Olen Tõnu Tepandi ja loen Jaan Kaplinski loo koolid. Kirjutatud 1987. aastal. Minu vara hulgas oli midagi, millest ma ei oskagi öelda, kas need olid mänguasjadeks valmistatud või ei. Need olid klaaskuulid, peotäis, kirjusid klaaskuule, mõned väiksemad, mõned suuremad. Meie ajal igatahes lastele niisuguseid mänguasja teha ei lubataks. Nadolid kindlasti ohtlikud, väiksem laps võib kooli alla neelata, suurem katki teha ja klaasikildudega vigastada. Minul aga olid säärased kuulid. Kui õieti mäletan, sain kingiks ühelt hiljem maapakku läinud professori proualt. Iga kuul oli ise värvi, enamus olid mitmevärvilised, läbipaistva põhivärvi sekka oli segatud teist värvi ja need värvi viirud tundusid hõljuvat, kuulis nagu pilved õhus. Üks kuul, mis kõige kauem alles oli, oli läbipaistmatu, punased viirud valges klaasmassis. Tema ei olnud nii ilus ja huvitav, võib-olla sellepärast alles jäigi. Võibolla oli valget kuuliga kergem märgata ja üles leida hämarates nurgatestest kui läbipaistvaid. Igatahes Läks ta lõplikult kaduma alles ema ja minu viimaste kolimistega. Klaaskuule oli hea veeretada. Eriti põrandariidel. Nad olid küllalt tugevad ja ei läinud üksteisega kokku põrgates katki, nagu oleks võinud arvata. Ainult suurel puna-valgel kuulil oli kild küljest ära. Aga see defekt võis tal olla varasemast ajast. Eriti meeldis mulle mängida klaaskuulidega, kui olin voodis haige. Vooditekk, mille all ma lamasin, oli mägimaastik tippude orgude nõlvadega, kust oli hea kuule alla veeretada. Toad olid vaiksed, vanaema tegi köögis süüa, teised olid tööl. Ma ei jaksanud enam raamatuid hoida ja vaadata. Valgus läks aega mööda Videvamaks. Nihutasime selja taha istumise toeks tõstetud padjad madalamale, heitsin pool lamakile, kergitasin põlvi ja lasin kuulidel ülevalt alla rüppe veereda. Valgust oli veel nii palju, et see kumas läbi kuulide. Nad lebasid mu rüpes ja helkisid igaüks ise värvides. Mõnelt paistis meie kõrge akna tilluke peegelpilt. Mõni helendas natuke salapäraselt. Võtsin ta ettevaatlikult kätte ja tõstsin silma juurde. Kuuli sisemus paisus suuremaks ja suuremaks. Midagi paistis seal liikuvat. Küllap see oli lihtsalt valguse ja varjude mäng. Aga mina hakkasin kuuli sees nägema üht-teist maailma mereriiki, kus ujub imelikke kalu. Nad Uuse ja polü ja kuuma laskun oma patuskaafiga nagu William piibli raamatus 923 meetrit meresügavusse, mida ma tihti lugesin. Hämardus, kuulid jäid tuhmiks ja elutuks ainult ühes oranzis, punasega hõõgus veel salapärane kuma. Mulle tundus, et see kuul jälgib mind nagu silm. Aga kelle silma laskusin ettevaatlikult pikali, nii et klaaskuulid veeresid kokku mu parema külje alla. Koolin teinud neile pesalohu. Kohendasin patja ja tõmbasin teki lõuani, hakkas nagu jae. Palavik tõusis. Võib-olla see oranz kuul oligi, palaviku silm võib olla palavik ise oli suur ja nähtamatu, ainult üks tema silma klaasist. See silm oli tal selleks, et Päeval ööseks valgust koguda. Siis saab ta öösel paremini liikuda, perest peresse, voodist voodisse. Sirutasin käe, võtsin oranz punase kuuli, tõstsin teki alla ja pigistasin kõvasti kahe peo vahele. Algul ta oli jahe, siis aga soojenes ja mul hakkas natuke parem. Palavik oli jäänud silmata. See oli nüüd kindlalt mul peos. Võib-olla see ei olnud tegelikult üldse palaviku silma vaid üks pisike maa kerra mandrite ja merede nabade ja ekvaatoriga kus võib-olla ka elasid imepisikesed inimesed, keda võis näha ainult mikroskoobiga. Võib-olla oli seal maakeral ka üks Eesti seal Eestis üks Tartu ja seal Tartus Ühes majas, eks haige poiss, kes hoiab teki all peos üht tillukest maailma ja nii edasi ja nii edasi.