Et kui ma nüüd tänase päevapuuks hakkasin nagu lapsepõlve meenutama ja otsima neid raamatuid kokku, mida võib-olla tahaks näidatava ise mõelda selle peale, siis ma tundsin, et nii palju asju tegelikult on nagu sees ikkagi olemas ja kajavad vastu. Selleks et üldse lapsepõlvest rääkida, sellest peab kõigepealt rääkima, kuidas lapsepõlv algas ja kes olid su vanemad. Minul oli aus sündida Ruila mittetäieliku kooli direktori peresse, kusjuures olukord oli üsna kaasaegselt niimoodi selline, et ema oli kooli direktor, mitte isa ja isa oli ema alam ja tema andis sealsamas koolis kõiki niisugusi bohemlikke tunde, kunstiõpetust juhendas orkestreid ja, ja kehalist kasvatust, sest ta oli tegelikult omaaegne sportlane. Veel hiljuti, nüüd saime ühe raamatu, kus on Eesti kergejõustikurekord ja mu isa on seal sees, nii Tunga linnakuga tunklina tunkel olid tema enne eestistamist ja seda raamatut vaadates makis tundsin seda murdejoont, et sõda oli selline, et pärast mida minu isa kaotas nagu mingi optimismi sellepärast et ta oli tõepoolest lootnud ka Berliini olümpiamängudele pääseda ja paljutama. Võistluskaaslased nagu Veetõusme ja kolm pere ja muud jätkasid, aga isa ei tahtnud enam, sest ma ei tea, võib-olla teised ei käinud sõjas, aga isal juhtus sellesse vanusesse, keda mobiliseeriti Nõukogude sõjaväkke ja ema ootas teda sealt siis neli aastat sõjast tagasi. Ja pärast seda siis ootas pärast minu sündimist pärast minu kolme pooleaastaseks saamist ootas siis isa jälle ema tagasi. Seekord vangilaagrist, sellepärast et seesama menu, mis emal oli, oli tegelikult talle ka õnnetuseks minu vanaema isa poolt vana vana ütles tihti, et see seltsi pääsenud sinna Berliini olümpiamängudel, et võib-olla oli neile kõigile õnnistuseks, et võib-olla oleks ka meid mõlemaid ära viidud. Aga emaga olid jah lood nõnda, et ta oli küll eluaeg poliitikast eemale hoidnud, ka eesti ajal ta ütles, et ka siis olid valimised olnud ebameeldivad ja ka siis oli see üksteise mustamine käinud, ma ei tea. Aga poliitikaga ta ei tegelenud, kuid oli küll skautide ja kodutütarde juht ja samuti oli ta vabadussõjalaste haual käinud oma laululastega laulmas. Kodus oli meil muidugi sinimustvalge ja palju raamatuid igasuguseid ja ja no vend oli tal eesti ohvitser mereväeohvitser. Ah, kulak ja noh, nii et põhjus oli väga palju. Ja kõigepealt lastide kooli direktori koha pealt lahti siis kui tema ema viidi Novosibirski oblastisse minu vanaema. Ja meid nagu vanasti oli kombeks, et õpetajad enamasti elasid koolimajades, nii et mina olen sünnitusmajast otse koolimajja läinud kohe, nii et alanud kooliteed.