Mina olen Mari Lill ja loen Silvia Truu juttu. Isemoodi lugu. Ei osanud oma pojast rõõmu tunda. Koos Ivariga oli nende rahulikku ja korraskodusse tulnud üks lõputu kisa, kolistamine, lõhkumine, määrimine, asjade paigast ajamine panemine. Kõik see rumal askeldamine, mis Kätlin Tamme meelest mitte millekski hea pole. Teised emad nende konstrueerimisbüroos said üksteisele oma lapsi aiva kiita. Nii targad olid nad nii andekad. Aga mis on Ivarist rääkida? Kas seda, et ta juba pooleteistaastaselt õppis õues koolipoistelt ütlema, pulli tegema ja pullimalt vilistama? Vaikides kuulas Kätlin tamm, teisi emasid, mõtles see meie Ivar on vist pisut isemoodi. Või hoopis olen mina ise teistsugune kui teised emad. Talle meenus, et mudilasena oli tema ainuke tüdruk hoovi peal, kes nukkudega ei mänginud. Kooliteel läks tema edasi siis, kui teised tüdrukud jäid ahhetades mõnda roosat või ele sinist vankris sisu imetlema. Ja praegu oleks ta oma kaheaastase põngerja viinud kõhklematult teise linna emale kantseldada. Oleks mees vaid nõustunud. Ühel õhtul, kui Kätlin Tamm pojale lastesõime järele läks, küsis kasvataja temalt, mis Ivariga kodus juhtunud on. Hommikust peale lonkab, ta veab pöiast välja pööratud sirge põlvega jalga, kuidagi pool viltu ja raskelt järele. Nii päev läbi. Lastesõime arst on nõutu ja käskis poisiga kirurgi juurde minna. Ivar kuulas pealt, naeratas, hakkas mööda riietusruumi ringi lonkama. Parema jalaga astus ta normaalselt. Vasakutega lohistas nagu halvatut järele. See veel puudus. Ehmus Kätlin tamm. Koduteel tuli talle mõte täkki hõõrussandaal Ivari jala ära ja see on ainult rakk, mis sunnib teda valutumalt astumisviisi otsima. Kodus ei leidnud taaga Ivari jalalt ühtki rakku ega hõõrdunud kohta. Tabani poisile teised tuhvlid jalga ja sedamaid läks raskelt longates oma ise kallutaja juurde. Endal nägu peas, õnnelik nagu polkovnik, ole sellel, imestas isa ja võttis poja sülle. Kas sa kukkusid täna lastesõimes, küsis ta. Poiss raputas pead. Kas siin on valus? Mudis isa ettevaatlikult, poja pöida. Ei. Aga siin puudutas isa-poja põlve ei ole, tõstis pois häält ja tahtis oma isand kallutaja juurde tagasi minna. Aga siin vajutas isa-poja puusale, ei naha karjuspoiss, ajas kõhu püsti. Libistasin sülest maha ja lonkas mängima. Isa suitsetas ühe sigareti teise järel ja siunas sõime personali, et nad polnud sellest juba päeval teatanud, siis oleks jõudnud veel täna kirurgi juurde minna. Nüüd oota homseni ja mine tea, kas niisugune tõsine asi üldse sallidki ootamist. Naabritaar tuli soola laenama, karvased poisil on luutuberkuloos, see tegevat jala hellaks. Tema jalg pole üldse hell, katkestas Kätlin Tamm naablitari. Siis on luuvähk, see alguses üldse ei valuta, oli naabritar kindel. Hommikul läks Kätlin tamm otsejoones kirurgi juurde. See uuris poissi põhjalikult ja kehitas lõpuks õlgu. Mina küll viga ei näe, ütles ta emale ja poisile. Sina, väikemees, oled täiesti terve. Ivar noogutas, nõustudes pead, aga arstikabinetist läks välja, külg ees jalga veel raskemalt veel kangemalt järele vedades. Kui eelmisel päeval õhtul, kui Kätlin Tamm Ivarile lastesõime jälle järele läks, teatas murelik kasvataja, et ka Rihol Ivari rühmakaaslasel on jalaga midagi lahti. Riho ei pane oma paremad kanda maha, vaid toetab jalga varvastele ja astubki nii jalgtikksirge nagu balletiartistil. Kuid Rihol olevat asi märksa kergem, sest temal saab vahetevahel siiski veel päris harilikult käia. Kätlin tammutis poja sülle, teda riidesse panna. Ja ohkas talle kuklasse. Kas sa üldse saad enam kunagi normaalselt käia? Seal Kell hüüdis Ivar rabeles end ema süles põrandale ja läks mõlema jalaga ilusti astudes ukse juurde. Aga tead, ema, hüüdis ta sealt. Riho oskab veel pullimalt käia. Tema ainult kogu aeg ei jõua, mina jõuan. Kätlin Tamme silmad läksid suureks. Esimest korda silmitses ta oma poega ema uhkuse ja rõõmuga.