Tere minu nimi on Ines Aru ja loen katkendi August Märku romaanist õitsev meri. Kajakas lendas üle Hannese pea ja karjatas. Oti Reidiku hultsikuks klõpsatas kuuldus vanamehe köhimine ja ta piibust tõusis pakse suitsu. Hei, ideid. Jahedaks muutunud. Loodetuuride. Randlasi lükkas juba vette oma mõrra lootsiku. Müüd jahmus, Hannes oli viimne aeg sõuda tuumamerest ahvenavõrke kusse Taali ometi küsis endalt. Ja kiiresti oli ta üle aia ning põllupeenart saadu õues. Tali oli toas säärsaapad jalas, kuid seisis viivitades selg ukse poole. Ahjuäärse õlgedel põlvitas aga ema poolpaljaks võetud surnukeha kõrval. Pimeda mehe elu oli kustunud. Sel ööl. See meie kõikide tee. Mis seal ikka, arvas leskunud vana inimene, oodates pesuvee soojenemist. Taljaka võttis seinalt rätiku ja uks langes nende järel kinni, eraldades nad suri majast. Päike tõusis parajasti kullates rannapuid, tarede katuseid ja vett. Rahude ja laidude all oli agaa bee pind veel peegelsile ja kaugemal tõusis veel üksikuid udu saarekesi nagu heledaid õitsvaid põõsaid. Meri õitseb, ütles Stahli. Ja meri õitseb, kinnitas Hannes. Võttes hetkeks kinni, tüdruku käest. Ei tulnudki, tuult oli küll õhtul päikese ees pilve, arutles Stahli. Ei tulnudki tuult, kordas Hannes. Kui paat ujus juba piki rannikut hülgelaiu oja poole, ütles Hannes. Eks seda tuult täna eile olnud mõnes vajaski kus nii ei saanud taliaru. Teil oli surmatuult ja meil seal käis minu naise isa külas. Ma ma kuulsin, üks mees küsinud teie väravat. Ta tuli sellest sisse ja läks täna hommikul jälle ära, ütles Hannes. Nad sõudsid vaikides ja kui oli jõutud juba võrku märkideni ning Taali asus võtma mõlemaid aere. Et Hannes saks vabaks võrkude jaoks küsis nagu muuseas. Jah kui ma ei lähe tagasi ning ju sa lähed ei sõudsid jälle vaikides päikselisel veel. Siis küsis ta, oli üsna tasa ja mida sa mõtled teha? Mis muud, kui tuua meie poisse ära turjale, ütles Hannes. Ja korraga oli tal põhjust naerda. Ta oli võtnud paati võrgumärgi, nüüd oli võrgu algus tal käes, teise märja käega tõmbasega aere hoidva tüdruku korraga lähemale ja suudles selle külma põske. Ära tee. Kalad jooksevad võrgust ära, keelas Stahli. Ta jäi vaatama Hannesele, kui see hakkas võrgulina sisse Haalima ja ta silmis oli rohkem päiksesära kui kogu sel hommikusel taeval. Ja merel oli juhtunud liiga palju, et ta võis veel midagi näha nende silmadega midagi muud kui seda, milles need just koolis ja käedki ei tahtnud sõna kuulata ja aerud tüksid ununema sinna, kus nad olid. Kui võrgud käes, asus Hannes ise sõudma, kuid temagi unustas aerud vette vaadates otse silmitaalile. Kelle, nagu alles mingit imet nägev pale oli otse vastu hommikupäikest. Mida sa vaatad? Küsis lõpuks, märgates, et Hannes ei sõua ja vaatasin teda. Sind vastas teine vaikselt. Missa minust vaatud, küsis Stahli ja tundis, et tal hakkab palav. Pole sind enne näinud? Mitte niimoodi. Olen olnud pime. Mida küsis tüdruk peaaegu sosistades, nagu kartes, et see, mis nüüd on tulemas, võib viibida ja kaduda jälle käest? Mõtlen, kuidas saan siin saadult ära turjale. See pole nii lihtne. Meie õuedel on joaaed vahel, ütles tüdruk tõsiselt. Kui tuleb lahutus, siis ei ole enam. Ja millal see tuleb? Võib-olla kohe. Ja millal see siia jõuab? Ma ei