Vikerraadio jätkab. Järgnev saade hõlmab Eesti inimeste mälestusi aastaist 1940 41. Vene sõjavägi sisse tulisid, osa tuli ka Põltsamaa kaudu. Ja siis inimesed läksid nagu kõrvale, et nad saaks vabalt läbi minna. Ja siis Meie elektrijaama mehed, kes seal siis olid valves ja mina vaatasime aknast, kuidas nad seal siis üle silla läksid. Elektrijaama juures oli veekraan puhas Põltsamaa vesi ja sealt paljud inimesed viisid omale koju ja joomiseks oli seal gruusia värk olemas ja venelased jäid sinna silla peal seisma. Soldatid olid seal peal ja tulid ka jooma, sinna. Aknast vaatab üks tähendab elektrijaama töölised, mäe Teil, jalgrattad ka kaasas. Tore läksid minema ja siis, kui olid nad läinud. Mees hakkas koju minema, tema ratas olid ka läinud. Ja ta ise nägi ja mina ka nägin, kui ta tõsteti auto peale. Ja ja siis nemad läksid Põltsamaalt edasi kilomeetrit kolm seal metsa vahel, seal nad siis panid ennast laagrisse, aga õhtul tulid tagasi ja siis näidati meile seal. Lillemetsapargis tõmmati see ekraan ülesse ja siis nende aparaatidega näidati siis filmi Lenin, Tseetserin ja kõik selleaegsed sarnased. Meile tundus nii naljakana, et valgust oli ju parasjagu sel ajal ja kõik oli niisugune kollane, aga vändati hoolega. Kui hiljem nad seal siis juba hakkasid seal nagu rahvaga kokku saama, kõik siis oli, igal pool oli oma politruk, oli seal siis need keegid seal siis nende koosolekutele, siis nägime, kuidas need prouad olid siis real riietatud. Nii et meile oli see kuidagi muigama panev, võltsama selles suures pargis oli siis ka üks rahvakoosoleku siis kui see pööri juba tuli ja siis seal peeti siis kõnesid. Ja siis kõneldi ikka niimoodi, et vaata, see nõukogude võim, see on ikka niisugune, et see enam kunagi ei lõpe. Aga üks kõneleja siis ütles, et vähemalt 200 aastat kestab ikka. Aga siis ma mõtlesin, et aga siiski lõpp tuleb. Esialgu tuli aga edasi elada peeretada päevi pealesunnitud uues elukorralduses. Uutes lauludes kiideti suurt ja laiamaad, mis olevat nüüd meie kodu ja tõega. Varsti avaneski ootamatult paljudel võimalus oma silmaga näha tundmatut etteaimamatut, müstilist Venemaad. See oli vastu hommikut öösel. Ja kolmekesi, tulge. Eerik üks oli igatahes meremees, madrus oli üks kriisi, ma ei mäleta ju mäletan, vend magas, nelja ema läks üles ajama. Et tuldi siia. Et ma ei tea, mida nad tahavad. Vend ütles, et lööb välja, et las tulevad hommikul tagasi. Ja siis tormas kohese Lenna juurde ja kamandas uudist välja kohe ja käed üles. Ja kuigi tal ainult trussikute väel otsiti, patsutati läbi kõik. Hakkasime siis riidesse panema, kästi voodist välja tulla, riidesse pannaksime riidesse panema. Nii koosnevad pöörisid ära. Kui me saime riidesse panna ja hakake pakkima, et pool tundi on veel aega. Ja lähete, kuulute väljasaatmisele. Tallinnast Tallinnast 50 kilomeetrit, öeldi? Jah, annab valetad, valetad kogu aeg. Tallinnast 50 kilomeetrit öeldisena hakkasime pakkima. Ja noh, ma ei tea, mina iga tsipake mitte midagi, sellepärast Emalakus paha. Andsin emale nuuskpiiritust, aga vend pakkis siis asju nii palju, kui ta arvasin, nii palju, kui ta leidis, me pidime sõitma Napojeesu oma sugulaste juurde, järgmine päev, nii et meil osa asju oli juba välja pandud, vaadata, mis me kaasa võtame. Seda muidugi oligi suveasjad, niipalju kui vend võttis ainult vend võttis oma riided kõikuma ülikondade, talvemantlite suvemantlite, kõik asjad. Meil oli emaga vähem nii palju, aga no ega väga palju ei saanud tutega, meile öeldi mingisugune norm ka, ma