Mille nimi on Külli Reino mägi ja ma loen teile, Ilmar Jaksi loo, lilled pööningul. Kõige kauemini säiluvad lilled kasinast valgustatud võrdlemisi jahedas ruumis oli ta kusagilt lugenud mingist käsiraamatust või iluaiandust populariseerivaid lugejate nurgast. Valgus, eriti päike on taimedele sama ebasoodus kui hallaöö. Teadsid rääkida asjatundjad. Alles eile oli Henry teda külastanud kauni buketiga mille kroonlehed juba täna ilmutasid närbumise endeid. Roosid ja nelgid. Mehe palavikuliselt sosistavad aeg-ajalt mingiks Hinisemiseks madalduvad sõnad, helisesid tal ikka veel kõrvus. Juba oli aga aeg löönud hävitava hamba õiesse. Kui tahate alati värskeid lillekimpe, siis hoolitsege selle eest, et neil ei puuduks vastavad elutingimused, kordas ta õpitut. Longuspäi buketi pärast end peaaegu süüdlasena tundes. Kimp kimbu järel toodi talle lilli. Temaga klaasi aknale laudadele paigutades laskis närbuda oma silma ees. Jällenägemisrõõmust ühetavana seisis Henrida ees ja külvastada üle üha uute kimpudega mis juba päev hiljem olid minetanud hommiku värskuse. Lakanud olemast tükk värsket rõõmu. KUI sõgedalt TEMA hellitust osaline. Käitus elu imeliste andidega, mõtles ta. Kui mõtlematult, ülekohtune oli ta kingituste ja muidugi ka muidugi ka kinkija enda vastu tundis ta endale niiviisi edasi kesta ei või tõotades. Üks moment oli hea istu. Sõnas ta Henryle, kui too järjekordsele visiidile ilmunud teda uue sületäiega üle puistes. Panipaiga lilledele oli ta juba varem nädala sees valmis vaadanud. Sumadonidest pappkastidest vabastatud pööningunurgas, kuhu ahtrat valgust heitis tilluke poolenisti kinni kaetud akna silm. Esiteks trepist üles, siis korstnajalast paremale ja siis uuesti vasakule. Seal omaette katusealuses pirita roosid ja nelgid. Kõik need punased ja roosad ja valged lilled säiluma mitte päevi vaid nädalaid. Seal kõrvale heidetud esemete panipaigas pidi teostuma see, mis osutunud võimatuks toas. Meie roosid on kindlas kohas vastas ta mehele selle sõnatud pilku tühjade baaside kohalt tabanud. Meie lilled on turvalises paigas, kinnitas ta Henryle selle rahutust märganud. Tule, ma näitan sulle sädistesta meest käest, haarates vastumeelset Henryt pööningule, juhtides nädal aega vanad, lõika veel nagu eile toodud seletust õhinal lillevaase kate tagant lagedale kaevates. Peaaegu pool pimedus ninasõõrmeisse kargavas õue kliimas Bausklasid lilled, mis tema Henri äris palunud paberisse mässida mis tema, mees oma armastuse väliseks märgiks naise sülle puistanud. Sa oled kannike, oled liilia, oled roos. Lillede sarnane, ümbritseb sinililled, nelgist nägusam, katkuse lauge, su käsi ja jalgu kullerkupud. Kas ei ole fantastiline? Küsis naine mehe juurdlevat, nagu millegi üle imestunud pilku tabanud viie ei. Kümnekordseks võib pikendada lille säilumis aja. Kui ainult oskab valida, pani paika. Kui ainult leidub ruum sobiva temperatuuriga ja seletas naine Helle õhinaga oma hoolealuste kohale laskudes. Meie armastuse roosid kinnitas naine pilku siledate kroonlehtedega lihavaks võrsunud buketilt eemaldamata. Ning mehele kohvi asemel mingit marjamahla serveerides jätkas naine kõnelemis teemal toimimist mõtte suunas. Vaja säilitada värskus, hoolitseda roheluse eest. Naise silmad põlesid nagu mingist lunastavast mõttest, kui ta kellale osutades mehe koju saatis. Mees talle kaabut ja mantlit ulatades peaaegu väevõimul esikusse lükkas. Meiegi oleme lilled, seletas ta Henryle pettumust varjata, suutmata mehele, kes midagi iroonilist lausudes minekul asus. Kõige tõhusamaks iluraviks magamine teadis ta rääkida lahkujale koridori järele läinud tõstuki uksel kiika veel oma mõtet arendades. Kaheksa üheksa kasvõi 10 tundi magamist. Midagi mõju organismile nii kosutavat kui pikk segamatu uni. Õitsemine on kohustus Henry. Päike kõrvetas pilvitust juuli taevast ja nad lamasid kõrvuti kuumal rannaliival. Nende buketit paiknesid kindlas kohas ja naine oli maganud tihedate algust, väljastavate rulood aga 10-st 10-ni. Uuesti olid nad end päevitamiseks seadnud kõrvuti Frateeridele. Ja mida tulisemaid kiiri saatis päike. Seda rahutumaks muutus naine. Kas Henry teadvatet päike kuivatab? Et Rämmetavat mõnus soojus vanutab suure seenekujulise päiksevarju taha eemaldudes sulges naine silmad ja vajus näojooni lõõgastavas vaikusse. Temagi naine, säilus kõige paremini asjatundlikult tempereeritud ümbruses, eemal hävitavatest äärmustest. Kõik mõistlikud inimesed, kõik tuntud filmitähed, enamus arukaid miljonäre, kõik eeskujuks väärilised, vältisid päiksekiiri. Kui naine uuesti silmad avas, oli mees kadunud. Viimasele visiidile tühjade kätega ilmunud päikseprillide taha pagenud naist kahtlustavalt mõõtnud hiilis mees kõrkijatesse, lükkas paadi vette ja sõudis teisele kaldale. Närbumata lilli kastes õitsvana roheluses pakatavana kõndis naine nende armukoltumatus aias. Kõige paremini säiluvad roosid poolpimedas. Võrdlemisi jahedas ruumis. Pomisesin naise juba vananenud ajahambast puretud huuled. Lopsaka heina, igihalja, heina, Pirid toretsema nende roosid nagu põgenikud, elu tõmbetuultest närtsitavate kiirteest. Mitte armastus polnud süüdi, kinnitas enesele naine. Viga ei peitunud mitte Henri toodud kimbus, vaid selles loomavastases valguses selles värskust surmavalt lõõsas. Enne kui ta oli jõudnud meest hoiatada oli Henry püsti tõusnud ja astunud vastu pimestavat kroonlehti sööritavatlaska. Henri pomisesid vana naise huuled.