama heites rätiku oma pea ümber ja ohka südamepõhjast. Magus une näoke, kanna mind sinna, kust käsikivi leian, mis ise jahvatab. Et minu nõdra abi pikemalt tarvis ei oleks. Kirstuga ei tohi sa iial lahti teha, sest see oleks sulle surmaks. Vaene laps pistis rätiku räbala põue ja tänas anni eest vanameest, kes sedamaid oma teed läks. Õhtul magama heites tegi vaene laps nagu sant teda oli õpetanud. Ta sidus rätiku pea ümber ja ohkas silmaveega soovimise sõnu. Ehk tal küll enesel palju lootust ei olnud. Ta uinus kergema südamega magama, kui muidu kaetud silmade ette tuli kentsakas unenägu siis tütarlapse pikale teele rändama viiskus Tu imeliku juhtumist sündis. Viimaks jõudis ta sügavale maa alla, mis ehk põrgu võis olla, sest kõik neis kole ja võõras õueväravad seisid lahti, kus ühtegi elavat looma liikumas ei nähtud. Edasi minnes tõusis mürin, nagu oleks käsikivi jahvatamas. Vaene laps kõndis mürina juhil Argsele sammul edasi, kuni ta aida ulu alt suure kirstu leidis. Kust seest kivi mürin temale kõrvu kostis. Lapse jõud ei võinud kirstu liigutada, veel vähem paigas tõsta. Seal nägi ta tallis sõime küljes ühe valgehobuse ja mõnus mõte tuli talle sedamaid pähe. Hobune tallist, Ta köiega kirstu ette rakendada ja sedaviisi kirst ära viia. Ta tegi mõtet teoks, pani hobuse köiega kirstu, et istus ise kirstu kaanele, võttis pikavitsa kätte, hakkas 1000 nelja kodu poole kihutama. Teisel hommikul unest ärgates tuli tähtis unenägu talle meelde, mis nii elav näis, nagu oleks ta tõesti kirstukaane peal tüki maad sõitnud. Silmi laiali sirutades nägi ta kirstu aseme kõrval enda ees. Asemelt karates võttis ta kehikud Ei otra, mis eile õhtul jahvatamata jäänud, puistas terad auku, mille ta kirstu-kaanelt leidis. Ja vaata rõõmsat imet. Kivid hakkasid sedamaid mürisema. Natukese aja pärast oli valmis jahukotis. Nüüd oli vaesel lapsel hõlpus põli. Salakivi kirstus jahvatas, mis talle anti. Tütarlapsel ei olnud suuremat vaeva kui viljateri pealt sisse puistata, jahu alt välja võtta. Perenaine sai mõne aja pärast märku, et kirst jahvatusel vaese lapse abimees oli. Ta hakkas salanõu pidama, kuidas tütarlast majast ära ajada, jahvatamise kirstu tema asemele võtta, mis süüa ei tahtnud. Esiteks tahtis ta jahvataja kirstuga ennast ligemalt tutvustada, et näha saada, kus imelik jahvataja pidi seisma. Himu kihutas naistööd ja päevade taga ja ei andnud talle kusagil mahti, enne kui saladus tundma saaks. Ühel pühapäeva hommikul käskis ta vaesel lapsel külasse minna ja lubas ise koduhoidjaks jääda. Seesugust lahket lubadust polnud vaese lapse kõrve enne veel kuulnud. Ta pani rõõmuga puhta särgi selga ja paremad hilbud ümber ning ruttas siis minekule. Perenaine vahtis talle nii kaua ukselävel järele, kuni tütarlaps tema silmist kadus. Siis võttis ta aidast kehicu täie viljateri, puistas need kirstu kaanele, et kirst jahvatama hakkaks. Aga kirst ei teinud seda. Naisel oli palju vaeva ja tööd, enne, kui ta raske kirstukaane pealt jõudis kangutada. Viimaks läks kirstu kaas nii kaugele paakile, et eideke silma sisse usaldas pista. Aga oh õnne, Dust elav tuluke kargas kirstust välja ja sütitas perenaise põnev, nagu oleks ta takukoonal olnud ega jäänutamas suuremat üle kui kamalutäis tuhka. Kui leskmees hiljem teist naist tahtis võtta, tuli tal meelde, et kasvandik, vaenlane juba inimese ealiseks oli jõutud ja seepärast tarvis ei olnud kaugemalt kosjateed ette võtta. Pulmad peeti vaiksel kombel ja kui naabrirahvas õhtul koju oli läinud, läks ka mees noorikuga magama. Teisel hommikul leidis noorik aita minnes, et kirst käsikiviga tükis öösel aidast oli ära kadunud ja et mingit jälge vargast polnud nähtavale jäänud. Ehk küll igalt poolt otsiti ligemalt ja kaugemalt järele kuulata, et kas kuskil kadunud asja inimeste silma pole tõusnud. Siiski ei ole tänapäevani sellest midagi nähtudega kuuldud. Imelik käsikiviga kirst, mille ükskord unenägu maa alt välja oli toonud võis niisama imelikult tagasi läinud olla.