Te kuulate raadio, kahte eetris on saade kõik puhuvad ja meie vestluskaaslaseks on täna riigikohtu esimees härra Märt Rask, tere päevast. Tere päevast. Rõõm kohtuda Märt, enne kui me läheme hästi aktuaalsete teemade juurde ja väga konkreetsete küsimuste juurde ostaksin hea meelega. Või paluksin teil alustada pisikesest selgitusest, mida kujutab endast riigikohtu esimehe amet, mis rolli see inimene Eesti õigusmaastikul mängib? Eesti kolmeastmelise kohtusüsteemi juures kõrgem kohus on riigikohus ja riigikohus on põhimõtteliselt see kohtuinstants, kus Eestis õigusemõistmine lõpeb. See tähendab seda, et kui riigikohtu lahendiga nõus ei olda. On teatud tingimustel võimaluse edasi kaevata Euroopa inimõiguste kohtusse, aga ta on eesti õigusemõistmise tipp ja riigikohtu esimees on selle asutuse juht. Ta on ka üheaegselt üks 19-st kohtunikust. On sellel ametipostil palju tegemist, kas see nii-öelda riigikohtujuhtimine on seotud pigem sellise administratiivse poolega või ikkagi väga reaalsete ülesannetega ja juhtumitega tuleb nii-öelda? No see on nii ja naa, kui päeva või tööpäeva või töönädalat jagada mingiteks osadeks, siis ma võiksin ütelda, et kolmandik minu ärkveloleku ajast kulub kohtu juhtimisel kohtusüsteemi murede probleem Emmide arengute lahendamisele, kolmandik õigusemõistmisele ja kolmandik kõik võimalik jooksvate küsimuste lahendamisele, nii et üht ja teist. Eesti eripära on veel see, et kui paljudes Euroopa riikides on üldkohtud, see tähendab tsiviil- ja kriminaalkohtud eraldi süsteemina halduskohtute eraldi süsteemina ja eraldi veel ka konstitutsioonikohtud siis Eestis on kõik need kokku pandud. Halduskolleegium, tsiviilkolleegium, kriminaalkolleegium ja õigusemõistmise organina. Riigikohtu üldkogu, kuhu kuuluvad siis kõik kohtunikud, see on protsentuaalselt määratletud, kuidas üks asi satub olgu ta siis kassatsioonkaebuse alusel kolmanda astme kohtusse ehk teatud kolleegiumi ja sealt nii mõnedki asjad satuvad, nagu te olete kuulnud riigikohtu üldkogusse, kus kõik 19 kohtunikku tegelevad õigusemõistmisega. No kui palju tööd riigikohtul selles mõttes on, et kui tihti jõuavad siis kohtus otsustamist vajavad kaaslased lõpuks Riigikohtusse, ehk et kui palju ei ole inimesed, nõus, advokaadid, inimesed, kes kohtadesse satuvad sellega, mida vahepeal seal madalamates astmetes on otsustatud. Riigikohtul on võimalus võtta menetlusse neid asju, mis omavad tähtsust kas õigussüsteemi edasiarendamise täiustamise seisukohalt või tõesti on konkreetne kohtuasi madalamates instantsides riigikohtu arvates lahendatud valesti. Ja seetõttu riigikohus kohtus ei ole sellist süsteemi, et iga kord kui keegi ei ole nõus ringkonnakohtulahendiga kindlasti riigikohus aga menetleb, riigikohus teeb valikute asjades ja seetõttu, kui te küsite, et kui palju on tööd, siis riigikohtul on ainukese kohtuna võimalus oma tööd reguleerida ehk teisisõnu võtta menetlusse neid asju, mis on tähtsad. Ega te ometi ei taha öelda, et riigikohtunikud istuvad kabinettides ja laual on veel tühjad, et seal ei ole virna pabereid ja lahendamata siis juhtumeid? Ei sellist olukorda veel ei ole tekkinud ja vaevalt, et seda kunagi tekib, sellepärast et õigussüsteem täieneb iga päevaga üha rohkem tuleb tsiviilvaldkonnas varalisi vaidlusi, mida rohkem rahva vara on ja kuhugi ei ole kadunud ka meie süüteod, olgu ta siis väärteomenetluse või kriminaalmenetluse kaudu. Ja üha teadlikumaks muutub Eesti elanikkond ka kohtus käimisega kohaliku omavalitsuse või riigiga ehk haldusvaidlused, kus põhimõtteliselt vaieldakse võimuga. Nii et kohtuasjade