Mina olen Raivo Rüütel ja loendele August Alle. Kirjaniku aasta unenägu. Kaabu kukla poole, litsutud ja palituhõlmad eest lahti oli kirjaniku uue aasta vastuvõtult koju jõudes kaunis ülevas meeleolus. Ohvriteenistus pakkusele oli olnud päris korrapärane, kõhtu oli koormatud vanade eestlaste kombel igasugu sulgja harjas, linnu ihuga ja lörtsitud suupistega. Kõigega, mida lahke perenaine lauale oli kandnud. Oli tantsitud, lauldud, kõnesid peetud ja isegi tina valatud. Ent nüüd oli end üleriietest vabastamisel umbes säärane tundmus kui laeva kajutis kerge lainetuse ajal põrand, seinad ja muu poissmehe möbleeritud toa mööbel lõõtsus kergelt kuid voodise käis, kui pööran ringi siis tunnista rasket roidumust koguma ihuliikmeid, siia tuli uni, mis, kui must ja karvane peakott aegamööda tõmmati üleda kulmude. Kuid ta oli liiaks laisk ja roidunud, et võta vaevaks selle rõhuva une peletamiseks kas või ainult suurt varvast liigutada. Ja ta nägi unes, et see viimne tunnike tema ilma lapsemaises elus oli kätte jõudnud. Et hing lahkub pikkamisi ihust. Et ta on juba surnud. Ja et peagi tuleb vastust anda kõige selle eest, mis sa siin maises hädaorus oled lasknud enesele hea maitsta. Kuid uue aasta ööl on vist taevaski palju tööd. Hea ja kurja bilansi kokkuseadmine, mis aasta jooksul inimlastele osaks saada lastakse. Ja nõnda sündiski, et vaese kirjaniku surm jäi taevalistele täiesti kahe silma vahele kuid kadunu oli väga närviline ja kärsitu vaimulaadiga isand. Ja kui ta juba tükk aega oli asjatult oodanud taevatunnimehi kestab patuse hinge ja olemise teise ilma tsemendi peale toimetaksid siis otsustas ta päralejõudmisega ise õnne katsuda. Sest ootamine on see kõige tüütavam asi maailmas. Ja kui mägi ei tule Muhamedi juurde, siis liigub Muhamed ise mäe poole. Nõnda siis valis kadunud kirjanik esimeselt autode peatus kohalt endale vana fordi, mis meie külade vahelistel põhjatutele kitsastel teedel ja selle tõttu ka vist taevateel on kõige kohasem. Eestlast peale laskis kolmanda tariifi ette lüüa ja alustas sõitu paradiisi. Väravate poole. Oli aga enne tükk teed raputuste vintsked sõitu, kui ta viimaks pärale jõudis ja taevase Jeruusalemma väravale koputas. Sedapidi ta kordama, enne kui Peetrus väravaluugi avas ja haigutades välja vaatas, kelle unisest, kuid heatahtlikkust valge habemega raamitud näost ulatus välja lopsakas nina kui lilla hispaania sibul. Lannates kui kannike kange pulsi järel. Ei sinu sarnaseid pajuke küll siia sisse lasta, sõnas Peetrus oma valget habet läbi peo libistades. Selleks sa oled liiga avalik, patune. Me eelistame siin ikka enamat neid, kes oma maises elus on käinud põhimõtte järgi. Söjasalga ja küürutamises saab õndsaks, mitte tegude läbi. Ja teie kirjanikud ega on üldse üks raske asjaajamine, sest allmaa peal ei ole teie millegagi rahul. Teete mässuarvustate jumalast seatud korda ja isegi siin üleval rikute minu kui vanainimese meelerahu. Lase jalga, pajuk ikka allapoole vasakut kätt, küll ta seal endale kohase kotuse leiad, ütles ta. Allamäge läks rännak juba palju libedamini, seda enam, et tee oli tublisti avaram ja hästi sillutatud. Ent siis peatasid teda lanku juures kaks keskaja sõjasulaserõivais ja relvis sõdurid mingisuguse Kivisilla sarnase ehitise ees, mida ilustas Pealkiri puhastustuli. Kirjaniku seletuse peale, kes ta on, kust ta tuleb ja mis ta tahab vastati talle lühidalt, et võib vabalt sisse astuda, sest siin olevat iga sorti rahvale ruumi küllalt. Kuid sisse astudes oli kirjanik üllatusest rabatud, sest kesksuurturgu ei kasvanud mitte kähar ja laiaharuline Plataan vaid vilus Platon ja Aristoteles, keskaja purgatooriumi oma õpilastele, kust jagasid ja kivisillast ulatus raekoja ilmatu pikk, rohelise kaleviga kaetud büroolaud mille ümber oli aset võtnud pankade juhatused oma personaliga. Ta tundis nende keskel mõndagi nagu vana Antsu karu otsa Juhanit ja teisi. Käis üks kibe äritegevuse protsentide väljaarvamine. Ümberringi askeldasid närvitseda ma veksli Plakkidega higised, ärimehed, sibasid ära Pummeldatud nägudega üliõpilased, advokaadid, arstid, mõned lömmi löödud kirjanikud ikka puldi juures puldi juurde, direktori jutult direktori jutule. Ikka sõbralikult ikka alandlikult ikka kummardusteks valmis. Et ikka võimaldage ja pikenda käia, et kas ei saaks mitte kuidagimoodi vastu tulla. Ja ka meie surnud kirjanikule pisteti veksli pakk pihku ja ta alustas jälle nagu oma maise elupäevil ringkäiku ümber laua. Ikka sõbralikult ikka pikendage, ikka võimaldage. Mõni direktor patsutas heatahtlikult õlale ja lausus joviaalselt, et oled ikka tubli poiss ja õiendad korralikult. Mõni siunas jälle, et vaata, oled juba sattunud musta nimekirja. Nõnda venisid päevad puldist puldini ja kurgede vaatused, jaanipäev oli juba käes, kuid tublisti pool purgatooriumi rohelise kaleviga kaetud lauda oli veel puldist puldini käimata. Ja siis vihastas surnud kirjanik ning põrutas rusikaga põrgu uksele. Ja mitte enam just väga sõbralikult ega alandlikult. Ning virgus raskest pohmeluse unest. Selle põrutamise peale. Koridoris koputati tõesti kõvasti uksele. See oli postiljon, kes tõi kirjanikule uue aasta õnnesoove kolme ümbriku näol. Kaks neist olid pangateadeanded ja kolmas notari käest.