tea. Kuid võib-olla sügisel, ütles Hannes mõtlema, kuidas nüüd kõik läheb. Siis lükkas aerutki uuesti vette ja hakkas hoogsalt sõudma. Kui paat oli tagasi lautoris ja neil tuli lahkuda põllu aia ääres otsis Hannese märg käsi üles tüdruku kõva teokese. Kuidas siis jääb? Tüdruk ronis üle aia, siis pöördus ja vaatas tas kestvalt oma pruunide silmadega Hannese silma tärkava. Eks siis sügisel Hannes, ütles Stahli ja läks kiiresti pikki rukkipõllupeenart minema. Hannes vaatustele naerdes järele. Siis tõstis pilgu turja sauna poole. Seda oli kärge. Ta oli noor kui poisike, et hakkas käe otsas keerutama kala koti ning korraga sigines ita pilgu ette jälle mootorpaat, süvavõrgud suur mõrd ja kollane maja, mille õues jookseb suur poiss hüüdes vastu mootorpaadiga sadamasse sõitvale isale. Ta nägi seda kõike taas selgesti ja teadis, et see on nüüd lähemal, kui enne, teadis, et saab need nüüd kõik mingugiseks enne aega ja vaeva ja tunnised, näe. Lõpuks läheb igatsuski tõeks ja kõik on nii, nagu süda tahab. Läks helistades läbi saunakoja täitis rõõmsate keerutustega madalas suitsuse saunatoa. Isa kiskunud end istuma voodi servale ja hoides vabisevas peos kiluvõrguhalli kangast, vaatas võõra pilguga ma äkki muutunud koja poole. Isa, kõik läheb hästi, ütles Hannes, istudes voodi servale ja sirutades tugeva käe ümber isa, vana ja luise selja. Ja poeg küll läheb, läheb ja peabki minema ja Hannes tõmbas isa tihedasti endalegi. See, kuhu see siit jäi, küsis isa tondiojaperemeest. See võõras mees, küsis Hannes. Selleks oma teed ega tule enam tagasi. Ning kuidas siis see kõik jäi? Et lahutuskirjad ja see on kõige parem ja kui nad ei anna ka neid kirju ega ole nõus, me elame siiski. Näe, vaata mere poole. Merigi õitseb sel heal päeval. Ikka oli meribell peegelsile ja säras kõrgele tõusnud päikeses. Madalvette ja rahu silmade kohal aga kasvasid endiselt tihenenud udu, hõbehallid, põõsad õitseb jah. Tuleb ilusat aega. Ütles isa ja tuleb ilusat aega. Kuidas võiksin siis mina minna ära siit ekse meri õitse minu jaoks, eks ta ole alatiõitsev rannamehele, olgu vaikuses või lihas. Temas on küllalt rikkust, mille väljatoomine nõuab mehe rammu vahel elugi. See on mehe kohane asi. Milleks joosta eemale, otsima, tea mida. Isa. Kas ma olen sinu poeg? Oled Hannes poeg olid alati just sina, kinnitas isa, liigutatud hääl. Ning jään seks, milleks sündisin ja tead. Me püüame daalika paaris võib-olla et temast saab turjale perenainegi. Et tuleb siia, kui oleme nii kaugel ja kui sa teada tahad, mul on poiski, seal juba kasvavad. Mis sa selle peale ütled, isa? Isa ei vastanud. Oli mõelnud viletsusele ja hädadele, üksinduse leia surmale. Ja nüüd siis. Nüüd olid kõik nii hea, südamel hakkas kitsas ja otse mattis hingamise, jõuetud sõrmedega silus kursused Hannese kätt, siis langetas pea poja tugeva õla vastu. Etemad piltlikult nagu kardaks purustada midagi väga kallist ja õrna. Sa ei ütle midagi lisa, küsis Hannes vaikselt. Poeg. Mõtte sisa neelatades. Ei saa. Aga kas sul on hea olla, küsis Hannes ja ta käsivars, surus isa kõhnu vabisevaid õlgu, endale lähemale. Sans rahul isa. Ja. Ja kui selle suure mere üle on jumal see hea jumal siis olgu ta tänatud tänatud, kõige vaeva ja töö eest ja selle sure hea eest.