Algavas saates kuuljate helilõike Eesti vabaduse eest võidelnud 12.-lt kokkutulekult Tallinnas kuuendal juulil 2004. Kes tuli mu isa sünnitallu turvavaliku otsima, kaasas saksa päritolu? Juba samal õhtul jõuab sõnumi avaldada ühe Baltikumi suunal tegutseva Venemaa telekanali uudistesaade Freemia. Minu hääl Moskvast nimetab kokkutulekust osavõtjaid, Hitlerile truudust vandunud, eks kes pidavat end vabadus Šoitlejateks? Rahule ei jäeta ka kolonel Alfons Rebase põrmu. Metsakalmistul krib mälestusmärgi panek talle eramaal ning üldse Eesti sõjamehe ümbermatmine kodumaa mulda. Kuues juuli, Kadrioru staadion kokku tulnuile kõneleb riigikogu liige, suursaadik Trivimi Velliste. Ühise võitlusega peegeldasime. Päev kestab veel. Sinimägede kutse on toonud aastast aastasse vanu sõjamehi vaatama kunagist lahinguvälja. Sa oled vähema kohviga Valmiera veel ka ju nahk valitsegu ja lahingutega läbi läksid sisse. Alla nad tulid, siis ei olnud enam midagi pääseteeta, tõmmati puruks kõik ükshaaval kontidele rahule, kindlasti olnud, aga, aga siiski väga vähe olisi. Jah, minu minu õnnetuskoht, kus ei tea, kes mul käega lihtsalt. Nad on meil siin mägedes, sisimas, käsikähmluseks tähendab siin kõik need päevad ja ei olnud mallingee seal sõnadega ütlesin ja, ja, ja ja siin oli jahtijad ja oli see siis öölahing või, või ta ei, põhiliselt enne päevatõusu. Elemendi Katjuša tuli, see tegi siis maa põlema. No ja siis tulid tankid ja jalasaun. Meeldimine Lakseduurid raudtee taga ikka põhiliselt. Sellest Griva soosse rajati läbida üks tulidaati siit ära meid lõigata, aga muidugi sisenesin isegi käsikähmlus. Jää sapöörilabidaga, millal, millal Döögiga torkadeni jõudis loo, kui meil juba err rin vastamisi läksime ja nad tulid öösse tulite poolpimedasse ja meil on kõik väsinud ja lahingutes ja muidugi enam ja postid ja võib-olla ei pannud tähele teadja enne krabin ja palunud Venegi Rahtung käitlejad ja siis kargasid ülesse viimased juba meil siin kaevikutes sees juba teadlane ja üks torkas üheks, torkas ära. Automaadiga vastu ei saanud. Siis sa võid oma meest tabada, mõtlesime siin ei olnud. Aga muidu jah, aga põhiline möll oli ja siis on siin, mille mu tankid siia alla surmaorus on surmaorg siin all, kus on, siin oli siis see rauahunnikud võltsinguks. Aga muidu jah, te. Ja siin umbes käisse nägin, sellesama mäe pealt käis umbes siin üks, kuus-seitse korda. Et ruutuslikus on ja sõjamees on rõhutadesse jagatute asime turmtule peale ja siis jälle jalavägi tuli, võtsime endale taganeda, siin ei ole ju väga vähe, on seda maad ja kui nad siis läksid ja kõik hunnikus maha meteoriit, põllumehi või 40 kuuendas olid jah, aga põhiliselt olime, olime ikka vahepeal, oli isegi. Ja Bailt Maidla juurestad ja. Jaa jaa. Mina olin Maidla käskjalg siis kui ma saabusin 26. õhta, saabusin Voka mõisast, me taganesid Narva narva 46. rügement löödi puruks ja siis pärast taganes sinna meriküla merikülal korjati need riismed kokku, toodi meil Voka mõisa ja vaka mõisas siis läbi olime avoka mõisasse, siis antisinud teine, teine päev, lõunaaeg sai süüa, söödeti kõhud täis. Siis korjati mind sind platsile ja öeldi nii, et punaarmee on jõudnud