Keegi ei märganud, et sinna kohta lahtisel klaas rõdul, kus haige vaipadesse mähituna istus, ei paistnud enam päike. Oli sügise päike käis teist teed kui suvel. Ainult tema üksi oli näinud, kuidas teepäevast päeva nihkus, kuidas varjud hilised üle põranda ronisid, üles ta põlvedele edasi ta õlgadele ning olid nüüd seal kuskil ta selja taga. Ta nägi vana aedniku eemal peenarde vahel töötavat. Aed oli täis sügisest kulda oli jahedalt kirgas helesinine päev mil hääled kaiguvad kaugele. Kuuldus labidaga hinnat mullas ning kriksatusi kuise riivas kive. Aednik oli punapõskne suurte valgete kulmukarvadega. Ent ta pikad vurrud olid veel süsimustad. Talve vastu valmistudes. Ta võttis üles külmakartlik juurikaid ja asetas maha Rayaste kevadlillede sibulaid. Ning juurikad viidi talveks keldrisse valge liiva sisse varjule. Haige teadis seda. Ta oli näinud nende maasse asetamist kevadel nende esimesi õisi. Nüüd oli suvi möödas, õied õitsenud. Elu alustas uut ringi, õigemini lõpetas vana. Aednik töötas ega näinud märka võtleda nihkudes järjega kord-korralt ligemale. Haige oli harjunud, et teda ei nähtud ega märgatud. Kevadel siis oli see olnud teisiti. Kevadel siis kõnelesid kõik lootusest ja tervenemisest. Siis oli suvi alles ees ja nad uskusid, et see teeb imet. Tuleb ainult tahta ja uskuda Öeldi talle kevadel. Seda kinnitati talle siis päevade viisi alatasa neile neisse lihtsana, sest nendele enestele oli seda, mis temal puudus. Keegi ainult ei öelnud talle, kuidas uskuda, kui usku ei ole. Ja kuidas tahta, kui tahet ei ole. Sametine souli roomas aeglaselt üle aia, närvid peenart aia taga, põllult esinesid. Puhkes küll uusi õisi, kuid need märkisid juba sügise lähenemist. Muru puude all niideti kasvas ja niideti uuesti. Küpsesid viljad põõsastel ja puudel, päike kõndis oma teed. Tõsinesid ka need, kes temaga olid kevadel lootusrikkalt kõnelnud. Tuli üks, kes kõneles jumalast püüdes teda õpetada paluma. Ent haige raputas pead, sest tal ei olnud näidatud, kuidas uskuda, kui usku ei ole. Võõras tuli veel mitugi korda, kuni viimaks läks täis meelepaha ja keelel. Karm sõna. Surm on patu palk. Nüüd oli suvi möödas ning usk näis olevat kadunud ka teistest. Keegi kõnelenud temaga enam samal kombel nagu kevadel. Pigem lõid pilgu maha ja hiilisid mööda nagu, kartes, et haige nende mõtteid võiks lugeda. Nad ei märganud, et tugitool jäi aegamisi varju. Jääd, lilled vaasis, närtsisid. Suvi oli möödese niisama lühike oli olnud ka nende usk. Endiselt olid veel ta käeulatuses rohupudelid ja lusikas. Ent nuid tilku pakuti talle nüüd hoopis teisel kombel kui varem. Ja vahel need ununesid hoopis. Ta raamatute hulka oli ta ka ilmunud teosed, mis kõnelesid Elukestvusest teispool hauda. Ei olnud vaja kurvastada, sest millelgi ei olnud lõpu ja kõik jätkus uutes vormides. Nähtavasti tahetidele ust sinna hellalt avada. Ent haige vaatas vana aedniku, kuidas oma labida esimeste öökülmade puretud lillede juurte alla asetas ning need siis koos mullaga õrnalt kõnnitee kruusale tõstis. Ei olnud palju kääri tagasi, kui sealt nopiti viimsed, kirevad sügise õied. Oli ta kunagi niimodi õitsenud, tundnud kesksuveelujõudu oma soontes. Nad kõnelesid nois raamatuis elu jätkumisest pärast surma hingede rändamisest, Inkernatsioonist. Miks ei võiks noorest saada vana kunagises teises tulevases elus? Ta vaatas aedniku tema lillejuurikate juures. Aednik tõstis silmad suurte valgete kulmukarvade all, märkas teda ja naeratas talle. Ka tema naeratas aednikule ning viipas talle siis kutsuvalt. Aednik tuli aegamisi ja kumera selgselt trepile ning jäi sinna küsivalt ootama. Ta riietest hoovest sügisese aiahõngu. Palun näidake mulle üht nendest juurikatest, mida te üles võtate. Palus haige. Aednik kergitas imestunult kulmukarvu, ent läks siis niisama aeglastel sammudel oma juurikate juurde tagasi. Ning tuli siis uuesti üks selline Haraline, niiske sügismullaga ümbritsetud juurikas pihus. See oli nagu must krobelise naha ning harali sõrmedega kämmal. Samasugune nagu aednikul, ent tunduvalt väiksem. Haige vaatas seda hetke uurivalt ja küsis siis kas sellest kasvab hill, mis tuleval suvel uuesti õitseb. Vastasaednik haigega päris nüüd uuesti. Öelge, kas see lill, mis sellest juurikest sündinuna tuleval suvel õitseb teab midagi oma eelmise suve olemasolust. Kas ta võiks mäletada midagi sellest, mis oli enne? Aednik vaikis kaua, nagu kimbatuses. Haige küsis uni imelikult. Aga siis raputas ta pead. Ma arvan, et lilled ja midagi eelmisest suvest. Iga lill on, nagu oleks ta esimene lill ja muud midagi. Miks nõnda? Päris haige? Vana aednik mõtles jälle hetke, kuid naeratas siis kavalalt. See on seepärast, ütles ta, et muidu lilled ei tahaks kasvada nendes piinardes, kuhu mina neid istutan. Siis ei tea ka meie midagi, mis oli enne meid. Ega sa teadma, mis tuleb pärast meid uuris nüüd haige, vaadates üksisilmi vana aedniku värskest sügise õhust punnerdavasse näkku. Kui aednik kohkus küsimusest, seekord. Sellest ei tea mina midagi, raputas ta pead ning muutus tõsiseks. Ta ei naeratanud enam haigele, vaatas üksisilmi oma jalgade ette ning läks mõtetes tagasi töö juurde. Kui uusi küsimusi ei tulnud. Haigee endiselt tugitooli ent mässis salli tugevamini ümber kaela, nagu oleks tundnud külma hoogu. Talle tundus, nagu oleks miski temas liigutanud Tratslikult peatustesse. Ta vaatas enda ümber rahutult, kuid erastanud pilgul kedagi polnud nähtaval. Siis märkas ta raamatuvirna enda kõrval laual surus hambad tugevasti kokku, sirutas käe ja tõukas need üle lauaserva põrandale. Üks kulunud köited äradest langes otse ta tooli ette. Ning seda ulatas ta veel lööma oma vilt tuhvli ninaga. Siis sulges ta silmad, jäi uuesti kuulatama. Talle tundus, nagu oleks miski temas naernud ja heameelest kuuldavalt käsi hõõrunud. Kas see miski oli usk, mida ta ennem ei tundnud ja tahe, mida temas varem polnud?