Olen Viire Valdma ja loen mari, saadi loo Elsa Hermanist. Elsa Hermann oli noorena hea jooksja. Isegi nii hea, et kui tal tuli valida õppimise ja spordi vahel, otsustas ta viimase kasuks. Sealjuures ei pidanud ta ennast iialgi tippsportlaseks. Selleks oli ta liiga vähe auahnust. Kuid kohusetruudus, pikad jalad ja vastupidavus tegite hinnatud võistkonna liikmeks, kellelt ikka võis punkte loota. Ta jooksis ka isa pärast. Isale tegite võidud rõõmu. Ei saagi, oli noorena sportinud. Elsa ema oli ammu surnud. Isa käis tööl ja isa õppis Tehnikaülikoolis raamatupidamist. Kahe peale, hoidsid kodu korras ja kasvatasid Elsa väikest õde ema pärandust. Elsa oli jõudnud juba kolmandale kursusele ja tema õde algkooli teise klassi. Kui nende isa suri. Elsa läks tööle, jätkas õpinguid õhtuses osakonnas. Puhkepäevad ja loengutest vabad õhtupoolikud veetis ta staadionil. Kuid peagi märkas ta, et nii enam edasi ei saa. Õel hakkas koolis viltu vedama ja õhtuti, kui Elsa loengutel viibis, kippus õde tänavatel hulkuma. Talle meeldinud kolmetoalise korteri üksildus. Nagu Elsal, nii puudus ka õel isekus. Ent lisaks vähemgi kohusetunne, see hirmuta selsat õde oli nii habras, avali, heale ja halvale korraga nii usaldav, see nii uudishimulik. Teda lihtsalt ei saanud järelvalveta jätta. Ta polnud tahtlikult halb. Ta igatses Elsa seltsi. Ja vanema õe kõrval oli ta püüdlik. Kui ta õhtuti veel ärkvel voodis lamas. Elsa laualambi paistel õppis paruste tasa. Ära loe raamatut. Sa lähed must siis nii eemale. Helsale tegi see haiget. Staadionile sa jõe kaasa võtta. Seal ei tundnud too end mahajäetuna karvadele, võistlusreisidele see jõe mõnikord ühes võta või jäta ta selleks väheseks ajaks tädi hoolde. Ja nii loobuski Elsa õppimisest, mitte ainult õe pärast. Ta läks endalgi liiga väsitavaks ühendada töö kodu, õppimist, sporti. Õele meeldis staadion entali, püsimatu. Paari suvega jõudis ta staadionist tüdineda ning veidike iseseisvunud asus omal käel kõikvõimalikke spordialasid läbi proovima. Keskkooli lõpuks oli ta jõudnud mängida võrkpalli, korvpallitennist, teha iluvõimlemist, vehelda, ujuda lisaks spordile, õppida veel kooli, muusikaringis, flööti ning kunstiringis maalimist. Talle öeldi igal alal eeldusi olevat talvele osav, painduv tundlikus, silma ja kõrvaga. Aga ta polnud iialgi rahul sellega, mida parajasti tegi. Ta lõpetas kooli keskmiste hinnetega ega osanud kuhugi edasi õppima minna. Korra küll proovis sisse saada näitekooli, kuid ei pääsenud konkursil läbi. Elsa korraldas õele töökoha, oma asutuse ühte osakonda aga vahepeal oli õele siginenud noori sõpru, näitaja muu kunstihuvilisi. See hirmutas Helsat õe uued sõbrad olid karvased ja rahutud. Tihti ei õde õhtuti, kauaks mingitele olenditele. Tuli alles vastu hommikut. Ele ärritunud. Elsa pidi üksinda tädil külas käima. Kujude juhtuski vahel harva kaasa tulema, istus ta seal võõrana ja naeratus nagu kusagilt kaugelt. Elsa ei osanud öelda, mis nimelt teda õe juures hirmutas. Hukkaminek ei, mitte mingi konkreetne õnnetus, millest ikka üle saab, vaid see tõde võiks temast eemale hõljuda, nagu leht puult. Seepärast rõõmustas Elsa väga kui õde seltsis ühe tagasihoidliku noormehega nende endi asutusest. Too noormees Arvo laul töötas tehnikuna samas osakonnas, kus Elsa õdegi. Tegelikult oli ta tehnikaülikoolipäevase