Tere olen Ivo Uukkivi ja loen Johan saare loo teel. Ümberringi kees tuisk nagu hiiglasuur, pudrupada maanteele, jaga jäänud peatuma, ainustki lumeraasukest. Tee oli kiilasjääs libe ja läikiv. Tundus, nagu kõnniksin mööda noa selga. Komistasime sageli. Seegi ei teinud teed kergemaks, et hoidsin emal kõvasti kaenla alt kinni. Sa ei ole mul kunagi käe alt kinni hoidnud, ütles ema sosinal. Kuid torm paiskas need sõnad kümnekordselt, minu kõrva. Ja kas ainult torm? Mis sa ütlesid, ema? Küsisin, et ainult midagi rääkida. Sa ei ole kunagi minu käe alt kinni hoidnud kordasema nagu endamisi. Pärast seda, kui sa minust pikemaks sirgusid. Torm rebis need sõnad tükkideks. Läksime komistades edasi mööda kiilasjääs teed ja ma surusin ema käsivarre tugevasti oma külje vastu. Tuisku pööratud nägu aga lõi õhetama ja mul oli korraga väga kuum. Ära räägi nii, ema ütlesin vaikselt, kuigi oleksin tahtnud karjuda nende paljude kordade pärast, mil ma kõndisin linna kirjevatel tänavatel, jäigana oma ema kõrval, võtmata hetkekski pihku tema kätte. Aga ma ei teadnudki, et see sulle meeldib. Ütlesin kohmetult, nii väga kohmetult. Ma tean, et sa ei teadnud vastasema. Aga ma ei räägigi endast. Sa räägid väga harva endas, tema laususin tasa. Ma räägin temast ütlesema. Kellest sa räägid? Küsisin ärevalt, jäin seisma teel, mis oli kitsas ning libe nagu noa selga. Ma räägin temast kordasemale, tõmbas mind edasi. Kellest muust maa veel täna rääkima peaksin? Teda ei ole enam, helistati ju. Kogelesin ja siin suutäie tuult. Ma räägin temast kordasema jonnakalt. Ära räägi nii palju, sa väsitada ennast, hüüdsin vahele. Sa ei teagi temast midagi, mitte midagi. Viimasel ajal tahtis ta lugeda, väga tahtis. Kõige rohkem meeldisid talle reisijutud, ta ei näinud hästi, luges luubiga, võttis lambi nina alla ja luges õhtut läbi. Aga mina olin kuri, torelesin ja puhusin, tule ära. Ma ei teadnud ja siis. Ema käsi minu kaenla all võpatas. Ma ju ei teadnud, siis ta tahab tasa teha kogu elu eest. Ma ei teadnud. Jätkasime väga tasakuidas ta sind ootas ja tahtis pojapoega näha. Rääkis kõigile, et poeg on pealinnas ja mulle ütles, et tahab sinuga kord viinaklaasi kokku lüüa. Nagu täismehega. Oleksin jällegi kurjaks, tõrrelesin, et joodik ja, ja mul jäi tal kõik ütlematult kõik. Nüüd ma ei saagi ütelda enam. Ära ärrita ennast, ema aitab juba. Kordasin, surusin ta käsivarre, ei tea mitmendat korda enda vastu. Ei räägi enam vastasema, ära karda, ma ei räägi enam. Õueväravas ootas meid koer. Ta hüppas üles ja püüdis ema nägu lakkuda. Tundsin, et ma pole kuhugi nii hilja kohale jõudnud. Kas ta on veel? Küsis ema. Oli tunde, ta hoidis hingamistagasi. Ema, püüdsin kiiresti vahele, võtsin tal käest kinni. Õde pöördus ringi ja läks majja. Tema järelastasime meiegi kaks süüdlast ja lootusetult hilinenud inimeste toad olid külmad. Tundus, et kõik toimingud olid jäänud õhku rippuma. Siin ta ongi. Ütles õde ja lükkas tagatoa ukse lahti. Akna all kuuseokstega kaetud lautsilt lebas isa rahulikult, nagu oleks heitnud puhkama. Pärast igapäevast ööd. Jäime õega lävele seisma. Emaga laskus põlvili ja surus näo vastu isa kätte. Ta silmist veeresid pisarad, langesid isa läbipaistvale väga kõhnaks jäänud käele. Pisarad olid nagu tema mõtted, mis jäid ütlemata nende pikkade aastate jooksul. Ei suutnud neid vaadata, pöörlasin tasa kõrvale. Ähmaselt nägin laual lahtist raamatut. Võtsin selle kätte. See oli Kon-Tiki ekspeditsioon avatud 209.-lt leheküljelt. Leheküljelt, kus paistis juba maa, mille poole kuus vaprat meest nii väga igatsesid. Kummardusin raamatu kohale, kuid ma ei näinud midagi. Ma ei tea isegi, miks ma nutsin. Kas sellepärast, et isa seda raamatut ei suutnud lõpetada. Või sadade raamatute pärast, mida ta üldse ei saanud lugeda või nende paljude mõtete pärast mis minulgi olid jäänud isal ütlemata. Katkendlikku häälega jutustas õde, kuidas kõik oli juhtunud. Nagu paar päeva ennemgi oli isa läinud hommikul puude järele. Lõuna paiku tõi hobune ta koju dalamas puu koormal. Lumi 100. talle otse näkku. Kusagil metsas keerulisel rajal või sirgel sihil tabas teda rabanduse hoog. Tasakummardus ema isa kohale asetas temal käed rinnale risti tasa, lahkusin toast, läksin õue ja Tõin isa vingelt rei koormalt sületäie puid. Varsti leegitsevas ahjus tulija, tuba läks ikka soojemaks ja soojemaks. Istusin ahju ees ja mõtlesin isale, kellega ma kunagi ei olnud klaase kokku löönud. Ja emale, kellele ma täna esimest korda käe alt kinni hoidsin.