ei mäleta, kui palju see oli. See oli 30 kilo või kui palju võis üldse kaasa võtta, ega nad nii väga palju lubanudki võtta. Kas vend hakkas taipama siis, kui ta võttis ka talvepalitu? Nojah juurde siis taipas ja ja siis, kui me istusime autos juba auto täitsa siia maja nurga juurde, kohe kui mahutus juba istusime, sisseveoauto, siis madrus viskas mulle padja autosse, ma viskasin selle tagasi talle. Ja siis sõitsime ära, kui me sõitsime Pärnu maanviidi pääskülas, siis ma nägin Teeerrsiisis mitmel pool veel olid autod jaotud, ka inimesi pandi peale. Me Täskulis jõudsime, seal oli juba kaubavagunid, olid reas, kõik, seal oli palju inimesi juba. Ja siis pääsküla jaamast taheti siis vend viie teise vagunisse, ilmselt oli nende nähtud ette arreteerida koos isaga. Aga emakas nutma ja meil olid asjad olidki koos pakiks, need lõid käega ja siis mind pandi ühte vagunisse kõiki. Vikronkse lootus, või ma ei tea, see oli ikka väga pikk. See oli väga pikk, aga mul isa rääkis juba ennem, et midagi on tulemas, et vagunitesse tehakse, et loomavagunitesse tehakse, narrisid sisse, et ei tea, mida see tähendab, et miski midagi on tulemas. Aga noh, keegi muidugi niukseid asju osandlikena kart. Kujuteldamatu ta ju ükski normaalne inimene ette kujutada yltse ja. No ja siis me tädi sai teada, Me viskasime aknast kirja välja ja siis inimesed korjasid üles riigilt, need tädi tuli, sõitis meile kuni Narvani järgi, aga ta ei saanud enam kätte, me olime üle piiri. Seda ta hiljem kirjutas meile ja siin Eesti territooriumil läks väga kiirist, aga siin juba, kui me üle vene piiri läksime, siis läks väga aeglaselt. Igal pool jaamades, nii seisime ja vastu tulid kogu aeg sõjaväerongid meile. Nii et see, et venelane ütleb, et ta ei teadnud üldse sõda hakkab, tal oli kõik teada ja oli ettevalmistuseks igal pool sõjad, ešeloni tulid meile vastu, aeti meid jälle tupiktee peale seisma seal ja ja siis juba enne Leningradi juba seal tee ääres juba. Poisikesed kirjasid meie käest. Küsisid leiba ja suhkrut. Seal oli mingisugune toiduvagun, oli meil kaasas vist ka need? Aeg-ajalt, kui teatas lasti maha, siis sai sealt vagunist osta, midagi süüa. Kas võtsite toidukraami kaasa? Ei, neil oli ainult üks, üks peajuustukeldris. Selle oli vend kaasa võtnud, muud mitte midagi. Ja põhiliselt oli meelika suveriided. Ainult alle, mantel oli aga niukseid. Soojemaid riideid, kampsun, miks te mitte midagi olnud, jalanõud samuti suvi elanud? Sest ma tean, et vend linde asju ajasid end, käis seal poes ja siis ta ikka rääkis mul jälle keda, missugust tuttavate jälle nägi, nägi seda Paldiski linnapea poeg? Udresselistani. Aga ega see niipalju kui poeni sai liikuda, eks need, need olid püsite kogukokkumask. Nii, meil läks see sõit ka tennises võite mind maha rongi pealt siis oleva tööl olnud, nii et siis oli sõda juba alanud. Kui me seal teenis mind maha, võiks sõda juba alanud, nii et venelased meid läbi linna viidi koolimajja. Siis venelased juba karjusid kõik, et sõjavangid, Nince, Smid viidi koolimajja. Ja see oli ka üks vapustav elamus, ma niuksed koht muidugi siis pärast muidugi nägi neid, aga siis oli igatahes see koolimaja WCs oli midagi õud, kohtavad haises nii ropult ennast hunnikud igal pool ja seal midagigi ropolise, sinna viidi meid seal, kui kaasmid pandi laeva peale, laevaga viidi jätkat mööda alla libiaasi ja seal oli siis orjaturg, sinna tulid siis kolhoosi esimehed, sovhooside direktorid välja, valisid omale siis tööjõudu, muidugi väikeste lastega perekondi, keegi