osakonna üliõpilane, kuid kehvade majanduslike tingimuste tõttu ta pärines paljulapselisest perekonnast ja eriti hea õppeedukuse tõttu kasutas direktori antud eriluba käia tööl ja külastada loenguid oma äranägemist järgi. Ta oli kõigest 21 ja Elsa õde 19 aastat vana, kui nad abiellusid. Edelsa rõõmustas. Noormees äratas usaldust. Ta oli ümarõrn ja väga tõsine. Ta oli maapoiss pärit kaugemast kolhoosikülast metsade ja rabade vahelt. Tema ema oli karjatalitaja isa kolhoosist sepp. Nad mõlemad armastasid laulda ja isa mängis hästi akordioni. Arbor oli kolm venda, kõik temast tublisti nooremad. See oli üksmeelne, avar ja sõbralik perekond, kuhu Elsa õde ja osalt ka Elsa ise taotasid sattuda. Enne pulmi käis Elsa Maal Arvo vanemate juures. Teda võeti kui pruudi ema. Elsa kahtles, kas lastel pole veel liiga vara abielluda. Ent Arvo ema ajas kahe käega säärast juttu tagasi. Pole see vara midagi. Mõlemad käivad juba tööl, teenivad ise leiba, kui poiss naise võtab hile ta pealinnas hukka. Armun, väiksest saadik oma vendasid karjatanud, küll ta saab naisega hoitud. Endil neil tütar, tule nemad isaga võtavad minia tütre eest. Elsa olis südames. Arva emaga päri. Kui Arvo ühiselamust Elsa ja tema õe korterisse kolis tõile sinna ühes midagi väga sooja kodust. Nad käisid kolmekesi Elsa tädis külas. Ja nädalavahetusteks sõitis arva vanematekoju. Heinaajal läks Tarmo naisega tervelt kaheks nädalaks maale, nii kauaks, kui puhkus võimaldas. Elsa, kes pidi puhkust saama alles augustis, käis neil nädalavahetustel külas. See oli olnud soine maakoht. Nüüd kolhoosi ajal juba kuivendatud. Õue tagant algas põllumaa. Siis tuli karjamets kõrgete kuuskedega ja lepavõsaga edasi heinama, siilud üksteisest kraavidega ja võsaribadega eraldatud. Ja siis otsatu raba. Raba sees sädelus, järv. Päikesele üsas oli see nii meelitarhigisele nahale. Ent seal polnud põhja. Pinna sädelust soli petlikult julgustav. Helju turbatolm muutis vee läbipaistmatuks ja kui otse sisse vaadata kohutesse mustendast sügavik enam kui mereavarus ei Arvoiga ta vennad osanud ujuda. Ema oli neid ikka järvega hirmutanud. Kailsa kartis sügavat vett. Ta ujus küll veidi konna, kuid siia rabajärve julges ta ennast vaid korraks sisse kasta. Õe pealekäimisel ise kaldaservast kramplikult kinni hoides. Elsa õele seevastu oli järv rännakutessist. Ta ütles, et ta meelsasti elaks järves. Kui ta tusa tujuga üksi metsa uitama läks, olid tal tagasi tulles juuksed ikka niisked. Ja niimoodi juhtuski, et ühel õhtul pärast heinatööd, jäi ta kadunuks. Hämaras juuniöös aurava järve kaldalt leiti tema riided. Laipa ei leitud, see võis olla kuhugi kaldaserva alla triivinud. Pärast naise kadumist jättis Arvo õppimise katki ja ta võttis sõjaväe. Elsa jäi üksi. Tegevspordist oli ta juba eelmisel suvel lõplikult loobunud ja ta nõustus meelsasti, kui töö juures tehti talle ettepanek kunagi katkenud õpingud uuesti käsile võtta. Õhtuti laualambi paistel õppides tundus talle nagu tunnuksid möödunud ajad tagasi nagu lamaks väike õde jälle ta selja taga voodis ning paluks, et Elsa jätaks õppimise ja tuleks tema juurde. Kahe aasta pärast lasti Arvo sõjalist koju. Kohmetult, vabandades end Elsa lahkel loal hõivas ta uuesti ühe toa Elsa korterist. Siia oli ta ju sisse kirjutatud. Tali muutunud, tema pilk oli veel selgem. Ja