arv Eestis ma arvan, kaugeltki ei ole veel stabiliseerunud ja seal pidevalt kasvab ja seetõttu on ka riigikohtul väga suur roll just kohtupraktika kujundamise seisukohalt, et seadusi kõigis Eestimaa nurkades ühtemoodi kohaldatakse. See on riigikohtu üks põhilisi funktsioone ja ütelda niimoodi, et kas töö hakkab otsa lõppema või või, või riigikohtunikud tegelevad nii-öelda vaimse gümnastika, lihtsalt seda tänasel päeval küll öelda ei saa. No kui me räägime sellest nii-öelda edasikaebamise eest või siis sellest, et üks kohtulugu edasi lõpuks Riigikohtusse, siis tavaloogika ütleb ju seda, et raske, ma usun, te olete nõus, et esimese astme kohtus peaks otsus olema absoluutselt sama õiglane ja sama seadus. Ma olen nii, nagu ta lõpuks on riigikohtadega, ometigi jõuab asi lõpuks välja nõndamoodi Riigikohtusse või siis ka ringkonnakohtusse. Et see esimese astme kohtu otsus tühistatakse ja leitakse, et see ei olnud päris siis kõigile, kuidas see võimalik. Esiteks, sellepärast, et kohtusse tullakse ju ikkagi vaidlusega konfliktiga, õigus konfliktiga ja need pooled, kes kohtusse pöörduvad, näevad seda õigussuhet erineva pilguga. Ja selleks ongi kolmeastmeline kohtusüsteem, et esimese astme kohtulahend võib olla ekslik ja seda kontrollitakse teises astmes, kui tarvis, kontrollitakse ka kolmandas astmes ja paremat süsteemi kui korduv õiguslik kontroll. Tegelikult õigusemõistmise maailmas välja mõeldud ei ole. Ma olen nõus teiega, et mida õiguskindlamad on esimese astme kohtulahendid seda vähem tegelikult tekib ühiskonnas pingeid, seda stabiilsem on õiguskord ja seda vähem tuleb ka neid lahendeid, olgu ta siis ringkonnakohtus riigikohtus tühistada. Aga siin on kaks aspekti. Eesti eripära on see, et 15 aastaga praktiliselt on üles ehitatud oma riiklik kirjutatud õigussüsteem mis tähendab seda, et see on väga noor võrreldes nende riikidega, mille ajalugu ja õigussüsteemi ajalugu mõõdetakse sadades tuhandetes aastates. See tähendab seda, et õigus peab endas sisaldama eetilisi moraalseid tõekspidamisi. Seda ta kindlasti ka sisaldab. Aga mida kiiremini õigussüsteem muutub, seda kiiremini muutuvad ka need moraalsed ja eetilised tõekspidamised meie olemas situatsioonis, kus kogu õigussüsteem on väga värske ja seetõttu kohtupraktika osa selle õigussüsteemi teadvustamisel on oluliselt suurem kui vanades demokraatiates. Selle jutu kokkuvõtteks ma võin ütelda seda, et me püüdleme kõik selle poole, et juba esimeses kohtuinstantsis selguks tõde sellisena, nagu ta jõustub kuid see ei ole saavutatav väga lühikese ajaga. Meie vestlust. Kaaslaseks on riigikohtu esimees Märt Rask, see küll otseselt ei puutu teie töös, aga kui ma paneksin sõnas, õigus sinna keskele veel Ell ja paluksin teie kui Eesti vabariigi kodaniku hinnangut Eesti rahva õiglustundele siis mida te arvate sellest? Õigus ja õiglus on käsikäes, käivad mõisted ja õigluse mõõdupuu inimestevahelistes suhetes on see, kuidas keegi subjektiivselt oma õigusi, mis on siis seaduses kirjas, püüab realiseerida igavesti on kestnud ja, ja jääbki kestma see teatud lahknevus õiguse ja õigluse vahel. Sest õigluse määratlemisel me kasutame eelkõige ikkagi eetika Taali norme ja mis on oma olemuselt kindlasti kõrgemad kui kirjutatud seadus. Ja seetõttu selline teatud vastuolu nende vahel on ühelt poolt paratamatu, teiselt poolt kogu õigussüsteemi täiustamisel ja arengustiimul. Ja siia tuleb ajakirjandusest selgeks räägitud, jokk kõigepealt meelde ja juriidiliselt võib-olla mõni asi vägagi korrektne, kuid ta võib kindlasti vastuollu minna ühiskonnas valitsevate eetiliste