Tere, mina olen Marika Korolev ja loen teile katkendi Ella Ilbaku mälestustest, isa. Isa kord metsas uite silma rajataja sihita sügavas padrikus, kuhu vist väga harva, ehk siis inimese jalg. Nägin väikest imeilusat lille. Tumeroosakastäht Ta taga mustendas metsaalune vari. Jäin seisma ja mõtlesin. Peab olema inimhingi, kes on nii üksildased. Ei ühtegi endasarnaste ümberringi. Ei isegi silma nägemas, et sa oled. Aastaid pärast isa surma alles hakkasin teda mõistma ja mul tuleb ikka silma etise üksildane õis. Mingit perekondlikku intiimsust eluajal isaga ei olnud, ta ei armastanud lärmitsemist. Seepärast olime juba lapsena harjunud isa kartma. Mingit autoriteetsus hoovas isast ei, see olnud tema isikumaksmapanemiseks. Ta kõneles väga vähe. Kui meie mitmesugused soovid hakkasid emale liiga tegema, ütles ta. Arv on kõnele selles asjas isaga. Ja enamasti jäigi asi sinnapaika. Ainult kui oli pikemale sõidule minek, oli see tähtis hetk, kus isa, olles suur ja kõrge, kummardas oma pea, et ulataksime teda põsele suudlema. Oma väga kinnise koore juures oli ta õrn ja ema pidi iga hetk teadma, kus me olime. Nuhtlemine kuulus ainult ema kompetentsi ja ta eluaja kestel oli Emalaste ja isa vahemeheks. Näis, et isa üldse ei võinud oma tundeid avaldada. Huumor vahel andis teda ära. Suuremalt jaolt vaikis isa ja oli omas maailmas, olgugi meie keskel. Ta oli ka nendest inimestest, keda tema sisemised konfliktid ei lase paista kurvana, vaid kurjana. Nende kurbus ei ole nõrk alistumine, mitte võidelda saamine pöörab nende kasutamata jõu nende eneste vastu. Isa kategooriline sisemise vabaduse tarvidus põhjustas ta väliseid vahel nii seletamatuid käitumisi. Ta kinnine olek ja iseenesest juba raskelt mõistetav isik, isoleerus seetõttu veelgi enam. Emal oli kannatust olnud kaheksa aastat isa oodata. Ja kui emal eluaja kestel ei olnud täielikku arusaamist isa sisemisest maailmast siis ta tundis, et see maailm oli olemas ja ta respekteerib seda. Emal oli palju kannatusi, mis tal tuli üksi kanda. Kui üksildased, mu vanemad olid suure erinevuse tõttu. Siiski nad täiendasid 11 tänu ema suurele paindlikkusele. Isa oli paindumatu graniit, ütles ema. Ja kui minugi kohad hakkasid paistma, kust olen järeleandmatu, ütles ema. Vana Ilvak. Isa, olles üks seitsmest Halliste tekilbaku poegadest jättis noorelt isa talu maha. Miks sellest ei kõnelnud isa kunagi, jättis meid võõraks oma pereinimestele. Ja üldse ei kõnelenud ta kunagi midagi enesest. Enamik Eesti noormehi aeti vene valitsuse ajal kodunt kaugele sõjaväeteenistusse. Isa jäeti Peterburi. Isa oli relvavabrikutes tööl ja samal ajal ka tehnilises koolis, kuhu teda sõjaväeteenistuse lõppedes taheti jätta. Aga poiss tuli koju. Töös oli isale eriline huvi masinate vastu. Juhtused öösi tuldi kaugelt isale järele, teda rikki läinud välismaamasinate juurde viia. Kutsujal oli mitmest Tartu vabrikust vastus. Kui libak parandab, siis on teil õnne, muidu tuleb masin välismaale saata. Sellisel juhul küsis ema isa tagasi olles. Kui neil on nii keeruline masin. Kas nii seal inseneri siis ei olnud? Oli küll, aga ega see noor inimene ei mõtle ju. Selles, sõnas oli kogu isa. Ei olnud tal mingit ambitsiooni ega olla tahtmist. Igal pool, kus ta oli töötanud, tunti ta väljapaistvaid andeid. Aga isa võis ainult iseseisvalt töötada. Ta ei kannatanud