Tere, mina olen Katrin Valkna ja loen teile Erni krusteni loo iiriskomm. Poissi hüüti sagedamini Uudokeseks kujudoks. Just Uudokesele oli maailm täis ebameeldivusi, neist kõige hirmsamat, eks osutusid külaskäigud vanaisa juurde. Ei, ega vanaisa polnud mingi koletis. Pigem oli ta isegi naljakas. Vähemalt siis, kui ta sattus vaimustusse või millestki ärritus. Ometi tundus Uudokeseleta vanaisa juures igavuse kätte ära sureb. Jah, kui seal oleks haigutadagi tohtinud. Kodus oli poiss harjunud end maksma panema, ta oli õppinud käsutama, nõudma ja survet avaldama. Imet küll, iga normaalne laps areneb ju vastavalt tingimustele. Kui Uudoki oma tahtmist ei saanud, siis pistis ta lõugama või viskas end pikali. Vaene poiss. Ta võis ka hambad ema või isa käevarde lüüa. Oodake, kes siis niimoodi teeb? Söögilauas käitus poiss metslasena, kas suudokesel ei ole häbi leiba loopida või rusikaga supitaldrikusse lüüa? Ei oodake, seal ei ole häbi. Jõudukesel ei olegi rusikat, uudakeselon haamer. Kui hakati vanaisa juurde minema, siis paluti poissi oma haamrit koju jätaks. Ja üldse kõik oma halvad teod ja harjumused. Manitsema ja hoiatama hakati aegsasti juba eelmisel päeval. Tere öeldes tuleb vanaisale silma sisse vaadata ja jalaga põrandat kraapida. Kuid hoolimata paljudest õpetussõnadest Juudoke vanaisa juures ometi koledate asjadega hakkama oli üks neid haruldasi kordinil vana professor oma süngest kabinetist päikese paistele tuli. Pidades aeglust põhjalikkuseks, talutas vanake oma külalisi ühe taime juurest teise juurde. Nüüd oli siis kuulus mees jälle oma elemendis. Kui tahetakse tarkus kõigile nähtav oleks, tuleb väljenduda ülipateetiliselt. Iga sõna ja žest olgu selleski mõttes kaalutud. Uudoke oli teretamisel vanaisale tõepoolest silma sisse vaadanud. Nüüd vahtis üksisilmi talle suhu. Vanaisa on kärnkonn, ütles ta äkki. Ta ei mõelnud sellega vähimatki halba. Vanaisa tarvitas nii hirmus palju tundmatuid sõnu. Sellepärast tahtis temagi näidata, et on midagi õppinud. Vanaisa jäi vait ja hakkas Uudokesi arvates kuidagi haledalt silmi pilgutama. Mis sa ütlesid? Küsis emakala, vastas poiss. Oleme nüüd head lapsed ja kuulame, mis meile räägitakse. Manitses isa. Kala, vastas poiss endiselt. See sõna või vähemalt selle kordamine valmistas talle lõbu. Ta oli ekstaasi sattumas, ent siis hakkas vanaisa ruttama. Oodake, tundis äkki teda ühtaegu tõmmatakse ja tõugatakse. Kitsal jalgrajal oli võimalik liikuda üksnes hanereas ja ema käis ees isa järel. Kui seisma jäädi, oli jõutud basseini äärde. Basseini uhkuseks oli vesiroos niffeia Alba ütles vanaisa. Valge vesiroos lisas ema kiiresti, kartes, et oodake, võib hakata jälle kärnkonni või midagi veel hullemat suust välja ajama. Basseini äärde jäädi kauemaks. Siin asus vanaisa kivimite kollektsioon ja see pidas kinni. Vanake tõstis kive, hoidis neid käes, võttis ja pani tagasi ning muudkui kõneles. Neid oli siin mitmest maailmakaarest kokku toodud, sellest kõigest ei saanud vaikida. Kadujaid tuli mainida, sest kõik nad olid tähtsad inimesed. Sellal kui kivimid kätest kätte rändasid, tundis poiss end omapead jäetuna. Ka tema võttis ja tõstis kive, ent mitte kauaks. Korraga hakkas ta neid basseini pilduma, kiiruga ise midagi pomisedes. Oh jumal, mis see siis nüüd jälle olgu, hädaldas ema, aga Uudoke, ütles isa laitvalt. Professor võttis prillid eest, kuid nägin endetagi, kuidas väike metslane kätest, kinnihoituna naerdes ja kisades oma tööd jalgadega jätkas. Kui selgus, et vesiroosilehed olid kannatada saanud, läks ema ja pani käed vihast tähtivale vanaisale ümber kaela. Ta lohutas, palus andeks ja nuuksus. Ah, kui ainult vanakese südamega midagi ei juhtuks. Koduteel ei puudunud palju, et isa oleks lapse käe otsast ära kiskunud. Aga ometi Sayodoke just sel päeval uue tõe jälile. Vanaisa juures ema ja isa kartsid teda. Seda oli hea tunda ja teada kuid selle äratundmisega oli nagu armastusegagi. See vajas järjest uusi tõendeid ja uut kinnitust. Õnneks ei valmistanud selliste tõendite hankimine Uudokesele kuigi suuri raskusi. Eriti kergeks osutus see vanaisa kabinetis. Kui ta järjekordselt oli tõotanud hea poiss olla, lubati tal elevandiluust paberinoaga mängida. Ta võis seda käes hoida ja sellega isegi ringi liikuda. Kodus oleks ta sellise hapra