Tere mina olen Carmen Mikiver. Loen teile Carl Robert Jakobsoni loo, Niglas ja kuningatütar. Kui Saaremaa alles vägev maali ja oma rahva päralt siis valitses seal kord eesti kuningast tarak, kelle ainus tütar Salme oma jumeduse poolest nii kuulus oli, et teda ka põhja kuningat katsumas käisid kaelas sealsamas üks kuulus Niglas. See käis sügavamad kui sügavamad merepõhjad läbi ja tõi sealt kõik sisse pillatud asjad jälle välja ilma, et temal sellel teel midagi kimbatust oleks juhtunud nagu muudel suurelikudel inimestel. Sest tema oli meretondimeelepärast ja pidas veenekidega sõprust. Kord oli jälle üks põhjamaa kuningas Saaremaal võõrusel ja tahtis Salmet endale abikaasaks. Kavaluse kombel tuli ta teda oma maa targa nõu järgi kätte saama sest Salme ja Niglase vahel olid armastuse sidemed edenema hakanud ning kuningatütar põlgas sellepärast kõik muud kosilased ära. Niglas oli aga ka viisakas poiss, sirge kui kuusk ja priske kui õun. Tarakis ei teadnud sellest salakaubast midagi. Aga igal korral, kui temal kuulsad võõrad olid, viisistanud oma kullatud laeva sees mere peale ja näitas neile oma Niglase osavust merepõhjast asju üles tuua. Siin olid ka salme ja Niglase südame nägemata armastuse sidemeid esiti teineteise külge puutunud. Veenekid, kes seda kõike teraselt tähele panid, aga nii klast ju igavesti oma sõpruse Baltes kinni olid arvanud seisvat, läksid sellepärast ikka kahtlase maks tema peale. Seda teadis ka põhjamaa kuninga maa tark. Ja sellepärast olid oma peremehele nõu andnud. Kui sind tarak merele viib sinule oma Niglase osavust näitama, siis ärrita teda, et ta salme sõle rinnalt merepõhja viskaks. Sellel teel saab Niglas hukka, sest veenekid, kelle kõned iseeneste vahel mul teadavad on, ei saa kannatama. Niglas Salmes õlega nägemast. Nõnda tüdruku süda vast veel sinu poole kaaluda. Vaene Niglas pidi hukka saama, kuidas siis tema käsi nüüd käis? Mere peal, ütles põhjamaa kuningas. Ma usun küll, et sa tühje asju merre viskad ja neid sinu Niglas ka jälle sealt välja toob. Aga viskama tütre kallis sõlg, Merde. Ma ei usu, et ta seda sealt enam välja saab tooma. Odavat asja on kerge saada ja hoida, aga kallist asja, kaitse kui silmatera. Temal on palju tahtjaid. Tarak naeris ja ütles salme vastu. Anna oma sõlg rinnast. Minu rikkuse kuulsus ulatab pilvedesse ja minu Niglase osavus sügavama merepõhja. Tema võttis oma tütre sõle, mis kõige selgemast kullast oli tehtud ja merekallimate kividega ära ehitud ning viskas ta omaenese käega merelainetesse. Niglas vaatas veelkord valusel vaatusel Salme peale ja heitis siis selsamal teel järele merelainetesse. Ja tuli aeg, et ta jälle tagasi pidi tulema ja tarak ütles. Nüüd ta tuleb. Aga ta ei tulnud põhja, kuningas tänas oma südames oma maa tarkade maa hea nõu eest. Aga tarak käis täis viha laevas edasi-tagasi. Seesugust häbi ei olnud temal veel olnud ja ka mitte seesugust kahju, sest rääkimata Niglasest, keda tema süda väga armastas oli see sõlg nii kallis ja ilus, et üks taga merekuningaemand ühe terve kuningriigi tema eest oli pakkunud, ilma teda tarak ära oleks raatsinud anda. Salme paled aga lõid ikka valgemaks ja valgemaks sest ju veeres päikene kui punane ratas, Merde. Aga Niglas ei tulnud ja ei tulnud seal, ütles tarak. Ta