Ma olin selline joonista nagu, nagu üldiselt on, igas koolis ma arvan, on kas siis mingit naljakat pilti joonistab Eleik raamatu vihikuservad on midagi täis. Kritseldatud huvi karikatuuri vastu läheb, see oli pigem siis sai kätte kuskil, ma arvan, ma olin üheksandas, kümnendas, kui kui võimalik saada Poola Tšehhi huumoriajakirju siis oli selline Moskvas ilmuv ajakirja nagu Siila kus olnud Soosteri illustratsioone, aga oli tema sõprade Halimovia sama sama seltskond, tähendab see oli mulle üks, üks selline, nagu avas äkitselt nägime, et nii võib ka joonistada kaudselt Soosteri mõjut. Aga kunstnikuna päriselt tänast ette ei kujutanud. Kuigi ma läksin kunstiinstituuti proovima etoonist gurusid nagu konsultatsioonidest kaks nädalat ma oleks tahtnud graafikasse astunud ja kohapeal sai mulle selgeks nähtusena oma oskustega juhi mingil juhul sisse ei saa. See oli nagu üks moment, aga ma ei oskagi öelda, mis oli, tähendab midagi mulle seal sügavalt veel tead, ma mõtlesin, et see ei ole minu koht ja ma viisin Tartusse paberid sisse bioloogias. Ütleme, ande teatud anda leidmine, ma arvan, et kui on, on küsimus sellises asjas nagu musikaalsus, nii selle saab väga lihtsalt kindlaks teha, kiiresti. Kui ikka pihta ei saa, tähendab, siis seda annet ei ole ja vastupidi. Aga näiteks ütleme, nõksud, mis oma kogemus on nüüd polüfunktsionaalsed paljudest elementidest koosnevad oskused, et kas või seesama joonisfilmi režissöör, ütleme tähendab, kes peaks olema nii nist, stsenarist, dramaturg, kirjanik, joonistaja, tal peab olema mingi kolme mõõtmise ruumi tajumine, hea rütmitaju, liikuv fantaasia, noh see rida võib veel pikem olla, kui ütleme, on Sissepääsu eksaid kooli. Tähendab et selgitada välja, kes on 100 inimese hulgast tegelikult see, kes ütleme, 10 aasta pärast lööb tõeliselt õide. Üpris raske. Sest võib, ütleme keegi tundub, et on päris hea, aga võib juhtuda, et see on tema lagi arenenud kuhugi ja sealt ei arene edasi. Teine ütleme just selle arenguvõimaluse ära tajumine, see on, see on keeruline.