ei tahtnud neid enamasti suunati kolhoosi ameel pandi sovhoosi siis 23 kilomeetrit tuli sealt keskusest eemal. Kuidas see valimine toimus, kas seal oli mingi jutuajamine ka või ta lihtsalt viskas pilgu peale? Nojaa, pilgu ikka peale selle järkudes suuteline midagi tegema, tööd ja. Ega muud polnud ja kõik käis ju venekeelse vene keelt ei osanud ju siis esimene sõna, mis oli, oli ta vaigugdavaise, käis iga asja kohta, mine ja tule ja võta ja Toycoli davai. Ja siis läksime, hakkasime sovhoosi poole kõndima. Asjad pandi hobuse peale, ise läksime jala. Kaugel see oli 23 kilomeetrit, 23 päeva töö. Umbes ja siis me saime sovhoosi ja sovhoosis oli siis klubi meile eraldatud, sinna klubisse olid sisse tehtud närid. Nii et seal meid siis oodati juba mitmekesi te läksite või meid oli palju, seal oli palju perekondi seal klubis see suur saal oli täis meid. Meil olid täiskasvanud, poisid olid perekonnas, meid pandi kõrvaltuppa, aga sinna klubi suurte ruumi, sinna jäid ainult naised, naisterahvad, kõik küll väiksed lapsed, aga meil, täiskasvanud mehed, aabitsatest täiskasvanud poeg, see oli 25 aastane Arno. Ilu lenn hariksugust, Aaviksoo. Aaviksoo oli Rakvere linnapeapere. Ja siis olid salud Sergei Boris, nende isa oli vist vist oli politseinik. Ja minu käin enne tõin neljakesi täiskasvanud poisid, meid pandi eraldi sisse teise tuppaga, ühiselise ühises klubis olid siis teised kõik. Ja ühel pool kõrval oli meil siis Poolast vangid, poola vangid ja teine pool olid siis hullud Kiirovi Seewaldi toodud tööle, sinna sovhoosiga. Nii pidid siis needki tapiga kohale toodud töökäed hakkama kasvatama võimsa ilma riigi rikkusi. Õige pea nähti ja mõisteti, et selle imedemaa suurus ja tugevus ongi paljus rajatud sunnitöölaagrite tasuta orjatööle. Teiseks maarahva sunnis maisusele ehkki mõni kuulaja tänaseni, et Stalini-aegses Nõukogude liidus elati passita mis andis erandina mingi liikumisvabaduse vaid linnade, piiritsoonide ja Baltimaade elanikele. Kolmandaks rikkuse allikaks oli alade anastamine, liitmine ja tühjakspumpamine. Oleme olnud tunnistajaks, mis toimub thersavas, kui langevad ära Anastatud alad. Kaob sunnismaisus ja orjatöö. Aga tol ajal oli veel aasta 1941. Jõudsime 19. juuni hommikul teise poole kanuuga linna Fathnino raudteejaama. Seal tehti uksed valla ja käsutati kõik rongist maha. Viidi meid üle raudteede, oli mingisugune kesaväli, paigutati meid kõiki sinna Vöödi neli vaia nurkadesse umbes 60 korda 60 meetrit. Maa-ala märgistati ära ja öeldi, et sellest ruudust väljaminek on keelatud. Ja esimesed vene keele sõnad sai seal selgeks õpitud. Et kui sellest ruudust peaks keegi välja minema, siis ütles siis valvurid streljat puudu. Ja, ja see oli kõik ja seal ööbisime siis selle välja peal ja saime kokku siis esimest korda omavahel, et näha, kes seda seesherloni solid. Meid oli umbes 1000 inimest. Nii oleme omavahel hiljem arvanud täpset arvu ma ei tea, kui palju seal on. Ja, ja leidsime siis seal väga palju tuttavaid. Ja ööbisime kuidagi viis selle ära. Järgmisel hommikul rivistati meid sademete kaupa ülesse. Igale niisugusele sajan, konnale määrati siis üks ülemus. Sattusin niisugusesse saatkonda, kus oli endine teedeminister, Nikolai viitak oli siis meie sajakonna ülem või nagu öeldi, šotnik. Ja panime kõikuma Kaaž olnud kohvrid kõik hunnikusse sinnasamasse ruudu sisse. Sinna jäeti midagi viis või kuus vanemat meest valvuriteks juure. Ja hakkasime jalgsi astuma, kusjuures minek ei olnud mitte teed mööda päid, oli lihtsalt läbi