Mina olen Andres Noormets ja loen teile katkendeid Hans Nortbergi fragmentaariumist. Yks. Lennujaama klaasseinte vahel kõnnib surm. Ma ei taha otsida tema nägu, ma ei teagi tema nägu, aga ma tunnen tema kohalolekut. Kõikide möödujate nägu ongi tema nägu. See on väga sügaval. See on väga pealispinnal. Klaaspurki aheldatud ekraanil ärkab helesinine tüdruk. Tema isa on Ralf Loren ja tema nimi on Blu. Või on Polo? Ta sünnib igas minutis vähemalt neli korda ja on alati sama. Tema ebaloomulikult pikad jalad on alati samad ja see soe vihm, tema üle. Heegeldatud helesinised riided, väga aeglased liigutused ja silmad, mille sügavusest paistab lahti ühendatud USB ots. Surmapilk on sinisest klaasist kirst, tuul, mida tüdruk lõputult avab ja mille lõhn on vait, pilt. Kõik sünnib merest ja voolab lõpuks sinna tagasi. Kuivanud vihmade lahte. Mustaja külma kraatrisse. Ma näen inimeste peegeldusi põrandal ja need paistavad läbi. Võimatu on loetleda kokku tegelikkust, sest see on peegeldustest läbi kasvanud. Kas oli enne peegeldus või see, mis peegeldub, pole võimalik öelda, sest kõik on üks. Üks lootus, saada tiivad ning liikuda läbi õhu ja pilvedel lähemale sellele, mida tahetakse loota ja uskuda. Mõistus pole neil puhkudel oluline. Tema olemasolus pole keegi kindel. Minu edasised võimalused on tähistatud suurte tähtedega. A, B, C ja veel D ja E. Üks nendest on tegelikult juba valitud, kuigi ma ei näita seda välja. Ma arvan, et ma olen kaval üks kõige kavalamatest et tehes teadmatuse nägu, on võimalik saada osa võimalustest. Ei teagi, et missugustest just. Üks tumeda peaga tüdruk voldi poe puuris rätikud kokku. Paistab, et ta on selle tegevuse külge aheldatud ja see on tema võimalus. Aheldatutel on rohkem aega. Kes seda aega ta arvele kannab? Ei paista. Küllap see on mõnes kapis või vitriinis peidus. Ma ei saa aru, et missugusest, sest tüdruk kardab neid kõiki või lihtsalt ei pane tähele. Tema tumedad juuksed on pea taha kuhja kogunenud ja kongus nina on raskete prillide püsimiseks justkui loodud. Ta paistab mäletavat kõikide asjade hinda mis on tema ümber ja samas on ta valmis neist kõigist loobuma. Kerge liigutusega mingi lubaduse või meelemuutuse ajel. Kaks lühikeste Bermuda pükstega meest kas tulevad soojadelt maadelt või liiguvad sinnapoole. Nende ilme on erutatud, põsed õhetavad. Ei saa aru, kas õhetus on lohakas päevitus või üks ülemäärane naps. Nii üks kui teine on võimalik nähtavas olukorras liigagi normaalne. Üks eksinud või kodunenud hindu paneb käivitriinile, aga ei ütle sõnagi. Võib-olla, et tal polegi sõnu? Ei ühtegi. See jälg, mille käsi jätab, kasvab madalamal lebavate sõrmusteni välja. Ma ei näe, mis edasi sünnib, mingi vari tuleb vahele. Ilmselt on see kõige ülevalvaja hääl, mis ütleb, et on vaja väravate juurde tulla ja oma järge oodata. Ta ütleb koodid ja märgusõnad, mille abi saab kasutada. Edasi Teleport. Lihtne ja külm. Läbi pikkade koridoride läbi sõbralike õhuruumide. Lõppjaamas on täpselt samasugune ebaloomulikult pikkade jalgade ja heegeldatud pesuga tüdruk helesinisele lõhnapudelile oma nägu juurde pakkumas. Ta on mulle juba nagu sugulane ja ma unustan hea meelega, et mõni 1000 miili tagasi suunas mu pilgud emale üks möödakõndiv surm. Reisil ja rahutu. Ma nägin seda põrsakest asja päris täpselt. Neid oli seitse ja igaühel oli oma võimalus. Vaat seisid ja ootasid, Gingeldasid veidi, aga see polnud tähtis. See tuli madalast ruumist ja tumedatest seintest. Niisuguses olukorras on õhku alati veidi napilt ja hirm on lähedal. Kas pole? Lõpuks hunt tuli ja andis kõige vasak poolsemale põrsakesele peotäie liiva. Põrsake tänas ja ehitas sellest maja. Siis tuli hunt tagasi ja küsis majja laskmist. Põrsake mõtles kuidagi teistmoodi ja ütles hundile. Hunt tõmbas kopsud täis ning uus maja ümber sõi põrakese ära. Siis andis hunt järgmisele põrsakesele kimbu lilli. See võttis rõõmsalt vastu ja ehitas sellest maja. Hunt tuli tagasi ja palused põrsake ta majja võtaks, aga põrsake ei võtnud. Tal olid muud plaanid. Hunt tõmbas kopsud täis, puhus maja ümber ja sõi põrsakest ära. Kolmas põrsake sai Heikivad