moraalsete tõekspidamistega selle tõttu. Ma arvan, et ka kohtupraktika seaduste ühetaolise kohaldamise nõudest tulenevalt peab nii või teisiti arvestama seda õigluse kriteeriumi. Kuigi kõigisse seadustesse on juba sisse kirjutatud seesama moraalne eetiline telg. Ja mida rohkem kirjutatud õigus vastab meie eetilistel tõeks peamistele, seda vähem on lõhet õigluse ja õiguse vahel. Märt Rask väite sisse termini jokk, aga andke retsept või lahendus, mida sellisel puhul teha ühiskonna silmis, et kui tõesti toimub mõni selline skandaalne tehing, mis on skandaalne nii-öelda õiglustunde koha pealt, aga õiguse koha pealt täiesti korrektne, siis, siis kuidas nii-öelda viia siinses skandaal ja siis konkreetne, korrektne õigus, nii et, et siin ei oleks kellelegi mingeid probleeme? Ei rahvas ega ühiskond ei tunneks, et neid on petetud või keegi kuskilt on nii-öelda hammustanud tüki ühtsest pirukast ära, kus ta tegelikult ei tohiks hammustada või tema osa ei tohiks nii suur olla. Jook iseenesest on juba probleem pärast et juriidiliselt võib-olla kõik väga korrektne, see tähendab seda, et kelleltki ei saa midagi kahju sisse nõuda kedagi vangi panna, kedagi ei saa karistada, aga see ei tähenda kaugeltki seda, et selle joki meistri suhtes ei saaks kujundada ühiskondlikult hukkamõistvat õhkkonda. Ja see tähendab seda, et tulevikus tuleb seadused siis kooskõlla viia sellega et avalik arvamus oleks järgitud seadustes. Ja siit tulebki see õigussüsteemi arengu võti, et ei ole valmis õigust olemas, mis täna on jokk see olla. Mõne uue seadusesätte vastuvõtmise tulemusena ei ole enam jokk, vaid on võimalik, et karistatav tegu. Siit tulebki see, ütleme arengu dünaamika mida seadusandja peab oma tegevuses järgima. Ja selles osas see juriidiline tõdemus, et kõik on korrektne, ei peagi vastama igal tingimusel alati avalikkuse ees, arutatavatele arusaamadele ja tõdemusele. Järgmine küsimus, lähenemine võib-olla natukene naiivne, aga, aga ma pakun selle välja ikkagi seadused, sätted, parandused ja asjad, need kannavad eesmärki ikka sellist, et kindlustada nii-öelda tagalat ja neid auku kõike, mida seadustes hästi orienteeruvad inimesed näevad ning halvas mõttes ära kasutavad, et neid auke võimalikult vähe oleks. Kas on võimalik, et, et nende tegevuspõld jääb järjest väiksemaks, et neid võimalusi JOKK olukordi tekitada jääb vähemaks või on see nagu muinasjutus hea ja kurja lõputu võitlus kus üks püüab teist lihtsalt üle trumbata ja nii see ongi, midagi pole teha. Põhimõtteliselt tuleb nõustuda selle teie viimase väitega see tähendab seda, et ei ole võimalik ehitada seadustest sellist aeda, millest seadusetuse põrsas läbi ei poeks. See ongi õigussüsteemi arengu võti. See tähendab seda, et elu areneb edasi ja kui aktuaalsed ja ajaga kaasas käivad, on seadused. Sellest oleneb ka, kas on neid jokk situatsioone vähem või rohkem. Ja ma siiski loodan, et, et neid jääb kogu aeg vähemaks, sellepärast et õiguskord ja ühiskonnaelu stabiliseeruvate needsamad tõekspidamised millest lähtudes seadusandja seadus teeb need hakkavad sellist lisaväärtust tootma, mille tulemusena ei ole tarvis näpuga seadusest enam järge ajada, vaid kas kooliõpiku, tõest, kodust või kust iganes. Kasvatuse osaks on muutunud seaduskuulekas käitumine. Ja see ei saa tekkida päevapealt, sellepärast et kui kogu süsteem on meie õigussüsteem on 100 protsenti muutunud võrreldes ütleme 17 17 aastat tagasi kehtinud õigussüsteemiga siis siin tahes-tahtmata tekib selline mahajäämuse nihe. Ja mina võin küll kindlalt kinnitada, et Eestis ei kehti ühtegi inimvaenulikku