Minu nimi on Tõnis Rätsep esitele Anton Hansen Tammsaare novellilaps. Jaan konarlik oli peaaegu eimillestki tõusnud jõukate sekka, keda tunti imeteldi Yakadestati. Täna kirjutati tema korteris viimane kui asjake üles. Tal ei olnud enam midagi peale selle, mis tal oli seljas. Tundide Kaupolide ümber hulkunud ja oma pead murdnud kõige üle, mis olnud ja mis tulema pidi. Ning ta tundis, et ta enam koju minna ei taha ei või. Tal oli ainsaks veendeks ja tundmuseks kõigele peab lõpu tegema, küsimuseks oli vaid, kuidas jah, see oli veel ainsaks eluküsimuseks ja seda ta katsus lahendada kolades mõttetult mööda linnatänavaid ümber. Et tema ümber kolamine tõesti mõttetu pidi olema, tõendas seegi, kuidas ta vastutulijatega kokku põrkas ja möödaminejaile Teeerrysuks sattus. Aga ta märkas seda nagu poolunes, nagu läbi udu. Lõpuks kuulis ta nagu rääkiva lapse häält. Ilma silmi pööramata nägi ta väikest tütarlast ja mõtles, et palutakse armu. Ükskõikselt sammusta edasi. Aga natukese aja pärast kuulis ta endist lapse häält ning tundis, et keegi sikutab tema mantlihõlma. Onu, ma ei oska koju minna, kostis lapse suust. Konarlik peatus ja vaatas ümber. Tema ees seisis väike ja kõhn tütarlaps, kulunud ja puudulikus riietuses nagu sügistuules sinakas käe otsas kandjaga võrreldes liiga suur kohver. Mis sa tahad, lapsuke küsis konarlik. Ma ei oska koju minna, kordas tütarlaps, vahtis ise teisel pool platsi seisvate majade poole, nagu tahaks ta, et tema kodu oleks seal konarlik, seisis natukene aega Johmilt nagu ei mõistaks ta lapse sõnu ja küsis alles natukese aja pärast, kus sa siis elad. Kingu tänaval, vastas tütarlaps. Ja kust sa tuled, päris konarlik. Koolist, vastas laps, vahtides ikka veel suurte majade poole, mis seisid teisel pool platsi. Ja ei oska koju minna, lausus konarlik endamisi, nagu ei taipaks ta ikka veel õieti, milles asja sisu ja mõte ei oska, kinnitas Ps. Vaeneke küll, lausus konarlik nagu haletseks ta lapsukest, aga tõepoolest mõtles ta, ainult, mis siis nüüd teha. Aga siis turgatas talle meelde, et tal ongi niikuinii mööda tänavaid ümber, miks ei võiks ta siis last koju juhatada ja ta ütles talle, tule mulle järele. Nii ütelnud hakastaminema. Kui kaua ta nõnda läks, seda ei pannud ta tähele, aga äkki kuulis ta, et laps ütles, onu, ma olen väsinud. Ja kui konarlik ümber pöördus, nägi ta, et tütarlaps oli oma kohvri maja seina äärde asetanud ja ise sellele istunud. Kui mina kohvrit kannan, kas sa siis jaksad edasi minna? Küsis konarik. Siis jaksan küll, summad on raske, vastas laps. Lase siis mina kannansus humaldani, ütles konarlik. Jah, onu oli laps nõus, tõusis, kohvrility, ulatas selle konarikul. Nõnda nad siis läksid kahekesi. Laps ei kõndinud enam konarliku järelvaid kõrval. Summad on tõesti üsna raske, mis sul siin sees on, küsis mees viimaks. Raamatud, vastas laps ja lisas, leiba enam ei ole, see sai koolis otsa. Et laps kooli nimetas, siis küsis, kuna rikkus koolis sa käid mülka tänaval, vastas laps. Miks nii kaugel? Kodu ligemal kooli ei ole päris konarlik, edasi on küll, vastas laps, aga seal pole nisukest maja nagu mülka tänaval selle pärast. Mis maja seal siis on? Suur ja ilus. Ja sina armastad suurt ja ilusat, küsis konarlik iga Miina, aga ema, vastas laps. Aga miks siis ema sind koolist koju ei vii? Ema on tööl, aga isa? Isa ei