Tere õhtust, head klassikaraadio kuulajad, head spiiker, kühenduse sõbrad. Kui te kuulete seal taustal elavaid saginat, siis selle tõttu, et täna ei ole ma üksi ja stuudios seda saadet tegemas vaid ma olen Jõgeva ühisgümnaasiumis Betti Alveri 100. juubelisünniaastapäeva pidustustel mis on kestnud terve päeva ja kätkenud endas väga eriilmelisi ja, ja väga meeleolukaid. Juubilari ja Batesi loomingu tähistamisi ja meie Kirjanike Liidu Tartu osakonna poolt välja antav Betti Alveri nimeline kirjandusauhind on õigupoolest üks lisanud Betti Alveri Loomingu pärandile oma testamendiga soovi speti halve, et igal aastal antaks välja kirjandusauhind aasta parimale debüütteosele. Mõningase pausiga on seda preemiat antud 1990.-st aastast peale iga kord, Betti Alveri sünnipäeval, 23. novembril. Ja kui varasematel aastatel on seda preemiat välja antud toetus, siis sel aastal tulime Jõgevale Betti Alveri sünni kohta. Et rõhutada, et Eesti kultuuri suurkujud ei ole tulnud ainult Tallinnast Tartust. Sel aastal on olnud kehanduslikult erakordselt viljakas aeg, ilmunud on väga palju uusi tähelepanuväärsete püüte. Žürii koosseisus Karl Muru Kauksi Ülle, Hannes Varblane, Tõnu Oja loo ning Mart Kangur Jaak Rand on oma otsese sedapuhku teinud. Jaa, palun siia Karl Muru, kes teatab selleaastase Betti Alveri kirjanduspreemia võitja. Kuulajad ei ole midagi loomulikumat, kui tähistamaks Eesti luuleloo suurpäeva on siia Jõgevale kogunenud nii aukartust äratavalt suur hulk noorust kes oskab nautida luulet. Betti Alver oli 21 aastat vana kui ta kuuldes kuulda, võttes Tuglase soovitust kirjutada Käsikiri korralikult ühele lehe poolele. Esitas oma esikromaani tuulearmuke kirjastuse lootus kirjastuse romaanivõistlusele ja ta sai selle eest auhinna teise auvenna. Tema kõrval oli veel kaks ja auhinnasaajate, üks neist oli August Jakobson, teine oli Mart Raudkõik. Need kolm auhinna saanud osutusid viljakateks kirjanikeks, kui arenesid kõik erinevas suunas. Betti Alver suutis olla meistani proosas kui eriti värsis. Ja üllatas oma hilisloomingus näiteks sellisest stiilist, sädeleva ja sõnaleitliku looga, mis kannab pealkirja kampa. Aga see selleks. Ta üllatas ka oma esikteosega. Ja ta oli neid kirjanikke, kes muutus iga oma o teost esitades või luues. Nii üllatas ta 1930 värssromaaniga lugu valgest varesest. Ja siis 1936. aasta. Luuletuskoguga tolm ja tuli millega ta tõusis vääriliseks tähtkujuks eesti luulesse Marie Underi kõrvale. Elanud üle kõige raskemad ajad 50.-te aastate alguse hüljatuse tuli ta ometi targa loojana tagasi ja taas osutas iga uue teosega muutuvat luulet. Ta ei korranud ennast nõnda siis viimase koguni korallid Emajões. Ja ka selles oma kõige viimases suures töös koondkogus üle aegade samalla, milles ta oma loomingu täiesti uuesti ümber komponeeris. Aga vähemalt kahes jäi Betti Alver muutumatuks. Nimelt. Ta kunsti nõudlikkuses. Siin ei teinud ta endale mingisuguseid järeleandmisi. Ja teiseks on ta kogu oma loomingu vältel olnud inimese vabaduse vaba inimese kaitsel. Need on kaks väga oluliste omaduste. Ja kui tema testamendi põhjal antakse välja igal aastal Betti Alveri nimeline debüütteose preemia siis on see eelkõige lootus. Sellest preemia saajast tuleb Betti Alveri-le võrdne. Järeltulija looja. Ja seda seda on jõudumööda ju mõnedki preemia saanud, täitnud. Tänavu oli debüütteoste hulk erakordselt suur. Kokku oli neid 28. Ja žüriil ei olnud just lihtne otsust teha. Lõpuks