enam ei tule, pöörame koju põhjama, kuninga süda hüppas rõõmu pärast ja Salme hakkas suure häälega nutma. Mu sõlg, mu kallis sõlg. Aga oma südames nuttis ta kadunud nihklast. Muud nad koju sõites mere peal ei näinud, kui üht mereparti laevaga ühes ujuvat, kellel valge võrukaela ümber oli. Öö otsaidunud Salmele und silma, aita kastist nutu pisaratega oma patju. Teisel hommikul vara läks ta ju mere äärde. Seal tuli temale tee peal sant vanamoor kirjates vastu. See palus. Anna oma rikkusest minule vaesele ka midagi, küllap kaalud jälle ühe tasa tõusevad. Salme andis kõikuma kullamis, temal kaasas oli sandi kätte ja küsis mis need sõnad tähendavad, mis sa kaalude ühetasaseks tõusmisest rääkisid? Vanamoor kostis. Eks nad ikka vaesuse rikkuse kaalusid ei tähenda. Aga raskemad on õnnetuse ja õnnekaalud ühetasaseks tõusma. Salme nuputas peaga ja läks siis edasi. Mere ääres istustel kivi otsa maha ja hakkas nutma. Õhta nuttis nii kibedasti, et mererand, puud ja kiividki ühest nutsid. Seal tuli eilane merepart, kellel valge võrukaela ümber oli ujudes tema juurde ja vaatas haledasti tema peale. Kohetma algs part, oleksin, ütles ta valju häälega. Siis võiksin kõik merepõhjad läbi otsida, kuni oma silmatera üles oleksin leidnud. Korraga seisis endine sant vanamoor jälle tema kõrval ja ütles. Seal, siin on natukene kama, sööda sellega merelindu, küllap temal kõht tühi, saab olema. See sant ei olnud aga keegi muu kui üks sõna tark, hea vanamoor, kes maailma halvad asjad jälle heaks pööras. Salme võttis vanamoori paunast kama ja söötis oma peo seest partides. Nii vaga oli nagu mõni kodulind. Seal, hüüdis vanamoor. Mees meheks, sõlg Sõleks ja lõi kolm korda jalaga vastu maad ja kadus ära. Pardist aga sai korraga Niglas ja võrust tema kaela ümbersõlg. Kaari selle koha peal, kus vanamoor oli seisnud hulk kõige uhkemaid riideid. Nüüd võttis Salme maastrutu esiti ühe siidisärgi andis selle peiu kätte siis hõbedased alusriided ja viimaks ühe kullast kuue toredasti ehitud Niglas, kes nüüd, nagu mõni kuningapoeg välja näitas leidis maast veel ühe kõige peenemast terasest tehtud kilbi kus kõik peale oli maalitud. Kuidas Niglas merepõhja heitis, kuidas sealt salme sõlega tagasi pöörates teda veenegi kinni hoidsid ja oma teenistusse püüdsid ahvatleda ja kuidas nad teda, kui ta järele ei andnud, nõidumise teel pardiks ümber moondasid ja palju muid asju. Kui siis Niglas salme oma hõlma oli võtnud ja temale kõik ära seletanud, mis merepõhjas temaga oli sündinud ja kuidas ta temale truuks oli jäänud seal rusustada salme vastu oma rinda ja tõotas, et ükski surm teda oma peius saada lahutama. Meriaga kohises sel silmapilgul nii kangesti nagu oleks suur maru möllamas ja üks hirmus laine tuli Salme ja tema armukese poole, nagu oleks ta neid mõlemaid Merde tahtnud uhta. Armukeste jalgade ees langes taga jälle koost laiali ja üksi vahtu jäi natukene maha liiva peale. Nüüd läksid Niglase salme kuninga ette. Kui seeneid nägi ja ka oma kadunud sõlge, siis hüüdis ta suures rõõmus. Sa tood minule mu tütar ühe kadunud kuningriigi tagasi endale aga toodsa, tema kuninga abikaasaks. Veel sel samal päeval olid taraki kuninglikus majas Kistlused, põhjamaa kuningas aga läks ilma abikaasata vandudes oma põhjamaale tagasi.