Teate, et kui ma õppisin ja kui ma alguses olin niimoodi nagu kunsti vastu tundsin huvi, siis ma olin just looduse vastu, võib-olla ma kandsin seda kuidagi oma hinges, aga aga, aga ma nagu ei julgenud seda loodust maalida ja huvitav, et selle looduse mõtlemise ja selle lootuse nägemise, selle on andnud mulle minu mees, sest tema oli just see, kes oskas just lootus nagu õigesti paberile panna minu loomingus, kui tähele panna, siis alguses mul olid ikka kompositsioonid ja inimestega ja alles hiljem, kui ma abiellusin, hakkasin mina loodust maalima ja võib-olla just tänu jah, sellele, et et ma hakkasin loodust nägema koos oma mehega. Aga kust üldse sai alguse teie kunstnikutee, millest? Kuulge, see on niivõrd huvitav, et ma õppisin hiiu all koolis tol ajal riigi kunsttööstuskooli pääses kohe peale kuuenda klassi lõpetamise ja kuna ma algkoolis õppides armastasin väga joonistada ja õpetaja pani tähele, et ma joonistasin kõik oma vihiku küljed ja, ja, ja vihiku vabad leheküljed ole joonis selle alati mingisuguste joonistustega, siis õpetajad lihtsalt panid tähele ja nagu suunasid mind, et oleks nagu mõtet minna kunsti. Tema, no mul oli omal ka niivõrd suur tahtmine, aga, aga oli kas väga suur kartus ja muidugi ma olin küllaltki noor, kui ma sooritasin tollel ajal riigi kunsttööstuskoolieksamid. Ma mäletan väga hästi, et kui ma siis sain teada, et ma olen sisse pääsenud, ma hakkasin nii suure häälega nutma. No mis valis 13 aastane. Ja ma mäletan tartu maanteedelt kuni Lõmmerongini, ma tulin niivõrd suure nutuga, et inimesed nüüd tagantjärgi ma mäletan, inimesed jäid seisma, küsiti laps, mis sul viga on olnud, ikka oli niivõrd suur, et ma pääsesin õppima.