Tere minu nimi on Taavi Teplenkov ja ma loen teile, Ervin õunapuu loo laadalised. Soopära taavi sähvas vana Miirat piitsaga. Raudjal oli hull komme vankri eest käigu pealt magama jääda. Mira ärkas pudistades ja hakkas kohusetundlikult traavima. Taavi kisendas tuur, raisk, ega ma joosta ei käskinud. Rebis jõuga ohjaharusid. Raudes pilust tagasi, näitas hambaid. Liisa puges rätiku alt välja ja hakkas heleda häälega naerma. Mis sa hullvaim elajaga röögid, ega inimene pole, kurjustab elajas, on elajas, ristimata setuk, vana loll loom, kes inimkõnet ei mõista. Anna kuradile, anna piits või kirjuta kaika kõrvade vahele, muidu sotti saa. Taavi nägu mahenes, kui oma linalakka noorikud nägi. Ta noogutas ja kiitis rõõmsalt haka. Loo Mikke loomne. Liisa haigutasin, sättisin end uuesti heinasüle, mille kerra pobises veel nina alla. Eks aja mind ülesse, kui Lihula tornid ja see suur ratas paistma hakkavad. Juba tänarskaski. Taavi vaatas heldinult noorika poolija, mõtles ikka laps, mis laps, päris kahju koheteist Lihulasse viia. Aga teha polnud midagi. Liisa oli paari nädala eest teada saanud, et Lihula kodumajanduskool võtab vastu veel ühe tubli õpihimulise neiu. Et pole vaja proovitööd teha ega midagi, muudkui maksa 300 krooni kooli kantseleisse kassa meistri kätte ja hakka koduseid kunsti õppima. Tabeli alguses vastu sõdinud, et mis kunstasin kodus ikka vaja on eluaeg soopäral ilma kunstiliselt hakkama saadud, mis nüüd äkki siis lahti on? Pealegi oli 300 krooni, väga suur raha, see ei vedelenud maas, seda tuli raske ihurammu ka mitu suve teenida. Taavi oli terve suvi suur, Hansul rabanud, oli raiesmiku endale isegi kirve jalga löönud. Sügisel andis vana Hans 400 krooni palgarahaks, teatas uhkelt. Siin Taavi on sinu sellesuvine teenistus, tegid tublit tööd ja näed, peremees ei ole mitte kid, siia maksab kenasti sinu higi ja vaeva kinni jalavaluga. Võta taavi ja tunne rahast mõnu. On ju vägev tunne keres, kui raske rahapakk kätt surumas. Lahke peremees oli veel paar aastakäiku Eesti Ekspressi nädalalehti ka kinkinud. Igavesed värvilised ilusad lehed. Taavi oli mitu päeva lahases jalaga voodis vedelenud ja klantspilte vaadanud, nii et lõpuks silme eest kirjuks läks ja pea valutama hakkas. Nende ekspressi lehtedega oli Taavi Liisale uued tähed selgeks õpetanud. Enne teadis noorika vana piibli kirja ja meie mõtsija kalendrit. Paari nädala pärast luges Liisa juba soravalt igasugused suur ilmauudised kokku. Tõistri Alma käis iga päev Vahitorni vihikuid pakkumas, tassis neid korvitäite kaupa kaasas. Neid Vahitorni lugusid Taavi ei kannatanud. Tõesti, Almat ei kannatanud just nende vahitornide pärast. Eile oli Taavi seda hullu eite jahipüssiga ähvardanud, ei lähe ega lähe muidu värava pealt ära. Vaat sellised lood siinpool sood mastaabi ja nähvas setukat piitsaga. Jah. Tihti ronis Liisa mehele sülle, kui seal pliidi ees hobuseriistu parandas või puutööd tegi. Liisa näitas siis pesumasinat või värvilist televiisorit, mida parajasti reklaamiti. Vaatas suurel silmil Taavil otsa ja päris mis ilusad kastid need niisugused on. Mees viskas pilgu moe pärast lõhe pooli, esmasmingeid, välismaa lollused. Selliseid asju pole tegelikult olemas, need on nagu naljalehed või nii. Need ilusad pildid on selleks tehtud, et inimesi peast loll hakkaks ajada. Kas neid kenasid asju osta ei saagi, siis miks ometi? Taavi oli kimbatuses, ta keeras endale sigaretti, süütas selle pliidi alt võetud hõõguva traadiga ja seletas läbi hammaste. Noh, mõned saavad, kes? Eks ikka need, kes rikkad on. Kes need rikkad on? Taavi, sülitas põlglikult, tõmbas harali sõrmedega läbi habeme ja vahtis vihaselt tulle. Noh, näituseks klounid ja muud musta kunstimehed, sa oled ju neid Lihula laadal näinud? Olen jah, ükskord üks kloun seisis seal, endal nägu kirjuks maalitud, traadid linase kõrvas, aga sõin mingit kallist ja head asja. Mida ta siis sõi? Oli nagu leiva moodi, aga mitte mustvalge ja mingi naljakas asi oli selle valge Pätsikese vahel punane ja