Tere, olen Ain Prosa ja loen teile, Valentin, kuigi loo seriaal Kodumaist teleseriaali oodati juba ammu, inimesed muutusid lõpuks isegi mõnevõrra kärsituks. See on ka loomulik rahvas, ilma oma seriaalid, ta on nagu perekond, ilma perekonnaalbumit. Sellisel perekonnal nagu polekski minevikku, rääkimata mingist omandist. Ja kuidas saakski tekkida, kui noortel puudub visuaalne eeskuju. Seriaali valmistajad arvestasid kõiki säherduste nüansse ja panid kohe alguses erilise rõhu kujutise visuaalsele rikkusele. Arvestus osutus õigeks. Film sai väga ilusa, võeti soojalt vastu. Vaatajad olid liigutatud, kriitikud olid küll esialgu neutraalsed, kavaldasid Ühele meeldib üks, teisele teine asi, enamus kiitis osatäitjate kostüüme. Üldiselt oli suhtumine heatahtlik, soosida. Tundus, et kõik suuremad raskused on ületatud, kuid võta näpust, just nüüd algasid mingid sekeldused. Tavaliselt on näitlejatega igasuguseid probleeme. See on kapriisne seltskond, arvab endast ei tea, mida neile kõik ette-taha ära nemad heal juhul ainult mängivad. Hea raha eest muidugi. Seekord tekkis hoopis rekvisiitoril, mingi mania grandiosa punastab, pillab asju maha. Asjad on kallide, ilusat, naturaalse läikega, ka tema nagu häbeneb midagi. Paneb ühe ilusa asja teise samasuguse kõrvale, lisab veel kolmandagi ja siis on tarkus otsas. Ta läheb näost punaseks ja vahib seda ilumokk töllakil. Näitlejad muidugi naeravad, neil on kõik vaid tühipaljasmäng, peaasi, et korralikult makstakse. Lõpuks oli rekvisiitor omadega nii puntras, et ei julgenud reaalses elus näiteks bussis või tänaval enam inimestele silmagi vaadata. Alles pärast seda, kui ta oli varjunime võtnud, hakkas töötasapisi laabuma. Nimi oli võõrapärane, kuid ilus, kauni kõlaga. See tõstis seriaalirikast faktuuri veel rohkem esile, rõhutas seda delikaatselt. Mõne aja pärast muutus operaator kuidagi nukraks, ohkab, kratsib kukalt ja filmimine ei edene. Korda meeldidele valgus kord rakurssi natukene ühe silmaga kaamerasse, aga mõtted on jumal teab kus. Peagi selgus, et kah nime juures. Ausalt öeldes oli operaatori nimi muidugi täiesti ebakunstipärane, vaata et lausa rõveda kõlaga, isegi ekraanil mõjus kuidagi robustselt haavas inimeste ilumeelt. Selge, et sellise nimega kunstis ilma idee ühesõnaga ka operaator võttis varjunime. Nüüd hakkas asi edenema, seriaal sai äkki nagu hoo sisse, iga järgmine film tuli eelmisest paremini välja. Juba uued hea kõlaga nimed üksi andsid palju juurde, seda isegi kunstilises mõttes. Assistendid, valgustajad, bürood, tehnikud ja grimeerijalt lausa võistlesid, kes endale ilusama nime leiab. Kes helistas saksa, kes Itaalia või prantsuse, kes jälle kergelt slaavipärase hõnguga pseudonüümi. Tekkis isegi omamoodi loomingulise võistluse moment. Näitlejad muidugi naeravad, neile on kõik vaid mäng, tühipaljas ümberkehastumine, täna neil üks, homme juba teine roll. Hommikul mängid lastele Buratinos, õhtul oled juba Hamlet või hotello kägistada, armsa määravaid torkad, kedagi niisama surnuks. Seriaalis loomulikult selliseid sigadusi tehtud, siin oli kõik nagu tsiviliseeritud ühiskonnale kohane. Vaata et ilus ongi see mõjus. Näitlejad küll naersid, samas nagu püüdsid kah mingil määral tasemel olla ja võtsid lausa ridamisi