Nii nüüd on see Pingeid parkides on taas lume all ja selle aasta esimesele valgele vaibale astutud tuhandeid-tuhandeid nimetatud jälgi. Peagi katavad neid uued sajud, kuid ka uued jäljed hakkavad jälle näitama inimeste igapäevaseid tulemisi minemisi. Kuni lumi kaob. Lähedaste inimeste hingedes on jäljed, neist püsivamad aga kordmatab muld ka kõige lähedasemad südamed. Säilivaid jälgi endas suudab jätta vaid see, kes midagi ehitab, avastad või loob. Meie tänast saadet ümbritseb leinaraam tuli hüvasti jätta jälle ühega Eesti heliloojatest suvelaulik Ewald Vainuga. Temaga kaotasime ka ühe endise kolleegi, kauaaegse muusikamehe, meie sümfooniaorkestrist. Raadiomaja esimeses stuudios põlevad kandenaabrites küünlad. Kõikjal on lilled, pärjad. Lahkunu salga juures öeldakse südamlikke sõnu. Hudo kaljulaid, kes poed ja rühmas on palju aastaid evalt ainult külg külje kõrval istunud ütles nii. On sümboolne, et me saadame viimsele teekonnale lahkunut sellest ruumist, kus ta meie sümfooniaorkestris oboemängijana on töötanud aastakümneid. Siin ruumis on hakanud esimesena kõlama paljud tema loodud viise rikastest lauludest ja värvikatest orkestri paladest. Paljud on meie rahva seas muutunud populaarseks. Ja Evald Vain on olnud aastaid lemmikhelilooja. Meie rahva hulgas on astutud viimane samm ja kirjutatud viimane noot. Kuid mälestuskolleegide südamesse jääb igaveseks. Evald Vain sündis 20. detsembril 1915. aastal Tallinnas. Paralleelselt õpingutega üldhariduslikus koolis õppis muusikakoolis viiulimängu. 1930. aastal astus Evald Vain Tallinna Konserva tooriumi professor Johannes Paulseni viiuliklassi, mille edukalt lõpetas. Heliloojate liidu esimees Boris Kõrver meenutab oma esimesi kokkupuuteid Ewald Vainuga. 1938. aasta suvel kui ma arvasin tööle restoraniorkestris kuldne seitse, siis tutvusin ma Ewald Vainuga. Evald Vain mängis orkestris tol ajal nii viiulit, saksofoni kui ka klarnetit ning koos töötades märkasin nende maa erilist huvi orkestripillide ja muusika vastu. Meil oli palju selle teemadel juttu ja kuna mul omal oli huvi ka tol ajal just kerge muusika vasta siis me sageli koos võtsime kätte juba trükitud nootide hääled. Kirjutasime nendest partituurid välja ning vaatasime, kuidas see pilt ühesõnaga partituuris välja näeb. Tema muidugi oli juba kogenud muusikamees, sest ta õppis aga noorest peast viiulit. Peale selle on ta iseseisvalt õppinud käsitlema mitmeid puhkpillid. Ja see muidugi oli tema suur eelis minu ees juba tollest perioodist, mäletan. Me püüdsime ka luua sellele kollektiivile mõned instrumentaalpalad. Ning üks tema vanadest leidis tol ajal juba väga toreda vastu võtta, kuna ta orkestrit hästi tundes oskas neid päikese koosseisu võimalusi aga toredalt värvikalt ära kasutada. Sõjajärgsest perioodist on vainu loomingu esimesi lindistusi neil olemas. Üks nendest on tõenäoliselt hällilaul, see toimus arvatavasti 46 47, kui me mängisime jällegi koos noortemajal estraadiorkestris. Kell oli tavaks iga kuu uutest helitöödest kontserte anda. Ning mulle meenub isegi see, et tol kontserdil kujundati orkestri puldid vastavalt nende uute laulude temaatikale ning tema puldi peal oli siis pisikene lapsukene hällis. Arvestades seda perioodi, kus ta heliloojate liidu liige sealt 1958.