jõudsime siiski ühisele meelele selles et selle Preemia kõige väärilisem kandidaat on Tiit Aleksejev. Oma debüütromaaniga valge kuningriik. Õnnitledes. Preemia saajat. Luban ma endale väikese kõrvalepõike. Nimelt. Küsiti kunagi heiti talvikult pärast seda, kui ta oma esikkogu avaldanud, et miks ta nii kaua sellega ootas. Sest Talvik oli oma esimesed luuletused avaldanud aastal 1924 ja ja esikkogu tuli 10 aastat hiljem 1934. Heiti Talvik vastas, et talle ei olnud enne kokkupanekuks luule kokkupanekuks algatust. See kõrvalepõige oli sellepärast praegu tehtud et ka Tiit Aleksejev andis ennast endast ju tükk aega tagasi märku. 1989. aasta loomingus leiame tema tähelepanu äratanud. Novelli. Ja ärgem soovige muudkui, et Tiit Aleksejevi huvitav probleem, mitte rikas ja põnevate karakterite ka looming jätkuks viljakalt. Õnnitleme. Laureaat saab vastava tunnistuse ning stipendium 10000 krooni kantakse tänapäeval teadagi digitaalsel teel. Aga enne, kui anname sõna laureaadile, küsiksin veel žüriiliikmelt Hannes Varblaselt. Tema vaadet selle puiduraamatu autori kohta. Kui mina omal ajal sain selle debüüdipreemia, siis ma ei tea, žüriil oli tunduvalt lihtsam, ma usun, et üks, seitse, kaheksa raamatut oli, aga ma ütleksin, mina lugesin läbi vist rohkem kui 28 raamatut. Ja mul on isiklik arvamus, žüriil on alati igal liikmel on isiklik arvamus, aga me peame jõudma mingisugusele kokkuleppele. Ja kui päris aus olla, siis mina oleks jaganud kaheks. Selle preemia oleks andnud Martin vabatile, kes on hästi noor poiss ja luulekogu eest. Mina olengi kirjandusklassik ja siis oleks teise poole andnud prosaistile. Näivus on jääv. See on Mikk Pärnitsa kogu, aga peale selle olid meeletult palju häid luulekogusid, proosat oli vähem ja nendel luulekogude vahelt valida oli väga raske. Sest et no üldiselt on igasugused riigi puhul on niisugune olukord üks viiendik on noh mis pole kirjandus. Kolm viiendikku on nii ja naa ja üks viiendik on tavaliselt. Tavaliselt see, mis on arvestatav, mille seest tuleb valida. Ja no Maarja Kangro oli, oli seal, oli näiteks Paavo Piik kummuli linnad, eks ole. Maarja kangrost on räägitud. Ma ütleksin, et seal oli ikka kõvasti luulekogu. Aga siin tekib üks küsimus. Asjad olid nagu. Kui me ennem vaatasime läbi aegade, me lugesime siin noh, debüüdipreemia laureaadid lugesid oma luuletusi, siis ma ütleksin, et sel aastal oli tegelikult kõik need asjad esindatud. Selles ühesainsas aastast, tegelikult kogu see läbilõige olemalt mingil määral. Aga valik tuli teha ja noh, tavaliselt tehakse ikkagi žürii, peab otsustamine, tavaliselt tehakse ikkagi mingil määral kirik keset küla. Ja mina olen äärmiselt rahul, sellepärast et kui kuigi ma nimetasin oma niisuguse eelistuse, pean ma ütlema, et esimese nelja hulgas oli kaks proosaraamatut ka ja need üks oli Tiit, Aleksei Aleksejev, teine oli Meelis Friedenthal ja see oli see kuldne aeg, jah, see oli ulmeromaan. Ja kui mul tekkiski proosa puhul niisugune küsimus, siis ma pean ütlema, et minule meeldis Tiit Aleksejevi raamat, et väga sellepärast, et ta püüdis nagu žanri avardada, meil tegelikult ei ole nisu, spioonižanri. Sellisel tasemel veel olemas olnud, Me võime lugeda meil ilmuteerias reverte praegust raamatut tüma, klubi on ilmunud, noh, me võime inglise keeles lugeda võime lega reedel. Kõik me võime lugeda, aga minu arvates oli Tiit Aleksejevi selles žanris tase väga kõrge, igal juhul minu jaoks üpris