Tere, mina olen Maria Abel. Loen teile Aino Perviku loo, kes meid veel kaitsta suudab. Iiris ei olnud valmis, kui uksekell helises. Ta sulges kähku raamatu, mida lapse imetamise ajal luges. Tõmbas rinna otse õrnalt lüüli suust välja, kohendas põue tagasi ning pani kušetil tõustes pluusi nööbid kiiruga kinni. Küülil oli kõht täis, ta magas juba mitu minutit. Aga suu jätkas tasakesi imemisliigutusi Iiristestist tütre ettevaatlikult võrevoodisse ja lükkas harjunud liigutusega sõrme tagasi kõrge safiiriga sõrmuse. See segas teda lapsega talitamisel. Iiris võttis sõrmuse ikka ära. Ülemetsseapea astudes iiris, komistas naha, oli neile kinkinud Priidu sõber, kirglik jahimees. Tühjade silmaaukudega jäigaks kuivanud kärsanahaga tokerdanud karusvaip tundus neile nii armetu, et nad paigutasid ta magamistuppa silma alt ära. Helin kordus. Raamatusse süvenedes oli iiris hetkeks isegi unustanud, et ootab fotograafi. Fotograaf oli suur ja veidi vimmas. Ma oleksin siis nüüd pilti teinud, lausus ta. Nagu lepitud. Ja astuge sisse, vastas iiris. Iris jälgis vaikides fotograafi tegutsemist, kui see toas aparaadi kotist välja võttis. Talle ei meeldinud määrdunud käed, millega mees objektiive seadis ja vajalikke riistu lahti harutas. Pilt tuli artikli juurde. Iiris oli juba pikka usutlemise läbi teinud. Ajakirjanik käis ühel õhtul ja nad olid kohvi juues lõppematu jutusoone peale sattunud. Gabriit oli kodus. Priit rääkis Burjaatide ravimtaimedest, mida ta suve hakatuses korjamas oli käinud. Priit oli muidugi hea rääkija jätnud ega jätnud järele. Iiris oli juba abitult unine, kui külaline viimaks ära läks. Vahepeal oli iiris veel lüülid söötmas käinud ja paar korda kuivaks panemas. Lüli ei lasknud öösiti välja magada, ta ei talunud märgi mähkmeid mitte minutitki. Ka praegu kuuliseeris lüülid teises toas ärkamas häält tegemas. Ma pean lapse juurde minema, vabandas iiris. Ta nägi, et fotograaf surus maha kannatamatu liigutuse, enne kui vastas. Muidugi muidugi. Iris läks teise tuppa ja tõstis lüüli kussetile. Raamat jäi ette ja ta lükkas selle kõrvale. Dantali tal eksami jaoks vaja, aga ta oli leidnud temalt soneti, mida oleks tahtnud tantsida. Kui äkki Aamor ilmus tuline pilk, kellelt praegu mind veel kohutamas. Siis äratas ta naise hirmununa toobidi südant sööma põlevat. Taas läks ta ära nutu puhkenuna. Iris ei mäletanud, mis muusikat on sellele soneetile loodud. Aga 700 aasta jooksul, mille kestel seda soneti on teatud peab olema temast mitmegi autori läbi muusikat sündinud. Seda muusikat tuleb otsima hakata ja kohega liikumist proovida. Kui ta taas vormis on, peab ka tants valmis olema. Puhas nagu tuli ja seal on paratamatus mittehälve kui sattumine vaid ainuvõimalik tihenemine millekski tavatult kõvaks ja säravaks nagu teemant. Sonett peaks hing marile meeldima. Kindlasti tahab ta seda teha. Nõutuks muutis varietee iirise kavatsetu polnud mingi varieteetants aga paraku tantsisid nad Hingmariga varietees. Iiris ei kartnud, et tantsukavasse ei võetaks. Nad teevad selle Hingmariga nii ära, et küsimustki ei teki. Aga varietee publik on muidugi kõdi peal väljas ega suuda tähendusi märgata. Ometi on seal alati keegi, kellele tasub tantsida. Iiris vähemalt lootis, et on nagu eluski. Keegi on ka siis, kui ta end ei usalda, näidata keegi on ju ka selles Aneti 700 aastat kestnud pidanud käest kätte taipamises taipamisse olgu vahel või mõnituste saatele kasvõi salaja. Fotograaf oli talle järele tulnud, laskevalmis kaamera käes. Iiris, võttis lüüli sülle ja tõstis lapse pea oma näo juurde. Ta oleks tahtnud, et fotograaf oleks teda koos lapsega pildistanud. Laps oli väga oluline ning lõpmata õrn. Aga fotograaf oli juba kaamera alla lasknud ning ootasid ta lapse ära, paneks. Nad läksid uuesti elutuppa? Iris ei nõutult keset tuba seisma. Fotograaf vaatas teda ja küsis. Nüüd on tantsud siis tantsitud? Iiris noogutas murelikul ilmel. Talle tegin muret fotograafi rahulolematus. Mees sai ta murelikust ilmest teisiti aru. Ega vormi tagasi minna, nii lihtne ei olegi? Küsis ta. Tantsijal tuleb paljust loobuda või siis amet hoopis maha panna. Iiris noogutas mehaaniliselt. Loobumisel polnud ta iial raskusi valmistanud. Tegelikult polnud ta loobunud mitte kunagi mitte millestki, mida tõeliselt ihaldas. Aga need, kellele meeldib võtta, ei saa sellest aru. Mida ma pean tegema? Küsis iiris. Teeksime midagi hundimõrsja liinis, ütles fotograaf. Ma vaatasin seda teie filmi mitu head puhku. Operaatorid