süvenen kui vanasti. Jutt veel kasinam. Sõjaväes oli ta riidelaohoidjaks ja hakanud kunsti vastu huvi tundma. Nüüd tuled päevaselt töölt, joonistas ta õhtuti mingeid graafikuid seltsis pikajuukselise Bochellemlastega sarnaseid, ehkki nooremaid rahutumaide küllap rumalamaid mäletas Elsa moeaegadest. Ja seletas, et püüab kunsti kaudu inimlikustada tehnilist mõtet. See kõik ei hirmutanud Elisat Arvo paiskistele sealjuures küllalt arukas. Kuid arvu ema muretses kirjades Elsale. Päris ta ikka, mida poeg teeb. Kas joob palju, kas käid läbi halbade inimestega, kas ei saaks Elsa panna teda millegi tõsisema tegelema kui joonte tõmbamine? Suvel sõitis Elsa paariks nädalaks Arvo vanematekoju heinatööle appi. Seal võeti teda nagu oma inimest. Ja ema ütles mitu korda arvale, vaata kus Elsa on alles tubli naine. Ja päev enne ärasõitu rääkis ema, otse. Arv on muutunud, sest saadiku sõjalist tuli süngeks üksildaseks. Teeb oma pilte, millest ükski inimene aru ei saa. Siin kodus ei märka ta neid isaga ega vendi. Nagu vähe mahti saab, läheb üksi metsa hulkuma. Kus kohas ta käib? Fiksika rabas järve ääres. Ainus inimene, kellega Arvo sõbrustada on, Elsa Elsa taustab. Ta ütleb, et ees on teistsugune kui teised naised. Miks ei võiks nad siis abielluda? Elsa kogeles kohkunult, et on ju vana, üle 10 aastaarvust vanem. Aga ema ütles, et Arvol ongi tarvis endast vanemat ja targemat naist kes oleks oma kainusega poisile toeks. Ega ole ju vaja Elsa õele aseainet ja seda öelnud, puhkes ema nutma. Vastu oma tavalist osavõtlikkust. Elsa põgenes, jättes ema tagakambrisse kihkuna. Reedoas meisterdas Arba midagi. Tule uut sokuvilet proovima. Kutsestelsat. Kui nad mööda kaia tänavat sammusid, küsis Arvo. Millest temaga rääkisite? Elsa kehitas õlgu. Tal oli piinlik. Nad sammusid tükk aega vaikides. Siis Arvo muigas ja ütles. Ma tean. Ema tahab, et ma uuesti naise võtaksin. Milleks? Minul on pildid sinu õega, Ma olin õnnelik. Nüüd ma ei tea. Vist mitte. Aga nüüd on ehk midagi enamat. Nad jõudsid heinamaa äärde. Elsa jäätis, arva sinna soku peibutama ja ütles, et jalutab edasi rabasse silmad, kas murakaid on palju tulemas? Härraste järvemine hoiatas arvu. Ei ütle seal sa, seda ma küll ei julge. Ta tahtis lihtsalt üksi olla oma mõtetega õnnelik isegi Ena. Kas tema oli olnud kunagi õnnelik? Seda ta küll ei teadnud. Aga ta oli alati olnud rahul oma eluga. Ta ei suutnud leppida oma õelu käiguga. Talle paistis ebaõiglane tõde, pidi üles kasvama vaes lapsena ja kaduma oma elust nii noorelt õnne hakul. Aga jäneseeluga võisite küll rahule jääda. Ta oli saavutanud spordis häid tagajärgi. Äsja anti talle diplomi ülikooli lõpetamise kohta. Miks polnud abiellunud? Sest talle neis kohatu vastata lähenemiskatsetele, olles samal ajal vastutav noorema õe eest? Tagantjärele ta ei kahetsenud seda. Õega sidus teda loomulik kohus ja vastutus. Tema meelest olnuks kunstlik ise endale perekond luua. Märkamatult jõudis ta järve äärde teistest kaldaservale kanarbiku, käed ümber põlvede. Ta vaatas, et järv polegi Nicole. Siin on kodu paljudel loomadel. Näe, kas vesiämblik libiseb lainetel ja üsna pinna lähedal virvendab kogreselg. Tume pruunikas vesi loksub laisalt. Järve keskel kumab miski soojalt kutsuvalt, nagu tõuseks mahelaual lambi valgus üles pinnale. Elsa südamed täitisse igatsusega.