kõrged. Ulmeromaan Se Friedenthal oma ei olnud nii kõrgel tasemel. Ja mis ma tahan öelda, ma ei taha öelda, et see on Pariis, tähendab aga see linn, millest see raamat räägib, see linn oli selles raamatus uskumatult hästi olemas, mõnes hetkes isegi liialt palju olemas. Ja lõpuks, mille pärast ma väga rahul olen. Tegelikult kui te vaatate selle raamatukujundust, selle raamatu kujundusel on kasutatud Pieter Bruegheli Ühte pilti. See on jahimehed lumes, mina kirjutasin omal ajal oma debüütkogus, niisuguse luuletused on nagu jahimeeste naasmine ja see on seesama pilt tegelikult. Ja kuna see pilt igal juhul kallutas. Nii et mõnes mõttes oleks väga tänulik ka palendajale öelda aitäh, sest minu arvates on hästi parendatud raamat, aga raamat on ise ka seda väärt. Ja mina arvan, et siiski see proosaraamat on oma žanripiire Eesti tasemel kõvasti laiendanud. Aitäh, ja kuna see koht oli ei tõesti erakordselt kirju nii oma paiknemiselt, kas siis Elvas või Tartus ja Tallinnas, kui ka oma ealiselt koosseisult, siis annaksin sõna ka noorema põlvkonna esindaja olles veenis Triinu ojaloole, kes nimetab, mis veel temale uutest püsides silma jäi. Kõigepealt õnnitlused Tiit Aleksejevile, aga kui mina neid debüüt lugesin, siis jäi silma kahte eri sorti ei püüta, et kõigepealt autorid, kes on oma teoseid küllaltki pikalt viimistanud, ette valmistanud küpsemas küpsema eaga autoreid, näiteks ka kindlasti Tiit Aleksejev. Ja, ja päris palju oli ka noorte autorite selliseid väljapursked näha, et noored tahavad oma sõnu ja mõtteid paberile panna. Et võib-olla, kui sellest nooremast põlvkonnast esile tuua nimesid siis Hannes Varblane juba nimetas Mikk Pärnits, et kelle nimi tasub kahtlemata meelde jätta. Et tema on siis sellise absurdi absurdi proosa esindaja. Tõeliselt vaimukas, tõeliselt suurepärase fantaasiaga noormees. Noorest nooremast põlvkonnast veetsin veel esile tuua luulest Paavo Piigi ja Elina kortsu. Ja kui, kui nüüd veel mõelda, et mis mulle endale silma jäi, siis näiteks ka Meelis Friedenthal on siin juba nimetatud. Aga see on siis ulmekirjand, ulm, ulmeromaan ja nagu ma ulmespetsialistidega enne arutasin, siis siis palju rõhutatakse seda. Friedenthal on suutnud väga täpse ja ja omapärase sellise oma maailma luua, mis tihti siis eesti ulmes ei õnnestu, et et kaldutakse kuskile standard standardmaailmadele. Et võib-olla see oleks selles mõttes kõik. Saime kinnitust, et konkurents oli erakordselt tugev. Nüüd on sõna 2006. aasta Betti Alveri kirjandusauhinna laureaat Tiit Aleksejev, palun. Tere õhtust. Ja kõigepealt tahaksin tänada žüriiliikmed žürii esimeest Karl Muru ja Kirjanike Liidu Tartu osakonda. Et nad mu raamatu välja valisid. Ja, ja võib-olla ma siis räägiks paari sõnaga sellest raamatust, kui otsus juba niimoodi on, on langenud. Kui ma raamatu käsikiri oli siin juba toimetusse, siis üks mu sõber küsis. Mis siis teksti pealkiri on? Ma ütlesin, et see on valge kuningriik selle võrra ta muigas ja ütles, et miks siis kohe mitte õuduste öö. Ja see on tõesti võib-olla veidike kummaline pealkiri ja ja see tekst ise kujunes ka minu enda jaoks küllaltki kummaliseks, ma ei pea teda ise spiooniromaaniks, aga see, mida mina arvan, ei tähenda enam mitte midagi. Sest et raamatute põhjal otsustavad nende lugenud. Aga ma räägiks paari sõnaga sellest tekstist. Valge kuningriigi olemasolu märgib esimest korda ära prantsuse kirjanik Marcel foob oma monelli raamatus, mis on olemas eesti