-st aastast alates on tema iga-aastastest aruannetes vähemalt 10 12 teostanud. Nii instrumentaal kui vokaalžanris. Hilisemal perioodil rohkem instrumentaalpalad, suuremas osas nii kergemuusika kallakuga. Väga palju on ta kirjutanud mitmesugustele sooloinstrumentidele viiulile saksofon, endale üks paar aastat tagasi kirjutatud huvitav pala oli kontsertpala kolmele löödile, kus ta kasutas kõiki flöödi liikenetleda alates Picoladest lõpetuse aldiga. Ja viimastel aastatel pühendas tänasest kammermuusika loomisele. Huvitavad olid tema esimesed sellealased katsed seitse meniatuuri Ooele klannetele fagotile. Siis juba ulatuslikum teos, kus tänast näitas juba selle žanri valdajana. Heliloojate liidu arutlusel koosolekul väga hea tunnustuse saanud suurepärane Kerbil kvartett, mis tõesti on üks parematest selle alatöödest meie viimase aastate heliloomingus. Kõik inimesed on sündinud sinise mere ääres. Kõikide isad on kummargil kangaspuude taga kudumas kangast lastele jätkata. Kõik lapsed jooksevad kangaspuude lõginast sinise mere kaldale vahtima, varbad vees, laevade kadumist silmapiiri taha sest lapsed peavad sinna jooksma ja laevad peavad sinna kaduma ja varbad peavad saama märjaks. Ja kõik asuvad teele, sest kõik peavad asuma teele ning avastavad uue maailma. Kõik mõni kõikide vähesed paljude igaüks iseenese jaoks. See oli veidi lühendatud katkend Jaan Krossi luuletusest maailma avastamine. Ka Evald vahin avastada Kuidas maailma ja mitte üksnes enda, vaid ka teiste jaoks? Taali otsija? Mulle tundub, et see on vist tema karakteri juba olnud, nii kaua kui mina teda mäletan, on ta alati millegagi tegelenud, küll uuris ta nii klaarnete kui tenori peale selle käsitsemise võtteid saada garanteeritud kindlate puhas tooni, küll kõrgetes, küll madalates registrites ja leidis sellele suure otsingute tulemusel alati huvitava lahenduse. Ta tehniliselt oli täiesti mängitav. See, mis võib-olla paljudele selle ala meistritele ei ole Alatonite kättesaadav ja mida isegi võib-olla õpetustes ei ole ära ütelda toodud jaa, ka nende instrumentidele kirjutades. Siis ta arvestas alati tehnilisi võimalusi, nende pillide värve ja registrid. Nii et iga vala teatud pillile kõlas just selle pillipäraselt, mis kahtlemata on üheks niukseks tunnustuseks tema tööle. Sedasama võib öelda ka tema õpingute suhtes meie heliloojate liidu juures tegutsenud noorte algajate nelilevat seminaris. Kui ta 52. aastal sinna siis saatus, tal oli küllaltki tugev pagas juba teadmisi orkastratsiooni alal ja iseõppimise teel omandatud loomingulisem alal. Aga see püsivus ja järjekindlas, millega ta igat ainet omandas, see oli lausa kadedust äratav. Eriti paelus harmoonia ja polüfoonia polüfoonia ülesanded alates kõige lihtsamatest kontrapunkti ülesannetest kuni keerukate topelt fugadeni. Neid tegi ta ilma klaverit kasutamata ja näiteks kas või seminari lõputöö fuga instrumentaalansamblile. See oli tal tõesti haruldase meisterlikkuse ka kirjutatud. Rääkimata sellest polüfoonia, kuidas ta kasutanud oli ta kasutanud ka kõikide nende instrumentide väga iseloomustavaid tämbrid ja registreid ja nende tööde najal, mida ta seminari vältel oli kirjutanud, võeti tema vasta ilmani ütelda Kõrgeima kompositsioonilise erihariduseta heliloojate liidu liikmeks, sest tema professionaalse võimed ei olnud mitte madalamad kui mõne kõrgema muusikalise õppeasutuse lõpetanud kompositsiooni alal. See oma võimete arendamine viimastel aastatel. See oli niivõrd silmatorkav, et iga tööga ta andis ikkagi midagi uut. Eriti kui ta hakkas kirjutama kammermuusikat tema teosed estraadialal. Need ei olnud mitte üksi kerge muusika, vaid nendes oli ka sümfoonilise muusika elemente. Olid arendatumat kui tavaliselt, mida me kuulnud oleme. Instrumentaal-estraadimuusika alal samuti mõningad elemendid kergest muusikast kandusid jällegi tema kammermuusikateostesse. Tuleb ütelda seda veel, et ta väga põhjalikult õppis tundma eesti rahvamuusikat ja eesti rahvamuusika rütmikat