külade kõige otsemat teed, tulid mõned väikesed jõed vastu, aga sealt läksime poolne kohtadest läbi ja jõudsime siis mingisuguse nagu vanamõisa sissesõidualleele välja Michalil põlispuudega mõlemalt poolt äärest olid raamistatult. Seal nägime, et eemal on kaevunud sõdurid, antennid on püsti, et nähtavasti mingisugune sideväeosa avamisel. Ja arvasime kogu aeg, et on käimas Venemaal mingi suured suured manöövrid. Sest kogu selle öö, kui meil olime pööning, raudteejaamas läksid sealt umbes iga poole tunni või 40 minuti ümber. Läks ära lääne poole raudteeešelon, mis oli, see kõik oli sõjaväe kedeshel, olid, mis olid lahingutehnikaga mikserilt elavjõuga, mis olid igasugused sõjavarustusega, läks kogu aeg läände ja läände ja Veeaa tuli üldine arvamine, et kas tõesti on mingisugune viirus, suured manöövrid on Venemaal, käisin siis selle mõisa sissesõidutee juures. Järsku hakati meil valvur kond hakkas käratsema tulistama õhku ja esialgu ei saanud aru, et kes meist oskas siis noortest inimestest vene keelt selle. Aga siis siis teised vanemad ütles tõidki maha ikke maha. Ja nägin, kui üks nud oli juba aastates mees, üks, üks, üks vist üks aastat 60 hüppas rivist välja ja pani jooksu siis ohvitseri, kes juhatas seda põlvkonda, jooksis talle järele sammu maa pealt, tulistas talle kuuli kuklasse ja lasi selle maha. Ja kusagilt toodi hobune vankriga, laip visati sinna pääle ja, ja toodi meiega voos edasi. Õhtu eel jõudsime mingisuguse okastraataja juure, kus oli suur värav. Läbi külade läksime. Külades oli ainult naisi näha ja lapsi mõni üksik taat ka, nende hulgas habemik, aga nooremat põlvkonda üldse ei olnud näha. Siis kuulsime õhtu eel, et see kohanimi ongi Uhnova endine mõisakoht. Ja seal otsiti meid siis ükshaaval kõik läbi. Siiamaani olid meil Kaaž olnud isegi näiteks habemeajamise riistad, habemenoad ja kõikide võeti kõik ära, kõik dokumendid, mis kedagi rooli võeti läbiotsimise ära ja saadeti meid siis sinna traataeda, servetatusid juba ees. Seal oli ees juba lätlasi, kes samasugust olid ära toodud, nagu meiegi teie saatusekaaslasel meie sooduskaart oli. See oli siis niisugune koht, mis pakkus meile esialgu suurt huvi, sellepärast et seal oli isegi, kus oli viiekordset magamise talid. Ja öeldi, et meie peame siin olema nüüd karantiinis 10 päeva alles siis saadetakse meid edasi. Seal muidugi saunatati ja tegime esimest korda tutvust siis ka täitapuga. Selle kõrval oli plankaed, oli vahel, oli üks väiksemaid, ühel päeval eemalt oli märgata, et seal on Eesti ja Läti sõjaväevormis ohvitserid sees. Ja kuna käimla oli meil siis kahe aja peale ühine lõhkusime siis tarakeciplambult lahti, keskel jahesem nendega juttu, siis tuli välja, et need olid eesti ohvitserid, kes olid Petsa sisse kasutatud kokku mingisuguses arutelule ja sealt vahistatud ja siis toodiga sinna. Ühel päeval tiirutas üks lennuk, väikene lennuk üleval. Ja kuna seal oli suur ilus mõisapark, kui oli just selle külje all ja vana mõisa härrastemaja paistis, olevat seal ka kiviehitus kahekordne ja aga sinna parkida viskas alla mingisuguse sõnumi pika musta lindiga taga. Ja juba keskpäeva aeg. Ohvitserid teatasid, et nendele on antud käsk üles rivistuda, äraminekuks valmis olla. Ja õhtu eel kutsuti meil kõik Sotnikud kokku ja tehti teatavustada, katab meie lähme ära sealt. Ja minek on tagasi. Raudteejaama. See minek oli siis selline, et esimest ja viimast korda elus olen maratoni jooksnud. Sest kogu tee oli sörkjooksuks minek. Ja kiirustati tagant kogu aeg. Siis