Tere minu nimi on Tiina Tauraite ja ma loen teile katkendi eia uusi romaanist Kuu külm kuma. Natuke veel natuke veel natuke veel. Varsti saad sa ära, saad armastuse ja hoolitsuse ja rõõmu sisse, ärasid üksindusest, üksildusest ja külmast. Helsingi Tallinna hommikusel lennul on enamasti ärimehed, kes sõidavad päevaks koosolekule või kohtumisele. Kõigil on kaasas kas portfell või sülearvuti. Kui lennukis palutakse mobiiltelefonid välja lülitada, niheleb terve lennuk ühes rütmis haarates rinnataskus asuva asjakese järel. Üritad mitte minestada. Tallinnas lülitavad mehed telefonid sisse ja hakkavad juba lennukist helistama. Terve tee passikontrolli mulisevad nad erinevates keeltes. Passikontrolli juures meenub sulle, et sel ajal, kui sina ära olid on su kodumaast äkitselt saanud Euroopa. Aga oled liiga tümaat sellele rohkem mõelda. Passikontroll küsib sult mõned küsimused, lähed pagasit ootama? Oled ainus, teised kõnnivad lahedasti väravast välja, portfelli ühes käes, mobiil teises kõrva juures, nägu plärisemas. Su juurde jookseb üks väike ilus koer. Kuid juba sa tunnetki kodusoojust, hakkad kükitama, et koera silitada. Aga ta jookseb su juurest ära. Kodusoojus missugune. Saad enda suuruse kohvrilindilt kätte ning tiritseda värava suunas. Uksed avanevad. Kas ta tõi lilli ning ukse kõrval seisan, noormees, ametnik ütleb sulle. Tere hommikust. Oled meelitatud, õnnelik ilusa kojujõudmisele ning tänulik kauni ilma eest. Sellisel päeval on meestel lubatud ka flirtida, naeratad ja vastad samaga. Palun astuge siia, ütleb ta ning näitab käega, paremale kukub naast ära. Tahad öelda? Aga, aga ma tahan sinna minna. Ma tahan koju, ma ei taha praegu, ehk mõni teine kord. Aga sa ei ütle seda. Astud paremale? Pange kohver, palun siia, näitab üks teine ametnik kõrge laua peale. Su kohver kaalub üle poole kogu massist. Sa oled kokkukukkumise ääre peal. Vaatad teda tühjade meeleheitel silmadega. Nad aitavad sind. Palun avage see, avad selle. Kust te tulete? Taist õige vastus narkokoerale. Kui kaua te seal olite? Kuu aega, aga ma käisin iga päev poodides, nii et paistab kindlasti, nagu ma oleks palju kauem olnud. Mida te seal tegite? Puhkasite? Ei, töötasin? Vale vastus. See tähendab, et ma käisin seal vanasti koolis, siis lõpetasin ära ja tulin Eestisse, aga siis ma hakkasin tai järele igatsema, kas te teate, kui ilus seal on ning läksin oma vanasse koolikuuks ajaks tööle algklassidele andsin tunde, enamasti inglise keelt ja lugemist ja natuke tegin kooli asjaajamist ka, uuristab närviliselt. Sellises olukorras hakkad alati mõttetusi rääkima. Väike kole koeranäss pannakse su värskelt pestud riiete peale ringi kõndima ning nuuskima. Üritad paaniliselt tunnetada, mitu energiaühikut sul veel on ning kas suudad selle aja lõpuni teadvusel püsida? Tahavad nii väga kivipõrandale pikali heita, istuda või vähemalt kükitada. Aga ei pea seda siiski parimaks mõtteks. Sul on sees ülimalt suur kogust tugevaid arstimeid. Oled tõsiselt haige ja peaksid olema haiglas. Loomulikult näed sa välja nagu paadunud narkar. Kui nad sul lõpuks minna lasevad, oled üliõnnelik ning kohvrit kinni pannes kangastub sus ilmeta, tavaline pilt. Ukseesine paksult rahvast täis, kõik sebivad, mõned ootavad sind ja mõned teisi. Sa tead, et sul võtab pisut aega, enne kui selle peade mere seest oma leiad. Oled seda teinud juba nii palju kordi. Ja sa saad langeda talle kaela talle sülle ja kas või nutta. Ning tema on su tugevas. Tema on su jalad ja su jõu. Uksed avanevad. Valgustatud tühjus. Jääd lahtiste automaatselt avanevate uste vahele seisma, kohver käe otsas. Sinu silmapiir on tühi. Vaatad paremale ja vasakule. Terve terminal on tühi. Astud arglikult edasi. Oled liiga üllatunud, et nutta, võin vihastada või solvuda või ümber kukkuda. Ahah ütled nii või naa, keegi kuule. Tirid enda suuruse rohelise kohvri kohvikusse köhatad leti taga, kuni tülpinud näoga teenindaja kohale venib. Võtad tee, maksad kaardiga, kuna sul kohalikku raha ei ole. Istud laua taha jood kuuma teed mee ja sidruniga. Vaikiv päike sillerdab jahedalt Ülemiste järvelt tagasi. Külmalt ja kaugelt kui samas, nii lähedalt ja tuttavlikult. Vesi on sinakasroheline, tume, enamjaolt hallika uduse taeva all. Jah, see paik sobib sulle. See on piisavalt maa ja taeva vahel piisavalt kodu ja võõraste maade vahel piisavalt kõige keskmes ja kõigest eemal. Piisavalt ilus ja piisavalt kole, piisavalt suur ja piisavalt väike, piisavalt puhas ja piisavalt must, piisavalt oma ja piisavalt mitte. Nii. See on siis otsustatud. Aga homme on ka päev. Ja pärast seda ka. Ja see koht ei kao kusagile. Ning kes teab, äkki saabki kõik korda.