seadust, aga samaaegselt tuleb eristada ikkagi neid õigusrikkumisi, mida tehakse täiesti teadlikult ja tahtlikult ja neid, kus võib-olla härrastumised tulevad lihtsalt teadmatusest, ettevaatamatusest. Te ütlesite ka, et noh, targad juristid või, või advokaadid, ükstapuha, ajavad seadust, näpuga järge, leiavad selle augu ülesse soovite või soovi, aga tänu nendele aukudele ja nende üles leidmisele ja õigussüsteem ka täieneb, nii et ei maksa ainult halba külge selle juures näha. Jah, lisakommentaariks lisatud õnnetuseks on ka neid inimesi, kes ei ole advokaadid, juristid orienteeruvad seadustes sama hästi ja leiavad siis augud, et need oma huvides ära kasutada. Me räägime tõttu riigikohtu esimees Märt Raskiga ja ma meenutaks nüüd ühte eelmisel nädalal kulgema hakanud vähemalt avalikkuses kulgema hakanud saagat mille kohta väga huvitab teie kommentaar ka Kristjan Rahnu. Eesti tippkümnevõistleja on sattunud nüüd hammast rataste vahele seoses väidetava lõbumaja äriga, mis selles käsitluses niipalju kui te olete jälginud seda, härra raske on siiamaani valesti läinud, eeldusel et midagi on üldse valesti läinud. Kohtunikuna jaa, ka kodanikuna ma pean ütlema seda, et õigust mõistab Eestis kohus ja ajakirjanik saab sellel õigusemõistmisele kindlasti kaasa aidata. Aga ja ajakirjandus ei saa võtta õigusemõistja rolli? Kui väga tõsiste süüdistustega ka markeeritud tegevus tuuakse välja avalikkuse ette toorelt pooliku informatsiooniga siis selline tegevus ei saa kaasa aidata õigusemõistmisele tõe tuvastamisele, see pigem raskendab seda, see on nagu asja üks pool. Teine pool on see, et mitte kedagi ei tohi käsitleda kuriteos süüdiolevana enne, kui tema suhtes ei ole jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Ehk jutt käib sellest kurikuulsast terminist. Süütuse presumptsioon. Ta ei ole kurikuulus, see on õigusriigi nurgakivi ja täna me oleme fakti ees, et sellesse nurgakivisse suhtutakse väga vägagi erinevalt. Juristide jaoks on asi võib-olla selge. Kasvõi sellepärast, et juristide jaoks on terminoloogia selge. Kes on kahtlustatav, kes on süüdistatav, kes on süüdi mõistetud kes on vahialune, need on kõik oma kindla sisuga terminid ja juriidilises kõnepruugis vaevalt eks koolitatud juristidele vastu eksib. Aga tavalisele inimesele ei ole ju vahet, kas Christian madu on kahtlustatav, süüdistatav, kes iganes. Kui lehes kirjutatakse, et ta on kaasatud millessegi ebaseaduslikku, siis tegelikult avalikkuse ees ja on ju ette süüdi mõistet mina kipun seda nii aru saama. Te olete nõus, et isegi kui Kristjan Rahnu jääb õigeks, siis on juba korvamatut kahju tema isikule tema persoonile tema mainele tehtud, eks. No minu poolt tsiteeritud põhiseaduse paragrahv 22 lõige üks säte ehk süütuse presumptsiooni legaaldefinitsioon, nii nagu juristid ütlevad, tegelikult peaks välistama, selle peaks välistama selle, et alles pärast süüdimõistvat kohtuotsust võib inimest käsitleda kurjategijana. Kui mõistetakse õigeks, siis tuleb käsitleda teda ka õigeksmõistetuna ehk täiesti kristallpuhta inimesena. Kahjuks. Ma pean tõdema, et see tendents ei ole konkreetsel juhul ta avaldus väga drastiliselt sellepärast et mitmed lugupeetud institutsioonid kiirustasid oma valikutes alates kõikvõimalike toetuste stipendiumite võtmist ja kõigest muust. Noh, ma arvan, et siin oleks paslik olnud siiski ja oodata uurimisorganite, prokuratuuri ja vähemalt esimese astme kohtulahend, millest tulenevalt oleks saanud teha niukseid kaugeleulatuvaid järeldusi. Aga, aga sellel kõigel on teine pool. Ühelt poolt me võime, räägite rääkida sellest