Mina olen Kaljo Kiisk. Loen teile, Eduard Männiku Piibu jutt aastast 1935. Raamatuloterii peavõit. Jeeki oli Kingsete väike nutsakas mehike, punaste murde ja palja lady peaga. Kogu päev istus oma töölaua taga ja klopsist saapaid, klopsis saapaid ja unistas oma suurt unistust. Võita, kord loterii, peavõit. Siis heidab ta pigi põlle nurka, viskab liistud ahju ja lööb kliistri poti nässu. Alustab hoopis uut elumiljonäri elu. Ostab täikalt 50 paari vanu kotte ning käib nendega oma endisi ametivendi piinamas. Laseb rupsikud alla klopsida, paiku õmmelda, apsetitesse naelu taguda. Ise kirub ja uriseb, et küll võtavad hinge. Hindan, et kotta lappijad. Väikepaiga õmmelda, tükike koiva nahka alla klopsinud aga 25 senti, kui hinge võtavad väljanärakad. Enda unistas ja mõtleski jeeki. Mitte kunagi, kuigi ostis juba 15 aastat loteriipileteid ostis neid igasuguseid, 10. endilisi, 20 viielisi kroonilisi. Ostis ja ootas, et nüüd võidab. Mõnikord nägin niisuguseid unenägusidki. Aga võta näpust. Loosimisel oli Jekkimi piletika tühi. Nurisemata kleepi seekim tühje pileti töölaua kõrvale seinale. Neid oli seal juba tükki paarsada. Kogu pool seina oli täis. Mõnikord hakkas jeeki meid nurisema. Ostab ilmast ilma neid piletid ja pillud muudkui raha tuulde. Väikese maja putka oleksime võinud juba selle raha eest osta, aga sina muudkui tapitseerid seinu. Näe, kuidas muhkmann võitis miljoni hunt, sinul pole taipu, pea su vanamoor. Peredes õieti küll tuleb kord ka järg minu kätte. Oh, annab oodata surmatunnini kuid ei andnud oodata surmatunnini.