läksime teed mööda, enam ei käinud mitte otse altpoolt üle põldude, nagu tulime, vaid läksime juba teed mööda. Ja umbes üks paar-kolm kilomeetrit enne raudteejaama oli vahest kuulda üksikut lasub taga. Sellepärast meie kolonn venis kaunis pikaks. Ja pime tuli juba kätte. Aga siis kolonni mööda anti edasi, et mehed pidage vastu. Sellepärast et kes kokku variseb, maha jääb, lastakse maha. Jõudsime põnnina raudteejaama tagasi kästi võtta igaüks oma kotid või kohver, mis on välja peal, kuhu me olime pannud ja rong oli ees ja kiires korras vagunitesse. Tellinud selle ajani selge, mis oli see kiire põhja? Kus ei olnud, ei olnud, võtsite oma kohvri, leidsite oma asja üles, leidsin üles sellepärast, et need olid seal valve all olnud, kogu aeg neid järele ei toodud. Ja, ja siis oli lihtsalt enam ei küsitud mitte mitte nagu et, kes, kuhu, vaid lihtsalt arvuliselt pandi vagunisse, muidu loeti 30 tükki väiksemas vagunis 50 inimeste suuremasse vagunisse. Ja kui oli siis peal terve see rahvas siis rong läks tagasi Moskva poole. Järgmisel hommikul olime Moskvas ja peatusime ja vaatasime, et seal on juba. Hitleri karikatuurid välja kleebitud ja ladude juures on erariides mehed vintpüssidega juba valvuritest pandud. Rong peatus natukene aega selles kohas, kus praegu suplusniki staadion. Sealt võtsime vett. Kas te tegite juba järeldusi nendest uutest tähelepanekud? Ja nüüd meil oli juba juba kusagilt oli siiski teada, et sõda on alanud. Punaarmeesse sulatatud Eesti väeosi hakkasid juhtima poliittrukid. Eesti ohvitserkond kuulus järk-järgult kõrvaldamisele. Esialgu ükshaaval, kuid juunis 1941 suurema operatsiooniga. Meil umbes kaks poolsada meest käsutati suvelaagrist õppuste ettekäändel endisse Petseri kaitseliidu majja. Üks kas ta siis oli ju Venemaa eestlane, meie eestlane, seda ma ei tea, aga see hüüdis meid siis. Nimi pidi välja. Öeldi meile. Teid hüütakse välja, lähete täiesti ruumidesse seal saatekaardid ja ülesanded, kuhu teie lähete ja mida te teete ja nii ja naa. Vaat selg. Mina olin vist midagi 10. ja ühtegi ohvitseri tagasi ei tulnud, läksid ja jäid. Siis oli asi selget arreteeritaks, järgmine toas eestluse, sama mees, kes nalja, hüüdis laua juures ja kirjutab midagi seal Vasakpoolses seinas olid, aga riputatud. Tegid Mul oli asi, oli kohe selge, et kuram mehed on seal selle teki taga. Ja kolmas luum, kitsam ruum, läksid uksed lahti, siis kolmes üks oli ees püstoliga, kellel selja taga püstoliga ja kolmas oli kõrval ja käed üles. Ja siis küsiti, kas foto on olemas. Öeldi jah, on olemas, sest ennem seda üks, üks üks kuu aega või nauti igalt ühelt nõuti jälle kolm fotot ja füüsikafoto on olemas. Ja siis. Käed üles ja viidi selle lava alla. Seal oli see suur ruum, kaitseliidul saal ja sülesaalis lava ja lava all olid siis soldatid. Need võtsid siis ära relvad meie käest õlakut võtsid ära, ükshaaval muidugi ükshaaval, ükshaaval need hüüti välja ja, ja muidugi, kui Altoni valmis Altteated jäätisevalmistaja puust üle, siis uus üdi jälle juurde ja all võeti, siis meilt võeti siis kõik raha võeti ära. Sõrmused võeti ära, Tartsi karid võeti ära, kellel oli portsigarit? Nii et need sai diagnoosi, seal said, said raha mõtte igalühel antis vähemalt kes harilikult rühmale nad need said, vist oli 800 või või, või 750 aga mõte 263 meest arreteerima. Ja jälle mõtlen, kui palju nad said sellest teada, seda tavaliselt. Ja rahvaid, tähendab, kui seal oli puhaste ära teinud, läksid ikka käed olnud ülevalt, vidi viidi sinna saali. No need see põrandaalune