asja üsna peagi kuhugi prakku torganud ja katki murdnud. Aga siin tundis ta kogu aeg endale ema või isa pilku ja nägi miimikat, mis palus kiilas ja hoiatas. Seeläbi koge seda veelkord, et vanaisa kabinet on kõige igavamaid paiku maailmas. Siin ei tohtinud pliiatseid ega kamme katki murda. Siin ei tohtinud ise midagi võtta, isegi mitte katsuda. Siin pidi paluma ja tänama rohkem kui kusagil mujal. Aga ronkmust, kabineti mööbel nõudis austust ja ajas kananaha selga. Ometi torkas Uudoke paberinoaga siin prakku niipea kui ta selle kirjutas lauaplaadi ja laeka vahel üles leidnud. Ema kargas püsti kogu kehast värisedes. Oodake. Ma ei tee katki, vastas poiss süütult. Ega ta ei valetanud, talle, piisas ema hirmutamisest. Hea oli näha, kuidas ema nägu tuksles ja tõmbles ja paberinuga, mille ta äsja sõnakuulelikult praost välja oli võtnud, leidis end hetke pärast jälle sealtsamast. Nüüd polnud see enam mäng paberinoaga, vaid ema närvidega. Õnneks jäi see heitlus vanale professorile ta hajameelsuse tõttu märkamata. Uudo, tule siia, kutsus isa, kui paberinuga kolmandat korda prakku läks. Ma ideegatki, ütles poiss ka seekord mani sama. Ah, ta oli nii süütu ja hea. Nad oleksid pidanud sellist paipoissi ometi uskuma. Aga nad ei uskunud vae nõuda. Et näidata, kui sõnapidaja ta on, pidi ta veel palju kordi paberinuga prakku torkama. Kuid koju minnes ei puudunud taas kuigi palju, et lapse käsi oleks otsast ära rebitud. Järgmise visiidi ajal välditi vanaisa kabinetti. Külalistetoas oli pehme mööbel. Oodake, tundis end avaras tugitoolis, ime mugavasti. Ta oli täna haruldaselt hea laps. Ta ei tahtnud ega nõudnud midagi, ei läinud midagi kiskuma, laskis täiskasvanul rahulikult vestelda, siputanud isegi jalgu, istus liikumatult nagu väike templi jumal. Isa vaatas poissi heakskiitvalt. Ema pühkis vargsi liigutuspisaraid. Viimaks ometi tuleb lapsele aru pähe. Noh, ta oli kogu aeg seda lootnudki. Võib-olla sa tahad aedu mängima minna? Küsis vanaisa, kes oli tõsiselt kartma hakanud, et lapselaps on haige. Poiss raputas pead. Muidugi oleks soovitav olnud, et ta suud avades viisakalt oleks vastanud. Ometi ei tekkinud sellest pahandust. Isegi jäik õpetlane naeratas täna andeks andvalt ja ütles, noh, pole midagi, pole midagi. Aga just varsti pärast seda hakkas Uudocellekastama, nagu oleks kärbes või sääsk talle kurku sattunud. Siis neelataste korra teise ja kolmanda Ki sealjuures kõigile kordamööda otsa vaadates. Mis nüüd tuleb? Kas te aimate, kas ma seda isegi tean? Läkastus, hood, kordusid, on sul midagi kurgus? Küsis ema. Vastuseks ajas poiss sõrme suhu ja kraaksus, nagu varesema oli esimene, kes paanikasse sattus. Ta tõstis lapse ainsa ropsuga põrandale, hakatis teda ägedasti raputama. Poisi suust jooksis sülge, silmad olid vett täis valgunud. Ema hüüdis jumala tapi, isa tagus poisile rusikaga selga. Ta oli näinud, kuidas Uudo kodus kirjaklambriga mängis. Võib-olla võttis ta selle kaasa ja see on tal praegu kurgus. Ema oli kaotanud enesevalitsemise ja karjus, räägi ometi, ütle ometi, mida sa endale kurku ajasid, me võtame välja. Vanaisa, kes tundis end süüst puhtana, ütles värisevaid käsi välja sirutades. Minul ei olnud siin midagi, mida poiss oleks võinud alla neelata peale täitesulepea, aga ma näen, et see on alles poiss, läkastas, mis hirmus. Ma võtan ta sõrmed suust, vaata, mis tal seal on, ütles viimaks isa. Aga poiss surus huuled kokku, jäilakastanudki enam. Esimene sõna tuli kuuldavale alles siis, kui ta lõualuid lahti hakati kangutama. Ta ütles. Iiriskomm, mis sa ometi räägid? Poiss vastas suulae küljes kinni. Aga hetke pärast hammaste küljes. Puudukese suu otsiti hoolega läbi, kuid iiriskommi leitud, kui nuusutati ei tuntud lõhnagi. Vanaisa kinnitas, et temal ei ole terve aasta iiriskomme majas olnud. Kuuled sa öeld Juudakesele ka meie ei ole neid sulle ammugi enam ostnud. Poiss vaikis ja vahtis vanaisale üksisilmi otsa. Ta lootis, et vanake hakkab ka nüüd vihas tähtima silmi pilgutama. Võtab vähemalt prillid eest. Ent Uudokese suureks pettumuseks ei juhtunud midagi taolist. Vanaisa oli küll pisut imestunud, vaatas lapselast natuke aega üle prillide, puhkes siis naerma ja ütles. Ärge laske teda enam lasteaeda, tema koht on teatris. Šokiteatri laval oleks oodake juba tehtud, mees.