mitte kompetentse isiku käsu all olemist. Ta võimed olid rohkem anne kui õppus ja puudusid vastavad diplomid, et iseseisev olla. Ta ehitas enesele õuele suure töötoa. Seinte ääres oli suuri kaste, kus sinises ametis olid tööriistad nagu muuse kandil ta viiul. Äsi tuli, oli ja haige alasi. Seal oli palju atmosfääri Videvikul ja mäletan seal isa pikki tunde üksi istuvat suitsetades maani ulatuvat roosipuust, piipu. Suurt tööd ei tehtud, seal kunagi. Ka oli kõik, mis isa käest läks, nii viimistletud ja sellepärast väga kallis. Viimased aastad oli ta küll rohkem oma joonistaja leiutiste kallal. Keerulisi lukusüsteeme leiutas ta. Kui see oli joonistatud mudel tehtud mõne asjatundja imetluse ära teenitud siis vis isa selle numbri jälle töökotta. Ema arvas, et maailmas ei ole enam teist sellist meest, kellel puuduks täiesti praktiline meel ja huvi. Isa leiutas erilise terase karastamise viisi. Kirves sellest terasest olime hele, eluaegne tööriist. Kõik see jäi ainuüksi isa teada. See iseeneses inimene oli täis lõpmatut imetlemist asjade vastu, mida keegi ta ümber ei näinud. Ta võis üht lehte võilillevart kaua aega suures hüvenemisega vaadata. Sa vaata, kuidas seal on tehtud. Peab olema terav vormi meel, et vorm üksi paneb sisemise inimese vibreerima. Olen tähele pannud, et vormimeel on haruldane asi. Niisama haruldane kui inimene, kes imetleb üksikut tooni häält kellele see on kogu maailm. Saksa professor Karl Blosfelt on koostanud raamatu Urformender kunst, mis sisaldab loodusest pildistatud ja väga suurendatud heinakõrrekese ja seemne kapslikesi. Enamasti asju, mida me umbrohuks peame ja millele ainult peale astume. Kõik stiilid, mis inimene loonud, on seal fotografeeritud taimedes kes imetleb, kuidas see on tehtud. Kes kummardab igavest mõistust ja mõtet looduse taga. Sellele on see raamat palveraamat. Teine suur isa passioon olid taevatähed, neid taevakaartide uurimisi ja lugematuid õhtuid oma primitiivse teleskoobiga aias. Isal tundus nagu olevat side sellega, keda ta looduse taga imetles. Kirikus ta seda ei otsinud. Sinna ta läks, ainult, et kuulata, kuidas uus pastor kõneleb. Tal oli aga respekti kirikuskäijate vastu ja ta teadis, et igaüks otsib ja leiab omamoodi. Ainult silmakirjalikkus kiriku suhtes tegi teda sarkastiliseks. Ema oleks meeleldi läinud lauakirikusse, aga ilma isata ei kõlvanud. Isa oli tutvunud paktistiga, kellel piibel ees, piibel taga. Aga tema arvates kõik väga pealiskaudselt ja mõtet mõistmata. Ühel õhtul avanes uks väikemees suure habemega ja suurt piiblit üle pea hoides kukkus isa ette põlvili, et isa hinge päästa. Isa vaatas teda kui last. Habemik nägi isas saatanale kadunud hinge. Kuivõrd isal oli tarvilik ta sisemine vabadus. Sedavõrd oli ta õppinud, et meil ei ole õigust teist hukka mõista sest meie ei mõista suuremalt osalt teist inimest. Mäletan, et niipea kui jutt kaldus nõnda öelda kellestki kurjalt kõnelemisele ütles isa kohe. Ah, võtame ühe uue jutu. Kui sageli tuli isal öelda, võtame ühe uue jutu. Kui naabrid ja sugulased käisid imestamas tantsu, lasete oma tütrel õppida, selleks oli siis vaja koolja kõik vastanud isa. Ta pole laps. Eks igal ole õigus oma elu peale, nagu ta ise tunneb. Missuguse õigusega välistame inimese püüdmist ja tahet kellel ei ole sisemise vabaduse mõistet. Kuidas saabki seda temale selgitada?