ja kõik oli tüves seal tehtud, see niisugune käik oli tehtud, muidu muidu on orkestriruumi ja see on ju barjääri nii-ütelda ees on ikkagi kindlustatud, aga seal oli tehtud, kui on ka lahtine, niiet sealt võeti siis ära ja ja pandi siis jälle istuma, kuu saal põrandale istuma ja seal siis hakkasid, tuleme ikka ikka tuli, tuli, tulid, tulid ja ja seal sai vist päris täiskohaga. Need olid põhjalaagrist olid kuskilt mujalt, et tulid ka ta jala toodiga autodega sinna toomine kestis siis juba pikemat aega. Töötame, kus meil see aeg, mis me juba esimese alistuda, meie läksime sinna umbes kella juunikuu sees kas kella 10 ajal või et ta ikka lükka üleval kõrgel oli, päike oli, oli, oli kõrge. Ja. Ja ja hakkasime sealt meid, hakati pagunditesse tooma hommikus tööd, nii et äike veel ei tõusnud. No see võim salla kella umbes kella kolme ajal, palju vagunid olid vaate sadamaid ja sellepärast auto aeti sinna tagurdades sinna selle nagu niuksed-nuuksed, seal lauad ja laudade pealt kohaga läksid. Me saandki ringi vaadata ja kael pool seisid, siis poliittrukid, onnid, ohvitserid, need jälle sinise mütsidega ja need vaatasid, et sa siis sealt jälle Venemaa ei taseme. Mul võeti käest kinni ka vaidleks, kadedad. Lähen ära, vahel saadlike vagudest. No vot, ja siis läks sõiduks. Sõitsime Riiga. Ei ole juua mitte Dmitri, ühtki piiska vett ei olnud sel ajal Shanud ja kange soe oli. Nosisemati. Ma ei tea, kuidas, kuidas asi käib. Meil tuli loendus, tehti uks lahti ja siis aeti kõik ühele poole, aga nutsin kõik ja siis ükshaaval hakati lugema, Kuko palju on, teadsid, kui palju on, kas kõik on alles. No ja, ja siis selle kaudu siis me palusime, et tuuakse välja vett. Ja siis saimegi, siis saame esimest korda vett, aga ämbriga toodi, siis tegime siis nii korraldades igaüks võtab kaks lonksu ja kui kõik rind täis oli, siis jälle kaks lonksu, kui anda tühjaks sai. Ja sealt saadeti meid Riiga ja Riiast. Me olime test öö ja päeva. Ja siis saadeti, peab olema Riia ja Moskva vahel, peab olema üks batoobina jaama. Sealt võeti meid maha ja mis siis tuli välja? Sinna tulid siis lätlased ja tulid leedulased. Ja me oleme kõik üks sama ešelon. Me oli pandud siis vene soldatid, olid, olid kuulipildujatega ja püssidega ümberringi seal. Ja pandi mehed rivisse. Ja meid oli rivis 1100 meest põbinus ja tähendab kõik lätlastest-leedulastest. Kokku oli 1900 meest. Need Eesti, Läti, Leedu ohvitserid kadusid jäljetult ja puhkavad Gulagi arhipelaagist nimetutes tähistamata ühishaudades. Eestlastest ei pääsenud sellelt surma rongilt elavana kodumaale tagasi üht protsenti kihidutest. Kuid siiski mitte kõik Eesti sõjaväelased ei lasknud end lambakarja kombel tapale saata. Jääb alles me olime, kuidas ma siia sattusin, seda ma ei mäleta enam. Aga siis siin Tallinnas veel, kes tahab jääda lennuväkke ja kes tahab eraanti, niisugune võimalus, siis tuli pagari tänaval kirjutada oma elulugu, see oli sõjavägede staap ja aga siis olid venelased juba seal sees ja seal siis ma kirjutasin, ma ei tea, 12 korda kirjutasin oma elulugu, kui venelane vastu võttis üks Venemaa euro ja ma ei saanudki hakkama nii nagu, kui üks. Jumal hoidku, te kirjutasite eesti keeles või vene keeles vene keeles, vene keeles Jaagras Kristi, kuidas seordi hakkas pihta? Seal tuli lelu üles lugeda, vanaisa ja vanaema ja mitu siga, mitu lammas, mitu lehma ja siis oma isa, mitu lammast, lehma, siga, hobust, nism ikka see, et näitad ära, et sa oled ühest alamast kihist. No ja siis viimati tõlgi kaudu tuli, tõlk