ja intonatsioonilistest kujunditest. Ta oskas ta kunstipäraselt täiesti omanäoliselt luua uued teosed. Mulle tundub, et tema muusikas esimeseks ja põhiliseks nõudeks oli muusika sisu ja nende väljendusvahendite ilu, mis pidi mõjuma kuulajale just rõõmu tekitavalt nauditavalt, mitte ainult üksikute kõlavärvide kompleksina. Rostislav märkulov, kelle dirigeerimisel on lindistatud Evald Vainu Loomingu enamik meenutas järgmist episoodi. Evald vahin, tõi orkestrile uue pala, nagu ikka, tehti proovid ning üsna peagi oli meeldiv lugu lindil valmis. Möödus mõni aeg. Ühel päeval tuli Saksa Demokraatlikust Vabariigist Eesti raadiole back kerge muusika noote sealsete heliloojate uuematest töödest. Nende läbimängimisel selgus, et üks pala on hämmastavalt sarnane hiljuti lindistatud Evald Vainu. Lõbusa abamänguga. Kutsuti autor. Kui sattumise põhjused said selgeks. Haruldane muusikaline mälu on nii mõnelegi heliloojale valmistanud taolisi pettumuse hetki. Juhtub, et kuskil kuuldu jääb alateadvusse pikaks ajaks püsima ja ühel loomingu hetkel siis kui kõik head, et tulevad kergelt ja nagu iseenesest pähe kirjutatakse võõras muusika endast välja. Helilooja võttis partituuri tagasi ja kahe nädala pärast seisis noodipiltidel taas avamäng millel seisis vaid endine pealkiri. Kõik muu oli täiesti uus. Miks seda meenutada? Täna? Aga kas siin pole näha suurt sihikindlust, mis trotsides solvumis tundeid ja pettumusi ei lubanud kord ette võetud pooleli jätta. Tähtedesse vilkuvad. Testi liikuvas. Kas on õige nimetada Evald Vainu suve laulikuks on ta loonud mitmeid talve laulegi Jäälill südatalv, aken, suvi talves? Jah, tal on ka sügislaule jäika, leiame neist kevade ja suvemälestusi või igatsusi. Suve meenutab hiline kibuvitsaõis ja jää lillegi, võrdleb ta suve elavate õitega. Meil on ju Ka. Ja soove vaks. Turun. Esi. Alles. Soolus. Armee. Ja härma pesema. Kõigil, kes, Tõi selle R-i. Soomlus. Loodus, ta armastas väga. Tema suvised retked olid tavaliselt koplirannale, kus ta ujus, kus ta oma koeraga jalutamas käis. Ja juba kevadpäikse esimestest päevadest. Siis oli ta heliloojate liitu tulles juba nii pruun nagu neeger sest ilma väiksed teda ei kujutanud elu. Evald Vainu loomingus on palju loodusepilte Looduse on ta helivärvidesse maalinud rõõmsate ja nukratedoonidega nii nagu iga aastaaeg või igavesti kulgev päikesering seda paista laseb. Suvised niidud. Virmalised metsik mets, tuulesellid, sügisesed rannal, udu on. Need on instrumentaalse giniatuuri meid ümbritsevast virmalised kirevad ja külmad udukangas läbi paistma. Oli ka merelaulik. Võib arvata, et suur osa mere piltidestki sündis suviste päikese kogumiste ajal ja sellepärast on Evald Vaino meri enam leebe kui rahu. Too. Ka ainus tema suurem sümfooniline töö kujutab vaikset lahte hommikuvalguses. Ja siiski valdav enamus Evald Vainu loomingust. On täis pakatavat rõõmu. Mul on ikka rõõmu küllalt maailma kaunina, näen, mulle võib pilveski päev tuua päikest. Helilooja enda alati rõõmus meel andis julguse arvata, et Evald Vainu elukreedo väljendus just selles laulus kõige reljeefsemalt. Isegi kõige raskemal haiguse perioodil vahetult enne tema lahkumist oli talvel mõtleks et ta peab kirjutama. Ta kavandas sümfooniat, kuid kahjuks surm priisustama varem, kui ta suutis seda teostada. Küünal lõpuni põleda ning kustuda alles siis, kui ta on ära andnud kogu oma soojuse ja valguse. Et mõni küünal kustub ka ootamatust tuulepuhangust. Elu on ikka võrreldud küünlaga. Ewald Vainule tegemata palju kavatsetud töid. Kuid säilivaid jälgi endas suudab jätta vaid see, kes midagi on ehitanud, avastanud või loonud.