keeles suurepärases Loore Listra tõlkes ja 30 seitsmeaastaselt surnud Švovi kohta. On öeldud, et temast oleks võinud tulla sajandivahetuse suurim prantsuse kirjanik, kui ta oleks oma teosed rohkem lahti kirjutanud. Aga selgus ja lõpuni mõistetavus ei olnudki tema eesmärgiks. Soov eelistas sümbolile keskenduda ja selle läbi lugejas teatud emotsioone äratada. Et lugejat mõtlema panna, sest tundub, et kirjanduses käib tunne mõte eel ja lugu kui selline on teisejärguline. Kuigi mitte päris möödapääsmatu, on Mannessesseer, nagu ütleksid prantslased. Kui nüüd valgete asjade ja Valevuse juurde naasta, millest ma täna õhtul tahaksin rääkida. Siis kerkib kusagilt sügavikest esimesena Hermann, meil Willi Moby Dick, ehk siis valge vaal ja selle mereeluka värv ei ole ka mitte juhuslikult valitud. Aga laseme raamatul endal kõnelda, ehk siis lõik Moby Dicki 42.-st peatükist. Vaala Valevus Juhan lohki ja Ülo Pootsi tõlkes. Kuid valgete toonide nõidus vormelit oleme veel lahendanud ega teame ka seda, miks nad nii tugevasti meie hingele mõjuvad. Ja me ei tea, see on veel paradoksaalse ning palju pahaendelise. Miks peaks see valge ühtaegu olema kõige tähendusrikkam, kiriklik sümbol, isegi kristlaste jumalaloori võrdkuju? Ja nagu nägime ta tegur, mis mitmekordistab kõike seda, mis on inimkonna jaoks kohutav. Kas asi on selles, et ta oma ebamäärasusega osutab Universumi õudsele, tühjusele ning mõõtmatusele andes meile hävingu mõte näol selga noahoobi, kui süveneme linnude valgete tühimikke vaatlemisse? Võib-olla Valevus oma olemuselt nii palju värv kui värvuse nähtav puudumine ja samal ajal kõiki värvusi ühendav sideaine. Või põhjustab seda tunnet ääretul lumisel maastikul valitsev tähendusrikkalt vaikiv tühjus, värvitu ning kõige värviline nagu ateism, millest me tagasi põrkama. Valgemaastik viib tõepoolest mõtted varem või hiljem talvele ja eks need kaks olegi omavahel seotud, vähemalt siin põhja pool kindlasti. Näitena võib tuua aku. Loogiline ja see mängufilmivaldkonna kaup ongi, mis on nii eesti kui inglise keelde tõlgitud jäise linnana ja kellelgi ei tule pähe, et see võiks teistmoodi olla. Üks on selge, talvega on nii nagu valge värvitooniga. Ta ei ole aeg iseeneses, vaid eelnenu ja järgneva nähtav puudumine teadmine millegi lõpust, millegi ootusest. Kui selle üle mõtisklema jääda, siis tekib mingi kosmiline külmatunne, mida viiter prügel oma maalidel nii hästi edasi on andnud ja millest ka Hannes Varblane täna rääkis ja mida tema oma luules on väga hästi edasi andnud. See tunne ei pruugi halb olla, aga hea ei ole ta kindlasti mitte. Sest talv on surnud aeg millest ei võrsu ega kerki midagi. Ja on autoreid, kes on selleski edasi läinud ning lumeriigi kujundit veelgi võimendanud. Üheks selliseks autoriks on Dante. Kui esmakordselt Dante põrgus seene lugeda, siis torkab silma, et põrgu, mis peaks olema tuleriik, on tegelikult jää riik vähemalt oma kesksetes kohtades. Näiteks kokpitis kinni külmunud põrgujõgi või põrgu jõgede võrgustik, nagu ma Ülar Bloomi käest viis minutit tagasi teada sain, ei ole tegemist järvega, nagu ma alguses ekslikult arvasin. Aga tõelised patused eelkõige reeturid ei kee seal kateldes, vaid nad on jääpankadesse tardunud. Võimalikelt. Itaallase jaoks oli jäässe vangistamisel karistusena midagi kohutavamat kui tulel säristamine või õlis kuumutamine. Viimase puhul võib romaani inimesel tekkida meeldiv kulinaarne seos või mälestus. Küll seevastu