varjunimesid, kuigi selle eest sentigi ei makstud. Oma tõelisi teatris veretööde vägistamistega, nimesid aga lubasid nad seriaalis kasutada ainult eritasu eest. Nüüd läks mölluks. Raha mõttes on kunst üldse väga julm. Sa võid iseennast kasvõi Kevin kostneriks pidada, keegi ei keela, aga makstakse sulle sinu tegelikku nime järgi, sest kes ikka loll on täpselt nii, produtsent ühel heal päeval peaosatäitjatele ütleski. Teised näitlejad naeravad, teevad halva näo juures hea näo. Neile ütles produtsent juba oma sekretäri kaudu, et kes pärast naerab, naerab kõige paremini ja lasi stsenaariumis uued stseenid kirjutada. Teadagi millised peategelane uppus oma villas basseini. Tema sõbra lasi ihukaitsja eksikombel maha, mõned mehed jäid lihtsalt teadmata kadunuks. Ühesõnaga kõik oma nime liiga kõrgelt hinnanud näitlejad surid rollides. Tegelikult nad elasid muidugi edasi, ainult ilma tööta. Produtsent ja stsenarist läksid lõpuks nii hoogu, et tegid osatäitjate hulgast tõelise puhastuse. Kahjuks unustasid nad tõrtsate näitlejatega arveid klaarida. Seriaali kunstilise terviku ja lugu hakkas logisema. Ootamatult surmad ja kadumised ajasid süžeeliinid sugulusvahekorrad, eriti aga pärandus asjad nii lootusetult segamini. Et targem oleks olnud kogu vara vaestele jagada ja sel moel seriaalile efektne punkt panna. Kuna see polnud võimalik, mängiti surmade kadumised kiiresti ümber. Peakangelase unenäoks kutsuti hundipassi saanud näitlejat tagasi. Need naeravad, nad on nõus kasvõi telefoniposti mängima, peasid makstakse nüüd, kus jäme ots nende käes oli, väänasid nad muidugi sellised hinnad, et isegi Kevin kostner oleks rahul olnud. Lõpuks ajasid nad produtsendi nii ummikusse, et see kirjutas silma pilgutamata kõik lepingud alla. Ainult enne võttis temagi varjunime. Mõne aja pärast andsid ka lavastaja ja stsenaristid alla. Lavastaja abiellus, võttis naise nime, filmi aga väntas edasi endise nime all. Kui nüüd ekraanil oligi midagi häbenemisväärset, siis häbenes lavastaja eest nagu keegi teine vähemalt nimeliselt. Stsenaristid tegid veelgi kavalamalt. Nemad võtsid kahe peale ühe seest väga ilusa antiikse nime. Seriaal jätkus, selle pseudonüümi testraam muutus ikka uhkemaks, aitas pildi sügavamat sisu esile tõsta. Ka sponsorid andsid oma parima võttegrupi näitlejate järel hakkasid firmadki varjunimesid võtma. Lõpuks oli kõik uus. Täna on veel ainult vaataja vana, sellepärast on ta mõnevõrra lollis olukorras filmi alguses ja lõpus näidata vaid nimesid lugedes tekib tal vahel tunne, et tegemist pole mitte seriaali, vaid Paabeli torniga. Õnneks räägivad kõik keelt, millest temagi aru saab. Tänu sellele seisab kogu värkel imekombel püsti, kuigi mitte keegi juba ammu enam mitte midagi ei karda ega kedagi häbenesest. Kõigil on varjunimed. Need, kes peale seriaaliga midagi muud viitsivad vaadata, räägivad, et üldine uuenemine on jõudnud ka parlamenti. On kuulda, et seadusandja kavatseb juba lähemal ajal viia rahvusel nime vastavusse selle ilu ja õitsinguga, mida elanikkond õhtuti telerist näeb. Ilmselt tahab keegi ennast võõraste sulgedega ehtida. Sellepärast loeb autor oma kohuseks kõigile meenutada, et alguse sai asi rekvisiit. Turist, kes ühel heal päeval hakkas kurat teab mida häbenema.