on kuradi kehv, mehel pole õiget nägemist. Mul tuli juba siis kange isu täidise pildistada, kui ma seda filmi vaatasin. Mõne aasta eest oli iiris filmis hundimõrsja rolli teinud. See oli pingutav töö. Ta oli seal pidanud kaasa minema režissööri sugestiivse sooviga meelitada armastatud naine lõksu selle kaudu, milles too üle pea naine oligi. Ja siis rahukata, otsekui sünniks nõnda kõrgeim joovastus. Sellest sai iiris alles hiljem aru. Pärast filmi oli tal väga raske töötada, sest kõik tahtsid temast deemonliku kiskjat teha. Õnneks oli tal Ingmar partneriks. Ingmar iga tundsid nad teineteist lapsest saadik. Nende vanemate suvila tulid lähestikku. Koos olid nad ka koreograafiakoolis, emad viisid nad sinna koos. See lapse pilvine igapäevaselt lähedane sootu suhe loru võitu ingveriga oli säilinud. Aga kui nad tantsisid, siis tundis iirist tugevat sisemist kirge Ingmari vastu. Mingit müstilist eraldihoiduvad ent ometi üheks ihkavad kirge, mis täitis iga puudutuse staažiga teda vaevasse, sest ta ei saanud aru, mis see võiks olla. See kirg, see kummaline kutse Ingmari poole mida tavalistes tingimustes üldse ei olnud ainult tantsides ja ainult hing mariga. Talle mõjus hästi, kui ta eksamiks õppides leidis 700 aasta vanusekirjelduse sellest, kuidas paljas pilk, paljas tervitus võib tekitada hingeseisundi, mis sunnib peale kahvatuse tummuse tardumuse. Vähemasti oli kirg ilma ihu ihata olemas, kui juba 700 aasta eest veidi taolist kogeda. See teadmine oli irisele vajalik. Ta uskus ennast küll aga õhtuti pärast tantsuvarietee publiku hääli, kuulates suurendusse iidne impulsse enesesäilitusjõudu Iriscortis publikut. Täna Cartistab fotograafi. Fotograaf selgitas Iirisele, mida ta temalt pildi jaoks tahab. Tal oli plaan teha pilti liikumise pealt, nii, et iiris keerab näo hooga kaamerasse samal ajal kui keha liikumine toimub teises suunas. Ta rääkis, mismoodi need erineva teljega liikumised pildi peal mängima hakkavad. Iirisele jäi ta jutt segaseks, aga ta aimas, et nõndaviisi arvab fotograaf tabavat mingit allasurutud ürgAiskilisust. Poseerida pole tarvis, selgitas fotograaf. Liikuge täiesti loomulikult üksnes nägu, keerake kaamera poole, kõik muu, mis vajandis olemas. Nad tegid reavõtteid, iga kord ei õnnestunud fotograafil hetke tabada, aga mõnikord saidi iirise liikumiselt kätte. Ometi polnud ta rahul. Te hoiate ennast millegipärast tagasi, ütles ta. Olga, absoluutselt loomulik, nagu seal filmis. Ma tahaksin kätte saada kütkeis vabanemist, saate aru, see peab olema tabude murdumise hetk. Iiris mõtles abitult, et artiklile pilt tulevad ju temast, mitte sellest aastatetagusest rollist, kus ta ei kujuta sugugi ennast, vaid seda, mida režissööril vaja oli. Tal on ju ometi õigus mahedusele. Iris oli valvel, et mingi liikumisest välja rebitud hetk ei võimaldaks tehnika töötlemise kaudu talle vale tähendust anda. Ometi tundis ta, et hakkab paanikasse minema. Kõrvaltoas tegi lüli hädalist häält. Iiri. Seal oli hea meel, et pääseb hetkeks kaamera eest ära. See jälitas teda juba liiga sundivalt. Iri Spitist safiir sõrmuse ära ja asetas voodiotsale enne kui lüli mähkmeid katsus. Lüli ei olnudki märg. Ta oli millestki häirituna ärganud, entiirise puudutust tundes ta rahunes. Iris seadiste tekki ja vaatas, kuidas lapse silmad raskelt kinni vajusid. Pilku tütrelt pööramata sirutas ta käe sõrmuse järele. Ent see kukkus maha ja vers kõrinal kušeti alla. Iiris kükitas ja püüdis sõrmust kätte saada. See oli kaugel seina ääres. Iiris pidi kõhuli, madalam mööblitüki alla pugema. Sõrmust pihku haarates tundis ta, et kivi on ära kohkunult kobasta kogu kušeti aluse läbi. Ta ei leidnud sefiiri. See tegi ta rahutuks, sest ta pidas kivi oma Ohutiseks end uuesti kušeti alt välja libistades lausa tollhaaval, nagu madu nägi ta lävel fotograafi. Kaamera iharalt lillaka läikega silm oli ainiti Iirisele sihitud. Iris võpatas, lihased tõmbusid otsekui hüppeks pingule. Põgenemisiha muutis keha ärevaks. Kige Salvamis valmis nagu lõksu püütud loom aia siirisenud metsionaal nõtkena põlvili. Seda oligi fotograafil vaja, kaamera klõps ahnelt ning kiiresti. Iiris surus närvilised sõrmed tokerdanud Karus vaipa. Mees ei märganudki, kuidas mets ja turjakarvad ähvardavalt tõusid. Löriseda loom ei saanud, ent rüüstatud pea tühjast silmaaugust lõõmab safiir. Kivi üritas oma nõrga helgiga objektiivi pimestada. Iirise käsi liikusele looma pea puutus kõrvu ulatus kärsani. See oli niiske ja tundlik.