tähendab tordumist võimetus tunda ja kaasa tunda. Tantel on stseen, kus üks patune soovib nutta, südant kergendada aga tal ei tule see välja, sest et pisarad on tardunud ja ripsmetest on Silmete moodustanud omalaadne jäävisiir. Inimene satub põrgusse ja sealt külmub kõik kinni. Ja ei pruugigi enam lahti sulada. Dante tekstis on see kõik äärmusesse viidud vähemalt kaasaja inimese jaoks. Tänapäeva pehmes ühiskonnas, kus viimane vere peale toimunud võitlus jääb kuhugi algkooliaegadesse ja kus kõige jõulisemaks vastulöögiks on operaatorfirma vahetamine esined, kinnikülmumine leebimates vormides näiteks võõrdumisena, mõistmatusena, Pideva Vassimisena enese maha salgamisena võimetusena olulist ära tunda, sealhulgas ka olulisi inimesi. Samas on inimesi, kes on kogenud valget kuningriiki selle kõige ehedamal kujul mis viib mind sõnavõtu viimase lõiguni. Milleks on Afganistani sõda. See eelmine tundub, et Afganistanis on kogu aeg üks sõda liiga palju. Valgest kuningriigis räägitakse sellest ainult ühes peatükis, kaudselt on afganistani mõju märksa suurem. Afganistan oli minu põlvkonna sõda ja selle sõja armid on päris paljudel mu eakaaslastel. Ma üritasin ühte sellist inimest kirjeldada. Ma ei tea, kas ma teda mõista suutsin, aga ma vähemalt proovisin. See tegelane nimega Tarl saab aru, et põrgu on esmalt koht ja hiljem seisund ja selle seisundiga tuleb edasi elada. Kui juba kord nii on läinud. Üks Saksa ajaloolane on öelnud, et sõda ei ole võimalik tõepäraselt kajastada kui sellest osavõtjat meie keskelt lahkunud. Ma arvan, et ta eksib. Ja kui tal ka õigus peaks olema, siis ei ole see õigus suurt midagi väärt. On asju, mis tuleb lahti kirjutada ja võimalik, et selles ongi kirjutamise ja kirjanduse tugevus, et ta võimaldab ületada piire, mis jäävad muidu kättesaamatuks. Ja Eesti kultuuriruumis on Afganistan Afganistani teemal tehtud väga jõuline avang. Milleks on olnud siis Merle karusoo näidunud misjonärid, aga seda teemat tuleks veel käsitleda. Ja võimalik, et just kirjandus võimaldab sellist vahetust. Kui ma rääkisin ühe veteraniga, siis ma küsisin tema käest, et, et mis oli Afganistanis kõige hullem. Nad ütlesid käed. Ja ma küsisin, et kuidas nii, ta ütles, et käed olid kogu aeg katki. Et hommikuks paranesid haavandid ära. Aga siis tulid bensiinis loputada mitmesugust sõjatehnikat või siis paljaste kätega rauda tõsta ja langetada ja käed olid jälle katki. Ta arvas, et kui meie käed oleksid terved olnud, siis me oleks märksa vähem inimesi tapnud. Oleks vähem kurjad olnud. Ja kõigis nendes lugudes on see väga äärmuslik kogemus. Sees mis mind veteranidega suheldes puudutas, on rahu, oli rahu, millega nad oma lugusid rääkisid. Ja tundub, et see rahu annab lootust et valget kuningriiki on võimalik läbida ja ületada. Vähemalt ma tahaksin seda loota. Ja suur tänu teile. Me saime üht-teist teada taas tänavustest laureaatidest aga on ju nii olnud, et Tiit Aleksejev ei ole ennegi mata, aktiivselt lülitunud kehandusliku salongi ellu või, või erinevalt paljudest autoritest ei ole ta kõigepealt tunginud meediasse ja siis kehandusse. Ja et natuke ikkagi aimu saada, mis mees ta tänavune laureaat on, siis kõneleb ka tema kauaaegne tuttav Igor Gräzin. Ma ei tule siia mitte selle õigusega, mis ei ole teab mis suur kangelastegudest, mu õel jätkus mõistust, luuletamine järele ei jäta. Selle kangelasteoga on paljud hakkama saanud. Aga ma tahtsin rääkida sellepärast, et ma nägin seda