õiguslikust asjaajamisest aga avatud ühiskonnas vaba ajakirjanduse tingimustes, mina isiklikult. Ma ei arva, et oleks võimalik kuritegudest rääkida alles peale seda, kui on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Tõsi, kohtupraktikat ajakirjandus jälgib väga vähe ja mina isiklikult ei ole tähele pannud päevauudistes seda, kuidas üks või teine kohtuotsus kuulutatakse, küll aga ma avalikkusele huvi pakkuvates protsessides olen näinud neid telepilt raadioülekandeid kuulnud, kus istungi esimest päeva väga aktiivselt kajastatakse. Kui me jõuaksime selleni, et avalikkusele antakse informatsiooni selle kohta, kuidas kohus otsustaks siis oleks põhimõtteliselt olla tasakaalus, kas eelnevalt antud informatsioon ja pärastine informatsioon, aga seepärast siis praktiliselt Eesti meedia ei käsitle samaaegselt? Teema ei ole nii lihtne, kui mäletate, mõnedki lähedal poliitikud on välja öelnud, et ongi peale riigikohtu lahendite kirjutage sellest, kui tahate, on olemas kindlasti selline asi nagu avalikkuse huvi ja kui ajakirjanike teeb oma tööd temale kättesaadav informatsioon on tal käes, siis kindlasti ta kasutab seda. Ja öelda nüüd niimoodi, et, et kas see on jälle lekitatud, võidan kuskilt kätte saadud siis ja panna see vastutus ajakirjanikule selle, et kas ta avaldab seda või mitte, see on väga problemaatiline. Pigem saaksin liigitada kõik need skandaalsed sensatsioonilised lood just selliselt, et see, mis puudutab süütegusid, ma pean silmas väär tegusi ja kuritegusid siis selles valdkonnas peaks kehtima süütuse presumptsioon. See, mida keegi Ena enda kohta laseb kirjutada seltskonnaajakirjanduses või, või kes keda solvab, kes kellega käib või mida iganes, see selles ei ole mitte midagi kriminaalset ja sealt välja kasvanud hea nime, teotamised, au ja väärikus, teatamised, need on kõik lahendatavad vajaduse korral ka tsiviilkohtupidamise korras. Siin on veel see moment, et paljudes riikides on laim ja solvamine kriminaliseeritud, ehk teisisõnu riik tegeleb ka nende kuritegudega, Eesti õigussüsteemis laimu solvamist, mida kaudselt võime ja siin ütleme, ajakirjanduse tegevuse kaudu analüüsida. Eestis need ei ole, kuriteod siin mina küll pakun välja sellise võimaluse, et tegelikult kuna see teema on üles tõusnud siis õpetatud juristid, jaa, jaa, ajakirjanduse erksamad pead peaksid kokku saama väga rahulikult selle läbi analüüsima, sellepärast et praeguses situatsioonis võib tekkida olukord, kus seesama süütuse presumptsioon ei ole mitte meie põhiseaduslik õigus õigusriigi alustugi ja väärtus vaid ta kujuneb põhiseaduslikuks fiktsiooniks, mis on väga halb. Märt Rask, ma küsin niimoodi, kui palju meedia mõjutab kohut? Loomulikult see, eks ole, see personaalne kahju, mida, mida siis meedia võib teha inimesele, kes pärast selgub, ei olnud süüdi, aga kui palju meediakes enne juba mõistab enne kohut mõistab inimese süüdi mõjutab ka lõppkokkuvõttes seda kohtuotsust, mis tuleb. Mina isiklikult ei usu, et suudetakse kohtuotsust mõjutada, kuigi kohtunik on inimene, ta elab samas ühiskonnas. Kindlasti ta loeb vähemalt kvaliteetajakirjandust ja tema siseveendumust võib üks või teine hoiak kujundada. Aga kohus saab lähtuda ykskagi tõenditest. Ja kui ajakirjanduslik pilt luuakse, mitte tõenditele tuginev, siis tekivad käärid selle varem ajakirjanduses tõeks kuulutatu pärast kohtuotsusega tuvastati vahel aga kui keegi menetlusosalistest ei ole sellega nõus, siis on ju alati jõuame jälle selle kolmeastmelise kohtusüsteemi juurde võimalik kontrollida seda kõrgema astme kohtus. Ja ega siin muud võimalust