peenike nagu Taavi hakkas vingudes naerma. Seda asja ma tean küll, selle nimi on, sai viinerisai mida ta sai? Mitte ei saa aru sellest, kes sai. Taavi naeris kaua siis tõusis, pühkis pisarad silmist rega habemest, haaras lisa sülle ja ütles. Sai, on, sai kui Lihulasse sõidame, ostan sulle. Küll sa siis näed ja maitset ka pole, see sai erilist midagi, on teine nagu küpse peetanud, et valge ja kuiv. Aga viiner, see on nagu silk, tõsi, natuke teise maitsega ja sellel ei ole selg rootsuses silmi kah ei ole, vaat niisugune vigur Tallinna mehed olla välja mõelnud. Kui Lihula laadale läheme, saad näha ja maitset ka. Liisa oli kahtlevalt teadvangutanuide lausunud. Eks seal Tallinnas tehakse igasugu ime vigurici. Mõtle, Taavi, seal pidi olema selline suur kõrge maja nagu palju maju üksteise otsas ja ainult autode jaoks autode kodu. Kust sa selle hullu juttu võtad? Ekspress kirjutas, pilt oli ka. Taavi muheles ja kasutasime magusat noorikut. Las nad seal teevad, mis tahavad, peaasi, et meie siin elus ja terved oleme. Taavi vaatas tigedalt, kuidas Lihula tornid kadakate tagant paistma hakkasid. Vana Miira kartis autosid, rist ja viletsus oli hobusega linna tulla, aga tulema pidi. Esiteks need Liisa kooliasjad. Teiseks, kolmandaks oli poest igasugust kraami vaja vankrimääret, soolajupp, tugevat köit. Kasvuhoone jaoks tahtis Taavi osta üht iseäralikku pehmet klaasi. See oli nagu riie, aga paistis läbi nagu päris aken kohe taapiliseda, mitu kevadet järjest vaatamas käinud ja poemehega pikalt-laialt rääkinud poepidaja raius nagu rauda, auväärt peremees, ma vannun sulle, see on ülihäägile palju tugevam ja odavam kui klaas. Tabeli kindel, et poemees tahab haneks vedada. Kõik poemehed on sulide kaabakad. Mullu sui olid ostnud ühe imeviguri, tõsi küll, ühest teisest poest, millega pidi saama kauge maa taha rääkida. Poe mehe lendur oli samasugune laua peal ja Taavi kuuldes oli ta siis nuppe vajutanud ja vähe aja pärast läbi toru oma peene prouaga kõnelenud. Kõik oli nii olnud, Davise kuulis selgesti valgest torust imelikku surisevat häält. Ostiski Taavi kalli raha eest telefoni ja viis koju, võttis aparaadi seinte seest välja viis kambrisse, pani pingile. Väga ilus musta värviaparaat oli. Taavi oli kohe selle musta peale näidanud, kohmanud must on ikka kõik, see parem ei pea teda kuradit kogu aeg pesema. Taavi näppis väriseva sõrmega mitut nuppu ja tõstis toru kõrva juurde. Ta teadis, et Liisa laudas lambaid jootmas. Taavi mõtles, et tore oleks naisele öelda, et küll on ilus, ilmetan Lihulas tagasi ja ilus rääkimise masin on kah koju toodud ja nüüd eks sööma. Taavi mõttelõnga katkestas Mira ehmunud hirnumine ja auto udupasuna vali Üürdamine tolmupilv, inimeste karjumine, taavi enda kisendamine ja Liisa killumine segunes pidurikriginat ja lehmad ehmunud ammumisega, mille lõpetas kohutava raksatus. Tugev kuum plahvatus. Suur võredega. Veoauto, mis lehmi vedas, oli nüüdsamavastu kiriku müüri sõitnud, siis hooga ümber paiskunud põlema süttinud. Mira esimesed jalaluud olid puruks. Õnnetu loom rabeles aiste vahel pärani suu vahul ja valust sõgedad silmad pealuust välja tungimas. Kiilaspäine konstaabel kiskus kabuurist revolvri ja lõpetas õnnetu looma piinad, tulistades talle kiiresti kaks kuuli pähe. Taavi vasak käsi rippus ainult naharibaga keha küljes, ta proovis parema käega vasakut uuesti keha külge suruda. Kui ta luude krigisemist kuulis, kaotas ta teadvuse. Liisa vaatas poolsuletud laugude vahelt liikumatult päikesesse ja kuulas huviga, kuidas tema vana ja kulunud hing tasakesi kehaste välja libiseb ja kõrgele taeva alla tõuseb. Liisa tegi ringi ümber kiriku, torni tipus oleva kuke vaatas viimast korda alla ja võttis suuna mere kohale. Veoauto põles mühinal, juht karjus needusi. Politseinik tappis kiirete laskudega, leegitsevad loomi ja taavi, liikumatu keha asetati alumiiniumraamile ja laadaplatsi. Hiigelsuur ilmaratas jäi nõksatades seisma. Mehaanik Sebastian kaba teadis rääkida, et enam seda käima ei saadudki.