romaani siis, kui ta Roman ei olnud ja lugesin fragment ja siis, kui ma ei tulnud selle peale, et sellest kunagi romaan saab, veel vähem uskusin ma neitsi kunagi avaldatakse ja selle peale ei tulnud üldse keegi see kellegi poolt ära, märgitakse. Ja see, mis Tiit praegu rääkis nõuab ühte lisaselgitust ja mul on väga hea meel, aitäh, et ma selle sõna sain. Vaadake, ma tean, et paljud on seda raamatut lugenud, paljud veel ei ole. Aga ma tahaks ühte asja ja ühte väga põhimõttelist asja täpsustada, esindades antud juhul ühte väga spetsiifilist teaduslikku koolkonda. Nimelt Tartu-Moskva Lotmani semiootilise koolkonda. Vaadake ei ole spiooni roma. Seal ei ole spioonidest tegelikult õieti juttugi. See on romaan. Mis sõnades teeb sedasama, mida filmides Federico Fellini? See on see, mida teeb mõnikord Claude Muni natukene luules pool Eluaar mida üldiselt võiks laias laastus nimetada rukukuks ehk seesmiseks peegelduseks. See on romaan tekstidest väga mitmest kihist tekstidest Pieter Bruegheli ja Hieronymus Boschi ja ma tean, mida Tiit edasi teeb, ta kirjutab uuesti keskaegsetes tekstides ja sellest, kuidas tekst hakkab iseeneses ennast uuesti ja uuesti uuesti peegeldama. See on teema, mida enne Tiit Aleksejev on eesti kirjanduses käsitlenud ainult kaks inimest. Jaan Kross. Eeskätt ma mõtlen Rakvere romaani. Ja teiseks, Betti Alver oma tõlkeluules siis, kui ta oli sunnitud vaikima. Janis viib Tiit Aleksejevi ühte ritta. Betti Alver iga on see, kuidas tekstid erinevates keeltes erinevatest tasemetest hakkavad mängima. Ja see, et romaanis on paar spioonina torulukksepad, kalakaupmehed, see ei muuda asja. Sest alles jääb tekst. Ja lõpetades oma seda lühikest sõnavõttu ja õnnesoovi Tiidule žüriile, kes on teinud nii tubli töö. Ma tahaksin lõpetada Betti Alveri ka. Sellises tõlgenduses nagu on seda mõistnud Indiana ülikoolis Bluming tunnis õpetav professor, oinas. Tema käest on sageli küsitud, kuidas kõlab eesti keel. Ja on ju palju legende, eks ole, mida on lauldud ja eesti keel on selline teistsugune ja nii edasi. Aga kuidas eesti keel kõlab? Ja professor oinas on kõigepealt lugenud ette kuus rida Puškini Jevgeni Oneginit lõpust ja see kõlab nii plasengdo praasnika nirana Stahli pihta. Magala poolneva Winaak tonni joramaaniv tüdruku Meurastatses kakkia sanjelgina maim, Betti Alver. Õnn sellele, kes peole kappab, kuid Peetrit põhjani ju kes elu pikka proosalu veel enne lõppu kinni lappab ja lahkub äkki nõnda vist kui mina siin? Ma arvan, et sa oled minuga nõus. Su raamat on sellest inimesed, kangelased, tegelased, elu tuleb ja läheb. Tekstid jäävad igavesti palju õnne. Ajakirjandus leiab palju tõlgenduse, palju ajatundmise. Ja Tiit Aleksejevi valge kuningriik on juba sellisena tuntud. Head lugemist teile, kes te ei ole veel lugenud head ülelugemist teile, kes te olete lugenud, nüüd on üks võimalusi vaadata seda raamatut ju uue pilguga. Üks nendest võimalustest, kuidas ta uue pilguga vaadata, on tajuda seda just nimelt Betti Alveri olulise jätkajana tegelikult ühe väga olulise kultuuritraditsiooni jätkajana meie kultuuritraditsiooni jätkana. Selline oli Betti Alveri juubeli puhul erispiiker Jõgevalt. Järgmine spiiker, saade on jällegi stuudiost kuu aja pärast Kuulat klassikaraadiot ja mina kohe soovin teile head lugemist ennekõike Tiit Aleksejevi raamatu lugemist agaga, Betti Alveri loomingu lugemist ja head kirjutamist, järgmine koht võib olla teie poolt. Kõike head.