ole. Kus siis isa on? Ma ei tea. Kas ema pole ütelnud? Maa pole küsinud? Nõnda kõneledes olid nad jõudnud platsi äärde, kust pidi tiirlevate autode vahelt üle minema. Sõna lausumata võttis laps konarliku parimast käest kinni, mis oli vaba. See mõjus kolarikusse rohkem kui miski muu. Laps pidi olema harjunud kellegi käest kinni võtma, muidu poleks ta seda nii endastmõistetavalt teinud. Laps pidi olema armastusega harjunud, muidu poleks ta teda kui võõrast nõnda usaldanud. Onu, küll on sul soe käsi, ütles laps mehe mõtete vahele ja pistis oma käe sügavamalt talle pihku. Kas sinu sõrmed on külmad, vastus konarlik ja pigistas tasakesi lapse kätt oma peos. Ma kaotasin oma kindad ära sellepärast, seletas laps. Eks ema osta uued, lohutas konarlik teda. Ei, emal pole raha. Nad vaikisid natukeseks, aga kui nad olid jõudnud üle platsi, küsis, kuna rikk, mis kindad need olid? Villased, hallid. Kas sa tahad, et onu sulle uued ostab? Ma ei tea. Kas läheme siia poodi tuled? Laps mõtles natukene aega, vaatas siis konarikule otsa ja ütles, ema ei luba. Aga sa ei ole ju emalt küsinud, vaidles kunagi lapsele vastu. Võõralt mehelt ei tohi midagi vastu võtta, muidu ütlevad kohe kõik ei tea, mis, seletas laps. Kuidas siis kindad jäävad täna ostmata, ütles konarlik. Kas tahad, et ma ka homme sulle vastu tulen? Tahan küll, kui sa sumadeni kannad, vastas laps. Siis teeme nõnda, seletas konarlik, et sina räägid emale kõik ilusasti ära ja küsid luba, kas ma võin sulle uued kindlad osta ja kui ema seda lubab, siis ma homme ostan. Aga kui email luba küsis laps vastu ja lisas ja ema ei luba siis ma tulen ise ema juurde ja küsin temalt luba ja ostan siis, rääkis konarlik otsustavalt. Ma ei julge seda emale rääkida, ütles laps natukese aja pärast vaikselt. On siis emani kuri, küsis konarlik, ei, vastas laps. Aga miks sa ei julge siis rääkida? Ema ütleb alati, et ma olen nüüd juba suur tüdruk ja oskan ise koolist koju tulla, seletas laps natukese aja pärast, aga kui ta kuuleb, et ma ei ole suur, et ma ei oska ise tulla, siis ta hakkab hirmus kartma ja nutma selle pärast. Täna hommikul ütles ta mulle, Maret, pea meeles, pead kindlasti meeles, et oled juba suur, siis oskad ise tulla. Kui vana sa siis oled? Saan varsti seitse, sest mul tuleb varsti sünnipäev. Millal su sünnipäev on? Veel üks nädal ja siis veel üks ja siis tulebki. Nad läksid tükk maad vaikides siis küsis konarik, kas nüüd oskad juba ise koju minna ja nüüd oskan seda suurt valget maja, ma tunnen juba. Noh, siis head päeva. Head päeva, vastas laps ja võttis pakutud kohvikese vastu, aga ei hakanud ometi minema. Konariks seisatas lapse ees, nagu ootaks ta midagi. Kas sa siis homme tuled, onu, küsis laps viimaks. Kui sa emale kõik ütled, siis vastaskonnas. Jälle mõtles laps natukene aega, enne kui ütles, ära siis tule. Ütles ja pöördus minema. Aga konarik ei saanud nüüd muidu, kui pidi lapsele järele minema ja temale ütlema. Maad tulen niikuinii. Laps jäi seisatama, vahetas kätt kandmiseks, vaatas mehele otsa, katsus nagu naeratada ja läks siis sõna lausumata edas. Kolarik pöördus tagasi. Aga äkki pani ta tähele, nagu ei kõnniks ta enam eesmärgita mööda linnatänavaid, vaid nagu teaks ta, mis ta tahab ja kuhu ta läheb. Ta läheb koju ja sinna läheb ta nüüd otseteed. Kuigi seal on viimane kui asjake üles kirjutatud.