MINA OLEN Tõnu Kark ja loen teile, Ilmar Sykeme loo targutus õnnest. On ennegi olnud kuningaid, kes on mõelnud ja arutanud raskeid ning keerukaid mõtteid, on kuningad õnnegi üle päid murdnud. Aga see kuningas ei vaevanud oma pead, vaid kutsus kokku targad ja teadjad mehed ja küsis neilt. Ta küsis esimeselt targalt, ütle mulle, mis on õnn ja ütle, kas mina, kuningas ja maade ning rahvastevahelise olen õnnelik. Kvastas pikemalt mõtlemata. Kuningas olla ongi õnn, sa oled õnnelik sellepärast et valitsused maade ja rahvaste üle ja inimeste elu ning surma üle kuningas ütles oma teenrile. Viige ja visake ta kõige pimedamasse ja külmemasse vangikongi. Ma tahan proovida, kas ma tunnen sellest otsusest õnne. Nõnda tehtigi. Kuningas istus oma troonil ja püüdis aimata ning märgata, kas tunneb õnne. Aga ei olnud tal mingit erilist tunnet. Siis laskis ta uue targa kutsuda, küsis temalt ütlemisson, õnn ja vasta, kas ma olen õnnelik? Tark mees vastas otsemaid. Õnn on rikk, kusjuures, ja sina, kuningas, oled õnnelik. Sest sa võid kõik joosta, mis süda himustab. Võid lasta ehitada, mis meelde tuleb ja king kida, mis meelde tuleb, kuningas, nooguta, seal, ausus. Ma kingin sulle, kingin sulle kõige uhkema tõlla ja kümmekond väledad hobust, istud õlda, kihuta kas või maailma otsa. Tark mees tänase lahkus, aga paistis, et kingitus ei valmistanud talle suuremat rõõmu ning kuninga, siis ei tunnus selles kinkimisest ka mitte mingit õnne. Tuli siis kolmas teadjamees, kuningas küsis temalgi, mis on õnn ja kes on õnnelik inimene meesvastast nobedalt. Õnn armastada. Õnn on, kui armastust leiab vastuarmastust. Seegi tark saadeti kingitustega minema. Järgmine teadjamees arvas, õnn on kuldne tervis, tedagi kostitati, varustati kingitustega. Siis tuli vana habemik, kes vastas kuningale. Õnn on targad ja tulusad. Säärast vastust ei olnud kuningas oodanud. Seni oli ta lasknud teisi enese eest mõtelda. Nüüd aga andis vana tark mõista, et õnne jaoks tuleb iis pead vaevata ning mõelda. Kuningas ei osanud targa väitest midagi arvata. Ta küsis väärikalt. Mis sa soovid, et ma sulle kingin. Vana tark mõtles viivu ja palus siis hooguninglas kingi mulle vabadus. Sõidagi varaeda, rikkust ei auli, kuningas, soovin ainult vabadust. Sa tahad vabadust, sa ei ole ometi vangis. Mis sinu meelest vabadus? Küsis kuningas. Tark vanamees, vastas. Vabadus on see, kui ma võin õhku hingata, kus tahan, võin lilli noppida, kust soovin, võin teha seda tööd, mis mulle meeldib, või süüa, mis mulle maitseb. Võin armastada, keda tahan ja vihata, keda alata. Tuks arvan, võin minna kuhu iganes soovin, võin istuda, kuhu tahan ja magada. Kui väsimus vaevab niisuguse imeliku vabaduse, peaksin sulle kinkima, küsis kuningas nõud tult. Ja kas arutama siis sa võiksid, kui himu tuleb minu troonile istuda pärast minu voodisse pugeda ja minu naise ligi tikkuda, kuigi oled juba üsna vana. Aga võta arvesse, et isegi mina, kuningas peanenud oma trooni ja voodiga leppima. Kui ma ei taha, et tüli ja sõda tuleks. No näed, naeris tark vanamees, sa, kuningas hakkasid mõtlema. Pea meeles, mis ma sulle ütlesin, targad ja tulusad. Too ongi õnn. Olgu nii, lausus kuningas, ma kingin sulle vabaduse õhku, hingata, lilli, pida, tööd teha, süüa ja juua ja rohkemgi Te sest rohkem oleks kurjast. Sa kingid siis mulle pooliku vabaduse, vastas tark kuningas, mõtles pisut ja ütles siis kui ma sind kuulasin, hakkasin aru saama, et vaba olla ongi suurim õnn. Aga isegi minul kuningal ei ole täielikku vabadust ega täiuslikku õnne. Kuidas ma saaksin seda sinule kihandaja lubada? Küsi parem midagi, muud ei hoolima muust ja jääbki mulle võlgu, ütles tark. Mine oma pooliku vabadusega, hüüdis kuningas. Teised valetasid ja lahkusid kingitustega, sina kõnelesid õigust ja ma jään sulle võlgu. Kaurutu, muidu ma vihastan ja lasen su vangikongi visata. Ja teadjamees lahkus oma pooliku vabadusega, jäätis kuninga, tema pooliku õnnega, Usatsema.