MINA OLEN Katri Aaslav-Tepandi ja loen August Kitzbergi jutukese kui lokku löödi. Kui lokku löödi. Tore oli see väike mõis ja väike vald. Kui lokku löödi, siis helkis see üle valla. Kui lokku löödi ja meie alles aia ääres tänaval vut-vut-vut-vut paljajalu kasteheinas ees jooksime ja kollaseid võililli korjasime. Kui armas oli see see helin, mis üle valla helkis siis meie ronisime iga kord aia otsa üles ja vaatasime, igatsevad pilguga sinnapoole, kust see saladuslik helin tuli. Kui lokku löödi ütles isa, kui hea siis oli. Siis võisid loomal rangid kaelast võtta, loom vähkress vuristas ja hakkas peenra pealt rohtu närima. Ise istusid kivi otsa. Võtsid leivakannika põuest, hakkasid sööma, käänesid enese või maagi, panid peakivi peale, olid pikali, kuni lokku löödi. Kui leiba oli. Iga kord, ei olnud teie lapsed. Isa pööras ennast meie poole. Nutate, kui ema teile õhtuooteks leiba annab ja võid peale ei pane. Kui ma teiesugune olin, meeli olnud suvi otsa leiba nõndasama, jahuleemega kartulipooled sees aeti läbi. Kui kartul juba oli, ütles vanaisa ja naeratas enese ette. Kui kartul juba tuli, mis siis viga oli? Mina mäletan seda aega, kui kartulid veel ei olnud. Kui imeasjast kõneldi teistest, kui kartuleid mõisa aia Sactele kasvatama hakati. See oli alles paras, kui ta meie juurde ulatas. 10 kartulit anti igale peremehele kevadel maha panna. Sügisel oli saak mõisas ette näidata. Mitu aastat kestis see seemne kasvatamine ja mõisa näha viimine, kuni neid nõnda palju sai, et juba ka oma suuga maitsema tohtis hakata, kui kartul juba oli. Vanamehe silm vaatas enese ette kaugusesse, nagu mälestaks ta seda õnnelikku aega tänuga, kui juba kartul oli. Suvi otsa ei olnud leiba muidugi mõista rappansi leiba, ka mitte puhast leiba. Isa vaatas ka tõsiselt enese ette, mõtles kuna see küll oli, kui puhast leiba hakkas saama. Puhast leiba. Ema oli opmanni Reedaga hea tuttav. Coop Reet oli temale poole mõisal leiba koju kaasa tuua, andnud tillukese kukese, lõikasime meile lastele maitsta ja pani siis kirstu paigale. Lubas jälle anda, kui õige head lapsed oleneb, andiski. Nii väikeste palade kaupaid. Leib ära hallitas, enne kui otsa sai senist hallitus õhku tuli suust kui hammustasid. Aga magus oli, oli ju leib puhas, iva mõisaleib. Niisugused isa ja vanaisa kõnelemise tegid, et lukulaua lustilise helkimise hulka meile nagu kurvad helid kõlasid. Et ikka hea küll oli, kui lokku löödi, sain ma pärast tunda. Kui lukku löödi, võis karja koju ajada. Hea oli karjas käia, aga igav kui karja koju ajasid, said üksindusest looduses jälle inimeste hulka kes nüüd pääseks kirjutuslaua äärest jälle üksindusse looduse sülle tagasi. Aeg tuli. Esimest korda saatis isa terase poisi mõisa Opmaalile adraraha viima. Poiss näeb ja kuuleb ka midagi. Siis sain mina seda lokku lausa kõiges tema lihtsuses näha ja käega katsuda. Seal tema seisis Opani köögiesise läve ees kahe teiba vahel rippus kolmanda küljes paigu väetidest võrud otsas lai haavapuust, laud. Ja Opmanni Reek, teine muidugi kui see, kes vanaemale korra leiba andis. Paks, priske ja puhas tüdruk tuli välja ja hakkas lokku lööma. Tema seda oskas. Terve vald tundis ära, kas reet lokku lõi või mõni teine pudrutaja. Reeda käe all laulis laud. Pahe, maa käega üks ja parema käega kolm pauku puust vasaratega ikka. Loc loc, loc, loc, clock, clock. See kõlas ja helkis. Kui lokku löödi, pääsesid inimesed tööst, puhkasid natukene väsinud, käed langesid sülle, heaolek sai üürikeseks ajaks.