sinimägedesse. Tuleb vastu minna ja, ja siis oligi, oodati ja meid ja siis sõime kõhud täis ja siis kahe autoga läksime ja siis 26. õhmasid me ei saanudki kohe, ei saanud kohe ette, sellepärast et ei olnud veel see pime ja siis läksime siis, kui pimedaks Asso Maidla siis vaatas meid üle ja siis jäi minu koha peal seisma ja vaatas mind ja ütles niimoodi üles hakkas mulle käskjalaks, et sulle vene kuulid sulle pihta ei lähe, mõni, mis pihta läheb, see viskab, rikkus sätti ja sealt ära üks poiss. Nii ma sain talle käske. Olin kõhna mees, lõikasin hästi suurt ja siis oligi niisugune asi ja siis. Siis oligi 20 26. õhta ja 27. hommiku hakkaski esimest turmtuli üheksast 11-ni ja siis oli tunda aga vahed 12-st kaheni ja siis oli tund kolmest viieni ja kolmest viieni, siis ma käisin alati staabis, kas sealt otse vaid käisid siit ümber. Ja siis sellel ajal, kui ma ära läksin, käsundusohvitser oli minu asemel staabist, tulin tagasi siis tema jälle sai vabaks. Ja siis kolmandal, kolmandal augustil, kolmandal augustil oli meil klassi sakslane, vahetas meid välja. Läksime esimese mäe taas täie apelli tegema ja ja siis noh, puhkama ega siin ei saa püssiga magada, ei teadnud, kust nurga tagant kogu saeraketid käisid, küljed kuskilt hüppas jälle, hüppasid sisse ja passisime küll igatpidi ja siis läksime tagasi puhkama saime siin saame särgi seljast ära, Maidla tuli jälle postleme Takas sakslasi, venelase kaevikusse. Ja siis tulime kematusega, kaevik seal on, seal on üks võrk veel, lihtsalt kaevik teeb väikse nurga, meeme nurga taha seisma ja mina lasin esimest raketist, nägime otse, oli selle nurga vahelt oli näha, mõned venelased liikusid selle või jooksis seal kaevikus ringi ja siis. Me tegime Maidleviskas esimesed oma granaadid ja mina viskasin ka teisi mehi, viskus ka ja siis läksime ja võtsime selle kahjutu jälle tagasi. Ja siis minust ellungis või laskepesas oli noor vene sõdur oli sees, tal relva ei olnud, puhub midagi, käed, käed olid ülal värises, kogu sai niimoodi, kes ma võtsin tal taskus nüüd kaks kärna ära need granaadid, muud ei ole automaatidega midagi püssi olnud paistes, nii et trahviroodumehed. No ja siis oligi niimoodi kaheksanda otsa, mina haavata ja. Ja siis käisin, Maidla saatis mind veel luuresse, käisime seal Narva, ükskord oli, et minge vaadake, mis seal venelane teeb, saatis meid luuresse, käisime ja seal venelased kaevasid kaevikusse ja tuli sealt tagasi alles kaheksandal ja siis kaheksanda. Siis ma sain. Teise klassi sain. Ja hiljem oli haavatuna. Selle sõdicinets NKVD tule tagasi, ma olin 17 aastat vana. Ja tuli tagasi ja löödi rõngast linast ja hakkasid need vilets aastake. Kuues juuli, Kadrioru staadion, president Lennart Meri lõpetamas oma sõnavõtu. Kui su vend Sinimägede lahingust räägib leitnant Ago Loorpärg sinimägedel kompaniiülem. Nüüd, 27. hommikul hakkas tegelikult siis esimene lahingupäev sinimägedes. Hommikul oli küll kergelt väikene turmtuli, nii et ega seal enam palju 27-l hommikul palju liikuda ei saanud. Nad olid niivõrd ülbed, et lasid tankinud 45. tankitõrjekahurid olid, need, nendel oli juba üles pandud, seal ees oli sinimägede ees oli ju lage