tuli kaasa ja ja see süüdesto Harresso small SKT vastu võetud. Siis olime seal talve läbi nagu tulisin küüditamine 41 ja ja siis pakkisime metsa, selle asemel, et Venemaale meie suuremas ohvitserid läksid, läksid metsa, olid seal ka mõned, kes ei tahtnud minna ja nemad tahtsid suurel kodumaale minna. Tulid haarama viis, viis meest said surma seal. Aga minul õnnestus poole minutiga pääseda, hakati teise mehe pihta laskma ja ja minu nina all just ja ja ma sain jooksma, teeni mees oli mul selja taga. Ja jooksime ja põgenesime ära sealt ja siis läksime ikka lõuna poole ja metsade mööda ja katsusime kuskidel toitu saada ja me hoidsime niisugust heinaladudest nendest eemale, sellepärast. Kui sa lähed heina, uuritakse välja, et sa oled seal sees. Kästakse välja tulla, lastakse maha ja kui välja ei tule, pannakse põlema põled sisse. Ja sellepärast olime iga öö teise isekohas. Aga ükskord mõtlesin, maga mäski välja, lähme lattu. Heino küüri, eine küünia. Heinaküüni magamise all ja oomiku pooli koputaks seina peale, tulge välja, tulge välja, me teame, et siin sees olete. Sto eel oleme käes, aga siinses ärge kartke, mehh, ärge kartke, meie oleme omad, mehed, kuulutati välja mobilisatsiooni Mohammed tulika metsa, raadioaparaat kaasa, toitu ja kõike puha naasis, oli rääkimiste õiendast palju. Nojah, et võtame siia laekumiste jäi. Me liigume siit minema kuhugile tee, tead ja tunned seda metsa ja seda ümbrust ja üks oleme siin, teenile oleme teises kohas, nii et segame oma jälgi kõigi aeg. Esimene kord me olime liiga kaua ühe koha peal paigaljooks, komulex käis seal mööde ja saatis meile selle NKVD paarsada meest satsina kaela, et seda viga meie ennem ei tee, enam ei tee. Ja nii me siis niikaua kui tulid jälle teised teised väed, Rinne läks läbi Kehras, oli Woods ja huvitav oli õhtuid ja selja. Tulistasi saksa suurtükivägi tulistas Kehrat, vaatasin, et suurtüki kuulid läksid nagu seapõrsad, ülevaldajad passis kõik ära ilust. Ja Aegviitu välja ja juuksed olid pikaks kasvanud sel ajal. Ja siis pühapäevane päev ja ma otsisin haiguses juukselõikuse äri üles, koputasin sõnuks, juba juttu oli sees. No üks naine läks sealt mööduritest, vaatas mulle otsa, ütles Enno. Ei. Seal on paremaid mehi sees, kui, kui sina oled seal seal, härra, loodad sa siis saad, oligi nii. Eestisse jäänud mehed olid ühe aastaga mõndagi näinud, kogenud meelde jätnud. Kas oligi väga raske järeldusi teha, milliseid valikuid pakkus kujunev olukord? Veel üks väga kriitiline moment kurataks lõppenud seletuseks naljamehed, eks see kaitsetööde juures, kes avani see maja, kus nad elasid seitse venda, siis miks nad olid igast tembu, need Keila-Joa lossitorniga? Ja seal on sinilipuvarda torm pani sinna tõrvapapitüki üles musta. Hiiumaa lõikaks äärepealt maha lastud kuurimine kamarat Ivari juba varite seina äärde. Mis päeva märguanne seal seal jällegi märguanne. Andis tükk aega seletamist, no mina seal all magasin, tahtsin, ega mina ei tea, kes vanni seal ei saa ju mingite ja näevad, niisugused ei oleks kindlasti kusagil mingeid mingi märguande kokkulepe, et tähendaks märku nagu teada, et nad väga umbusklikult, aga ma ei tea sealt veel midagi segasel vahel selle asja ära, nii et see asi lõpuks lahenes siiski nii õnnelikult. Well I Iisraeli juhus oli, seal oli nomineeritud, kusagil oli üks talupoeg, kukkus või sai miinist haavata, niietel nägu oli täitsa segi. Ja siis oli üks punaarmeelane madrus oli sellel laste käest läbi tuiksooned puruks. Ja siis ma kavandasin aednikuväljad