kingad. Ta ehitas neist maja. Aga kui hunt tahtis tema juurde tulla, oli uks lukus, uksel silt, et pole kodus ja niipea ei tulegi. Hunt tõmbas kopsud täis, puhus maja ümber, leidis põrsakese ja sõida ära. Nõndasamuti läks järgmiste põrsakest aegagi. Hunt tegi neile järjest suuremaid ja kallimaid kingitusi, tulemus oli sama. Palve puhumine, surm. Lõpuks olid kõik põrsakest otsas. Väga suur ja kurb, hall hunt tõmbas kopsud täis ning liigutas kiiresti oma pikki ja tugevaid käsi. Ta tõusis linnuna kõrgusesse ja kadus teisele poole pilvi. Keegi ei tea enam midagi tema rõõmustega valust. Võib-olla on vihm tema kutse taastärkavate põrsakest telesoojade kevadetel rüpes, aga võib-olla on vihm lihtsalt Wism? Ma ei tea. Eile lugesin ajalehest, et niisama puhuda enam ei lubata. Et see rikub inimeste õigusi. On näha, et põrsaste juhtumist on õpitud. Lume tulevad palmide maale. Rase, kas vannitoas ehmata end või surnuks? Pesen hambaid kuidagi viltuses asendis, sest kas on võtnud endale kogu vaibakese kraanikausi ees? Ta magab. Õhuaken on avatud, sealt voolab sisse mere poolt, puhuvad ametiselt sooja öist õhku. Ma ei saa kassile midagi öelda, sest mind on õpetatud magajaid mitte häirima. Võib-olla see, kas isegi teab seda ja teeskleb ainult, sest kui mõned veepiisad juhtuvad teda puudutas Tomas, siis ta nagu võpatas kergelt. Ta näeb mind. Ta peab vastu. Loputan suud täna erakordse põhjalikkusega. Ma nagu tahaksin pesemisprotseduuri pikendada. Et kas lõpuks ikkagi ärkaks ja et ma saaksin ta õue kupatada, nagu perenaine hommikul oli palunud. Väljas on nii lõhnav ja soe, varasuvi. Kassi koht on õues. Aga olukord ei muutu. Maal istun, lõpetan hammastega, loputan nägu, otsustan märja näoga tuppa minna ja alles seal kuivatada. Momendil tundub just niimoodi kõige loogilisem. Lähen vaikselt vannitoast välja. Uks teeb ikkagi oodatust suurema kolksatuse. Avan selle uuesti ja vaatan, kas magab. Teine sulgemine tuleb laitmatult. Vaikne. Klõps on vannitoa tule kinni. Lüliti sisse süttib punakaslambike, mis ei lase pimeduses kobada, kui jälle on süüdata vaja. Minu toa ukse kohal olevast piklikust aknast paistab piisavalt valgust, et mitte komistada. Reidil seisavad Ameerika kruiisilaevad. Nad lasevad signaali. Hüüavad oma inimesi, annavad teistele inimestele teada, et nad hüüavad oma inimesi, et nad hoolitsevad oma inimeste eest. Et neil on mingi kokkulepe või plaan, et nad järgivad seda, et nad on ikka veel kohal. Nad on küll piisavalt kaugel, aga sireenide madalalt, jõuliselt toonid toovad nad päris lähedale. Ja kaheksas on pikk signaal. Alumist tänavat möödasõitva bussi hääl meie õuevärava avamise hääl, selle lukku, elektriliselt kriipiv surin minu oma hingamise hääl. Alguses pikalt välja hingav, siis lõpuks rahulik ja. 18. Sinu väsinud hääl telefonis. 19. Ei ole nii ammu kirjutanud luuletusi. Mitte et ei oska või ei taha, aga kui ei saa, ei tule nagu meeldegi. Kuid eile just nagu midagi tuli. Istusin teistega koos lõunalauas. Laud oli veel katmata, aga tugev ja kõikide inimeste emana esineb blond ettekandja oli juba käinud ning meid endale üles märkinud. Tema helesinise pluusi kaenla alt paistis higine triip. Lauvärvi polnud ainult roosakas-punaseks toonitud kitsad huuled ja tugevad õlad. Kõik teised ettekandjad olid temast nooremad, Glennukesemad ja mustade pükstega. Tema üksi oli seelikuga selline tugev. Kõik kuulasid teda ja said aru. Mind ei ajanudki nagu naerma. Võtsin oma uue vihiku ja kirjutasin kolmandale leheküljele luuletuse noorusest kirjatähtedega, suurte algustähtedega. Selliste vormist väljas riimidega, mis kunagi täpselt ei tea, et kus nad kokku saavad ja kokku kõlavad. Et las nagu otsivad siis teineteist või umbes nii. Pärast võtsin teise õlle veel, aga see oli täpselt samasugune kui esimene. Lihaga tehtud Polonia pasta jahtus ülihelikiirusel maha ja leivataldrikul oli mingi veider saiatoodete ringvaade. Kõrvallauas võtsid kõik ameeriklased ühe õlle ja limonaadi. Üks tüdruk tellis risotot, mis oli tumesinist värvi. Õhtul sõin kaheksajalast tehtud salatit ja olin päevaga rahul. Voodis magu pisut kõrvetas.