väli ja sinna võsaservale kaugemale, seal olid neil siis need kahurid üles pandud. Ja ma ei mäleta, kes mulle ütles, kas luure andmetel või millal neil olid, et neil on 50 meetri peal on Kaur. Ja mara 50 iga 50 meetri peal sinimägede ees sellel metsa või võsaservad. Ja ma ei imesta, kui see oleks õige. Sellepärast et see kaheksas ja kolmas armee, mis need ründasid, see oli ju metsik jõud. Õieti kaheksandast armeest vist ei olnud kõik sealpool vist ainult, aga kolmas armee tervelt seal. Meid ründamas. Ja mis meil seal oli, see oli, ma ei tea, see on üks 10 vastu, võis olla, see seal oli kui näitas ennast üks mees. Vot see osa, kus minu kahurid olid, seal ei saanud üldse päeval käia. Nii kui üks mees enesest näitas nii tulisen nelja koma viies mürsk kohe. Ja terve see päev oli nüüd niukseid, üksikuid rünnakut, tulistamisi, aga siis ma mäletan seda, et siis oli vist esimene rünnak lastekodumajal Nad vallutasid ja tulid siis ja siis saadeti kapten Soodoni pataljoni vist, kui ma ei eksi. Kapten Soodon. Need ründasid ja tahtsid välja uuesti lastekodumäelt. See oli esimene mägi, aga ei, see ei õnnestunud neile ja see jäigi, kuni lõpuni jäi, venelaste kätte ei saanudki, väljamajades olid venelased sees. Aga siis sinna ette, meie mehed jäid pidama ja edasi nüüd enam ei lasknud need, kes järgijaid, need nüüd tulid sealt ära Krasnodari mäele. Need Krasnodari mäel oli seal siis juba mitmet sorti, neid ühelt poolt ja teiselt poolt kokku korjatud, nii et see oli omaette krinoderi. Võitlusgrupp võis seda nimetada. Selle päeva. Alguses oli ka tankirünnakuid, aga nüüd minu sealt lõigus, kus mina olin raudtee äärde, vot sinna need tankirünnakud ei ulatunud, need olid rohkem. Tähendab Grenoderi mäe ees ja tee suunal, vot seal lasti ära esimesed tankid, mis lasti ära, minu järgi oli kuus tanki, midagi lastekodumäel lasti ära. Ja teised, mis seal olid, need pöörasid ümber ja läksid tagasi. Ja siis sinimägede ees oli neid ka juba ründamas, aga, aga seal see esimene päev oli vist veel vähe. Neid oli seal võib ütelda igasuguseid, põhiliselt ikkagi tee 30 neljad ja muide, T 34 oli üks maailma parimatest tankidest. Ma tean seda, et oma kahuriga minu kahur, mis olid need seitse koma viiesed nendega, sa võisid lasta kilomeetri peale meetrisse täpp nii täpne ta oli tema algkiirusel 990 meetrit sekundis. Aga selle tee 30 neljapäeval olid niisugused pinnad kandsite kušeti. Ja see väga tihti oli niimoodi, te sai pihta, aga nähalit mürsk lendas mujale. Aga nüüd, 28. juuli hommikul, siis hakkasid tegelik turmtuli. Ja vaat siis hakkasid nad ründama jalaväega. Ja seal oli siis tõesti niimoodi, et, et see oli ikka massiga, rünnati koos tankidega. Nii et nad kaevusid Grenoderi mäeküljel all, aga üles vist veel ei saanud. Aga 29. juulil murdsid punaarmeelased üles Grenodele mäele sisse. Ja vot see oli see Sinimäe lahingute kõige raskem moment. Ja vot siin tuleb nüüd mängu esimese pataljoni ülem Maitla. Maidla oli vist 28., kui ta tagasi tuli, oli tema veel surnuaia taga, oli tema, need järelejäänud, mis auverest järgijaid, need olid koondatud kõik üks võitlusgrupiks. Ja see oli surnuaia taga reservis. Aga kui see