hobusega välja köiti ja tahtsin nad viia, sest komandandi antimul suund Paldiskisse viieti käsk. Aga ma sain teeristi sealt üks, kus Keila pealt tuleb, teesin teiega ühenev. Ja seal olid saksa tankitõrjekahuriga ja siis tuli üks saksa jalgratturiüksus, saime oma küla, poisid olid sees, ikkagi poisid olid juba seal siia saksa vormis maid unud äragi, nemad tundsid mind ära, hüppasin ma risttuli mul viia nad sinna Keilas, siis öeldi ka, et see eestlane viige sinna kui erahaiglasse ja see tuleb 500-lt ja kogumiskoht, kus need punaarmeelaste kruvi viia tuleb. Ja need ma viisin ära ja siis ma sain auto peale. Sain Tallinnasse. 28. õhtul, sakslased olid Tallinnas sakslastelt Tallinnas ja siis, kui ma Tallinnasse tulin, siis oli jälle niisugune. Huvitav, täitsa üllatuslik, harjumatu asi oli, muidu oli niimoodi, kus punaarmee kolonnid olid sealse lähedalt mööda ei saanud seal taadio eemaliselt karjaga, jumal hoidku, poolsada meetrit eemalt, tohid lähedal minna, toiduõlid selle Estonia puiesteel olid saksa kolonnid, olid seal, olid püssid, kes siis öelda, et kusagil mujal ma läksin sealt vahelt läbi, keegi ei teinud absoluutselt välja. Oleks võinud kaasa võtta, oleks võinud või kaasa võtta, keegi ei teinud veel minema minema, kus sa tahad, läbi siis veel. Järgmine päev Tallinnas hakkasime 29. augustil ohvitseride registreerimine ja see hakkas Kaarli koguduse majas toompuiesteele. Ja seal ei olnud ju kusagil mingisuguseid silte väljastega mingisuguseid teateid väljas. Aga imelikul kombel, no põhimõtteliselt on niimoodi, et neile eesti ohvitseridel sihuke komme, et neile oma ringkond me teadsime ikka vähemalt nelja, viie mehe asukohta kes kusagil elas. Ja see läks nii suust suhu, mina sel päeval lõuna paiku registreerimas, seal oli need seal toompuieslähedal seal teinud mina 28-st seal olevat midagi üle 61. päev registreerinud neid. See oli see sissekäik, mis toompuiestee keeles seal siis mingisugune staap moodustati. Vot seal oli eesti vanemaid ohvitsere oli, ma ei mäleta enam nimesid, kes seal olid aega palju mööda läinud põgus kokkupuude, aga seal ei üldse aru, elu oli edasitegutsemise osas, ohvitserkond on ikke, kes rahva eest vastutavad, kes peab mingeid otsuseid vastu võtma ja raamid, mille piires tegutseda. Siis seal üldine arutelu oli selline, et noh, et praegu momendil Eesti rahvusväeosade loomes, ainuke võimalus seda teha Saksa armee koosseisus. Ja siis võeti otsus vastu, võtad, et teeme seda mängu kaasa. Kui meil see arutelu oli toompuiesteel, siis arutelu üks teema oli see, et mehi hoida nii palju kui saab, sest mehi võib minna vaja otsustaval momendil. Teine asi toimetada jalase laskemoona nii palju, kui saab ja kõiki neid mõlemaid asju pütid püüti teha. Meie teenistus oli. Me saime relvad, tegelikult vene relvad. Saksa relvi algus ei saanud. Ja seal oli isegi ohvitseride auastmed, ei olnud. Kui ametkoha järgi saksa sonderfürriveri olekud. Et käisid neile ima, koputage meile rõõmu, üleval oli üks kupp, kompadylame kaks kupu ja pataljoni elamweegolm, kupu. Viimati kõnelnule tondi sõjakooli lõpetanud rindeohvitser Bruno Carole on meil edasi öelda relvavendade tervitus 80. sünnipäeva puhul. Rooli muintena mema venelasel. Metsa läksin ma ja metsa läksid ikka, et ma neid oli Trunke ketti. Ei ela õieti võtsin ma diabeedi võltsida, näid politruk, jalad aga lava kohale ja, ja keel on alla iga slaid. Ja. Taas täis. Mina vait kui sukk ja Python, vaid kui tuk ja põõsa taga krabistab. Irma ja Mati opeoo meil seltsimeeste taimi.