On maailmas kolm ilusat eestikeelset häälikut. A H jäi. Nad said kokku ja oligi koos, ilus sõnaahi. Ainult kolm häälikut, aga sõna, mis sõna. Siis tuli üks mees ja hakkas ära seletama, mida see sõna tähendab. See mees oli Karl August Hermann. Ja oma 1900. aastal ilmunud entsüklopeedias teeb ta seda niimoodi. Ahi on tuntud soojendav kivihunnik toas. Teda tehtakse kõige rohkem kivis telliskivist, pottidest, jagaklitest, siis aga ka rauast ja karrast, mis seest kividega vooderdatud. Ta tuleb kivialusele nii teha, et kes paid õõneks jääb ja tagasi suits mitmel kõverusel korstnasse pääseb. Lõõride seinad soojendavad, kivisid, mis pärast, kui Kriska kinni pandud korterile sooja annab. Uuemal ajal tehtakse ahjusid üksnes nii, et ahju uks õhukindlalt kinni võib-olla pandud. Siis ei ole Kriskad vaja säärast ahju. Hüütakse hermeetiliseks ahju. Mida uhkemini. Ahi on tehtud. Mida kallimast materjalist, seda rohkem ta maksab. Kuid soojendus on igal ahjul, mis osava meistri tehtud. No näete, mis ainult kolm häälikut koos ära tegid. Terve soojendava kivihunniku tuppa, eks ole, sõna on üks imetabane asi. Ainuüksi selle lühikese sõna seletamiseks kulus ligi paarsada teist sõna.