sissemurre oli üleval Grennoderi mäel, siis saadeti see võitlusgrupp ette ja Maidla saabus sinna sel momendil, kui sealt võib ütelda, juba mehed hakkasid tagasi jooksma. Venelased olid juba mäe peal ja Maidla ma oli muidu hea sõber ja ma tean, mismoodi, missugune ta oli, kui ta vihastas ja ka tema järele ei andnud talle niivõrd kange mees. Maitle võttis püstoli välja ja ajas need jooksikud sealt, kes talle vastu tulid, tagasi ja koos nendega ründas punaarmeed, kes ei olnud veel suutnud ennast seal kaevuda. Ja õhtuks lõida nad sealt välja, nii et õhtul oli see jälle meie omade käes. Öösel minu teada võtsid nad selle olid, tulid nad jälle üles, aga aga siis juba löödi nad tagasi, nii et nad enam mäe peale pidama jäänud. Ja vot see oli see päev, mis lahendas selle sinimägede lahingu saatuse. Kui Maidla ei oleks seekord jaole saanud seal siis oleks venelased sealt läbi murdnud mäest alla sügavuti tuld välja kuni way varani ja oleks olnud meil selja taga. Ja peagi Tallinnas. Jah, ma usun väga kiirelt. Sellepärast et Narvast sinnas Vaivarast sõnad tulid ühe päevaga ööga ja see oleks midagi olnud, istuda sinna peale ja sõita sellepärast et seal vahepeal oli juba üks asi väga vähe, 30. oli Cavel maitegrupil oli rünnakuid seal ja ta lõi need tagasi. Nevad need päevad olidki kõige suuremad elavjõu kaotused nii meil kui ka. Vastasel, sellepärast et no ma ei oska kirjeldada seda lahinguvälja, mis seal ees oli, no ei saanud ja ma ei olnud ise sealjuures, aga ma nägin teda külje pealt. Ma võiksin ütelda niimoodi, et et eriti no lastekodumägimägi, see jäi sinna tee pool, see jäi nagu varju. Aga 69,9 seal ei olnud nagu neid suuremaid rünnakuid, mis otse oleks seda mäegi. Aga nad tahtsid saada kätte Grenada mäge. Ja Grenada, mägi oli, võib ütelda hommikust õhtuni ja ka öösel oli kogu aeg raskerelvade tule all. Nii et kui siit raudtee poolt seda vaatasin, siis see oli üks tantsivate niisuguste siniste leekide meri, mis seal oli, seal oli, esimese päevaga olid järel ainult kahemeetrised, niuksed, puude tüükad, sellel ilus kuusemets oli. Ja eriti huvitav, ega ka hirmus oli see õhtul. Päike läks looja, midagi nagu sel ajal olnud kuskil kella kümne-üheteistkümne paiku, juba. Siis oli ta taevas oli punane, aga nüüd siis hakkasid need ettevalmistus selleks öiseks rünnakuteks ja need lehmad ja uduheitjad, sakslaste uduheited ja siis või venelastele Katjušat. Ja kõik need jätsid enda järgi reaktiivmürsud, niukesed, suitsujoa. Ja kui keegi ma räägin praegu, keegi oskab seda ette kujutada, siis see oli nagu mingisugune ämblik mis koondus sellel sinimägede kohal, kus oli selle keskpunkt ja siis see, need olid mustad punased, selle päikeseloojangu, see oli, see oli niisugune. Väga ilus, võib ütelda, aga väga metsik vaatepilt kogusele nende mürskude lõhkemisega seal. Ma ei ole elus niisugust pilti näinud ja ometi mehed olid seal all, mehed olid seal ja elasid. Kuues juuli, Kadrioru staadion, Eesti vabadusvõitlejate liidu juhatuse esimees Gunnar laev. Ja peame vastu Eesti riikliku iseseisvuse taastamise nimel mitte otsa ees. See ajalooline kõne kõige kõrgemal, riiklikul tasandil. Seadusena kehtestada. Meie.