ei olegi, kui jäävadki need arusaamas võib-olla lahknevaks ja, ja kelle head nime on siis teotatud eelnevalt. Tal peaks olema piisavalt õiguslikke vahendeid oma hea nime, rehabiliteerimisega, oma au ja väärikuse kaitseks otsest sellist mõjutamist. Ma ei kujuta ette, et see võiks olla sellepärast et Eestis tõesti on sõltumatu ja, ja iseseisev õigusemõistmine reaalsuses olemas. Väheme lõpetuseks karistuste määrade juurde ja ma kahtlustan, et meis kõneleb praegu nii-öelda lihtrahva hääl ja mõningane rahulolematus. Ma pakuks teile ühe näite sellest samast, Kristjan Rahnu teemast. Eelmisest nädalast kinni hakates jäi silma, et lõbumajapidamise eest võib maksimaalset inimest oodata. Oli vist 12 aastane vanglakaristus. Kui me räägime tapmistest Eestis, siis noh, ma nüüd ei julge pakkuda täpset numbrit, aga see on umbes analoogne maksimumkaristus siis kuidas me saame esitleda neid omavahel võrdluses üldse 12 aastat lõbumajapidamise eest ja 12 aastat tapmisest. Kuidas te seda seletate, et see saab niimoodi olla? Kõigepealt seadusandja juba karistusseadustiku loomisel paneb paika need karistuse raamid ja karistuse raamid on alati sanktsiooni alam ja ülemmääraga, ajakirjandus tihtipeale kasutab sedasama võtet, mida teiegi praegu, tuues välja selle maksimumkaristuse samaaegselt noh, ma praegu fantaseerin, aga näiteks maksimumkaristus lõbumajapidamise pealt võiks olla selline, et tegemist on kaasaegse inimkaubandusega orjand orjastamisega jõhkrate vägivallategudega ja kõige sellega see võiks olla siis ütleme see pilt, mille alusel kellelegi maksimumkaristus määratakse, teiselt poolt olmekonfliktis kööginoaga suskamine, mis lõpeb surmaga, on ka ju tapmine ja tihtipeale need situatsioonid kui hakata lahkama, kuidas miski sündmus aset on leidnud kallutavad sümpaatia pigem nagu tapja poole. Aga selleks ongi antud sanktsiooni alam ja ülemmäär, mille sisse peab mahtuma tulenevalt konkreetse süüteo üksikasjadest detailidest õiglane karistusmäär. Võib-olla on siin kui me noh, ütleme küsisite ju seda sellest aspektist, et alati mõistetud karistused arusaadavad avalikkusele et kuidas nii on võimalik, siis alati on võimalik seda kohtuotsusest täpsustada, sellepärast et kohtuotsus peab olema motiveeritud seal peab olema välja toodud kergendavad raskendavad asjaolud, seal on detailsed kirjeldused, millistele tõenditele on see otsus rajatud ja kui näiteks see otsus ikkagi, olgu ta siis prokurörile või kaitsjale ei ole vastuvõetav, siis ta kaebab selle edasi. Apellatsioon korras ringkonnakohtusse, kui tarvis kassatsioon korras riigikohtusse ja toimib jälle see kolme kordne kontroll. Ka karistusmäärade osas. Nii et kokkuvõttes ikkagi tegemist on nii-öelda kääridega või lõhega, et üks on see, mis toimub, eks ole, kohtusüsteemis kohtumajas ja teine on see info, mis jõuab avalikkuse ette, need on kaks eri asja. No eri asja, kuidas eriasjana tahetakse näidata, kui põhjalikult süüvitakse informatsiooni, kui nii-öelda õpitakse asi selgeks, siis neid kääre ei tohiks tekkida. Aga, ja siin on kaks tegurit koos, esiteks informatsioon on väga esialgne, mis avalikkuse ette paisatakse. Ja teiseks tegelikult see informatsiooni sügavuse aste selgub alles kohtuistungil ühte head kohtu report garaaži kirjutada ilmselt on oluliselt raskem ja igavam kui lasta linnuke peost lahti ja ütelda, et selle asja eest on ette nähtud 12 aastane vangistus, aga vat hoopis teise ja raskema asja eest hoopiski vähe, aga alati alati, kui avalikkuse ees need diskussioonid tekivad, siis need kostavad ju ka seadusandjani ja ega seadusandja on tihtipeale sanktsiooni ülem-alammääras korrigeerinud vastavalt sellele, millised on ühiskondlikud hoiakud, nii et meil see, see asi väga kivistunud küll ei ole. Üks võimalus või üks põhjus, miks on nii, et te olete ise protsessi kohtuprotsessi alguse asi on huvitavam kui, kui lõpp on see, et meie kohtuprotsessid tihtilugu vähemalt jälle nii-öelda profaani jaoks tunduvad ju venivat üsna pikaks, teinekord antakse asju, mis muidu tavamõistuse jaoks võiks ära lahendada poole tunniga. Viis kuni seitse aastat. Noh, poole tunniga lahendatavat asja neid vist päris viis kuni seitse aastat ei aruta, aga tõsi on see, et nii mõnedki kohtuasjade arutamisest on lubamatult pikaks veninud ja mis kõige hullem, selle asja juures on see, et tegelikult ei saa nõuda tõendi allikalt tunnistajal seda, et ta näiteks kolme aasta pärast kohtusse tulles peale sündmuste peaks detailideni kõike seda mäletama, mille tunnistajaks ta oli kolm aastat tagasi ja tõendite Tartus ajas ei kasva, vaid kahaneb ja seetõttu õigusemõistmise kvaliteet langeb. Õigusemõistmine peab toimuma mõistliku aja jooksul ja mõistlikuks heaks ei saa kuidagi pidada neid aastatesse venivaid asju, seal on omad põhjused, miks see niimoodi on, aga täiesti enesekriitiliselt ja kohtusüsteemi kriitiliselt pean ma ütlema, et seda ei saa normaalseks pidada. Üks kõige lihtsam näide ilmselt, kuidas kohtuprotsessi venitada on, on siis endale võtta arstitõend, see on mõnikord päris tragikoomiline, kuidas küll süüalune küll tema advokaat, küll, kes iganes, kes protsessis peaks kohal olema, on paraku just päev enne haigeks jäänud. Jah, see selle kohta irvhambad ütlevad niimoodi, et tervis on ju ainuke asi, mis meil oma teha on. Aga see on tõsine mure, sellepärast et nendes kohtuasjades, kus on väga palju menetlusosalisi tarvitseb ühel ainult haigeks jääda. Kui see istungipäev on jälle loojakarja läinud. Kas siin ei oleks võimalik või mõttekas kuidagi meie seadusandlust natukene ümber vaadata, et selliseid kohti, kus seal kohtuprotsessist kõrvale viilida võimalikult väikseks jätta või võimalikult vähendada? See sõltub väga paljudest asjadest, avalikust hoiakust. Kõigepealt. Peame küsima selliselt, et kas täna on kohtul piisavalt võimalusi ja vahendeid selleks, et tagada järjepidev protsess mõista õigust mõistliku aja jooksul. Siis pean tunnistama, et neid võimalusi ja vahendeid tõsiselt napib. Sest me oleme ümber teinud kogu kunagise sinise lehesüsteemi, nagu te ise viitasite, arstitõendi ja ma kujutan ette, et ükski perearst ei keeldu inimesele arstitõendit välja andmast. Kui ta kaebab, olgu ta peavalu või mida iganes. Ja ilmselt ei ole ka kohtul võimalik ütelda ja et, et kas alusega või alusetult välja antud. Aga ma toon teise näite. Viiulimängija ei saa seotud sõrmega orkestris mängida, aga talle antakse kindlasti tõend selle kohta, et ta on töövõimetu. Aga seesama viiulimängija ilmselt saab väga edukalt anda ju ütlusi kohtus, nii et, et siin on tarvis väga selge, et edasiliikumist erinevate valdkondade spetsialistide koostöös. Ja. Ma arvan, et need konkreetselt kriminaalasjades väga pikaleveninud menetlused päevad siiski ajalukku veel lähiajal, sellepärast et meie need, paljud need venimise asjad on tingitud ka vahepeal muutunud kriminaalmenetlusest ja, ja paljudest paljudest muudest asjadest pessimistlikult sellesse ei suhtu. Küll aga julgen öelda, et arenguruumi on selles valdkonnas küllalt. Meie vestluskaaslaseks oli riigikohtu esimees Märt Rask. Aitäh teile, härra Rask, selle jutuajamise eest ja vastuste andmisest me soovime teile jõudu ja kõike paremat. Aitäh.