Ekstaažide laviin jahmata mind, ütlen ma maailmale. Võlu, hämmasta, kummasta mind ja et see kunagi ei lõpeks. Vanaema ehtekarp. Võti on põhja all ning karpi ümber pöörates peab olema ettevaatlik ja kaant hoolega kinni hoidma, kui tahad seda üles keerata. Kui karp, siis jälle õigetpidi panna ja kaas avada. Kostab vaikset muusikat. Ja imekaunis kuldne ja valge baleriin hakkab väikese peegli ees pöörlema. Üks käsi kumera, pea kohale tõstetud, teine ettesirutatud. Baleriin pole elus. Aga ta pöörleb. Tõelised baleriinid, ütleb vanaema suudavad varvastel seistes kuni 50 pirueti teha. Nad hoiavad tasakaalu vaadates iga tiiru peal otse publikusse. Kas tahad ka proovida? Kristiina. Ma proovin. Mitte ühe, vaid kahe jala peal pöörelda, käed rinnal ristis. Kuni pea hakkab ringi käima ja ma kukun maha. Hingetu ja elevil. Sa peaksid ehk mõned tunnid võtma, kullake, lisab vanaema naerma, puhkedes. Baleriin valvab vanaema ehteid punases ametiga vooderdatud sahtlites sädelevad kaelakeed ja käevõru talumises sätendavad sõrmused ja kõrvarõngad ülemisest sahtlist. Vanaema õpetab mind tõelistel ja võlts teemanditel vahet tegema. Tõelistel on rohkem värvi kui läbi valguse vaadata. Mõnikord lubab tama Diadeemi proovida. Vaatan ennast peeglist, langetan ripsmed, et pilk oleks udune. Ja korraks olen ma kaunis nagu printsess. Vanaisa ostis kaks väikest tuuleratast ühe Kreetale teise mulle. Neil on värvilised diivakesed ja kui ta varrest kinni hoides joosta, hakkab ratas ringi käima. Mida kiiremini jooksed, seda kiiremini ringi käib ja kui jooksed tuule käes, pöörleb ratas nii ruttu, et värvid lähevad segamini. Vahel ma mõtlen ka nii kiiresti, et mu mõtted lähevad segamini. Talvel on karussell kooli hoovis lume all, aga suvel ronin ma sinna peale ja Kreeta lükkab hoogu. Alguses ta hoiab torust kinni ja jookseb kaasa, aga kui kiiruse üles saab, siis ta enam ei jookse, vaid lükkab aeg-ajalt hoogu juurde. Mina klammerdunud täiest jõust keskmise toru külge ja et mul ei hakkaks pea ringi käima. Vaatan iga kord möödudes Kreetat. Nagu baleriinid vaatavad publikut. Koolihoov on ühtlasi meie koduhoov, sest me elame koolimajas. Meie isa on õpetaja, kui ta parajasti sõdur ei ole. Nüüd on ta nii kaua sõdur olnud, et ma olen ta juba peaaegu unustanud, aga me tohime endiselt koolimajas elada. Ema ütleb, et meil veab. Me võime tõusta hiljem kui teised lapsed. Ja selle asemel, et jäises tuules piitsutavas lumes ja vihmas või kõrvetava päikeses kooli tantsida Liidume meie viimasel hetkel üle kooli õue, ellipsame klassi öeldes. Heil Hitler. Mina veel koolis ei käi. Raekoja lähedal on kellatorn ja mõnikord, kui me läheme hommikupoolikul juurvilju ostma, viib ema mu torni juurde. Sest kui kell saab 12, lähevad uksed lahti ja kella seest tuleb välja tosin puunuku. Nad noogutavad peaga ja kummardavad, tõstavad ja langetavad käsi ja jalgu. Nad liigutavad nagu inimesed, aga natuke jõnksutades ja nende ilmed ei muutu kunagi. Nad ei ole elus. Nurume Greetega emaid, saaksime pargis ühe tiiru suure karusselli sõita. Mangume nii kangesti, et annab järele, kuigi ütleb, et meil pole raha. Mina istun mustale hobusele ja Greta istub minu ettevalgele. Pigistan kintsudega looma hiigelsuurt kõva keret ja kätega sadula esikaart. Hobune pole elus, mina olen. Aga ometi liigutab tema mind aeglaselt üles-alla, ringiratast on juba pime, karussell valgustatud, vali meloodiline muusika täidab mind ääreni. Me liigume vähimagi pingutuseta, tuled vilguvad. Ja ma tahaksin, et ei lõpeks kunagi. Muusika on nähtamatu liikumine. Vanaisa õpetab mulle mitmehäälsed jõululaule, et need kõlaksid tänavu veel kaunimalt kui tavaliselt. Ta ütleb, et mul on peres kõige ilusam hääl ja ma arvan, et ta eelistab seepärast mind Kreetale. Ta on mulle õpetanud palju asju. Tema pean tarkust täis, sest noorena käis ta ülikoolis nagu isagi. Kui ma väike olin, õpetas ta mind paremal ja vasakul poolel vahet tegema. Ta kükitas minu ette ja ütles. Vaata, Kristiina, see on sinu vasak käsi ja see on sinu parem käsi. See on minu vasak käsi ja see on minu parem käsi. Mina küsisin, kas see on siis poistel ja tüdrukutel erinev. Ja tema puhkes valjusti naerma, siis hakkas otsast peale, aga seekord kükitas ta minu kõrvale. Kui ma ennast peeglist vaatan oma vasakut silma puudutan, puudutab peegli kristiine oma paremat silma. Aga see olen ikkagi mina. Pärastlõunati, teen koos vanaisaga lõunauinakut, aga ma ei maga. Laman hämaras toas. Uurin läbi rullkardina tillukeste aukude kuumavaid valgustäppe ja proovin nendest mustrit kokku panna. Kui vanaisa norskama hakkab, puudutan teda tasakesi õlast ja ütlen kurt. Siis ta jääb vait. Naljakas on vanaisa eesnimepidi kutsuda, aga vanaema ütleb, et see on ainus, mis aitab ja tal on õigus. Kui ma ütlen vanaisa, norskab ta edasi, suu pärani ja karvad Niinasturitamas. Mina laman ja mõtlen silitades sünnimärki oma vasakus kaenlaaugus. See on mündi suurune täiesti ümmargune kuldpruun ja pisut teenduv nahk on selle koha peal kaetud udemetega nagu virsikukoor. Ja mulle väga meeldib seda silitada. Kui keegi ei näe, surun käsivarre vastu külge ja sirutan siis välja, et näha sünnimärki kadumas ja uuesti ilmumas. Kas ma teile kadakalugu olen juba rääkinud, küsib vanaisa pärast õhtusööki. Istume kõik ahju ümber, tõmban ennast, ema süles kerasse. See on lugu väikesest poisist, kellel on väga kuri võõrasema, kes pakub poisile õuna ja kui too kummardub kirstust õuna võtma, lööb võõrasema kaane sellise hooga kinni. Et poisil lendab pea otsast ja veereb õunte sekka siis lõikab võõrasema tema keha väikesteks tükkideks ja teeb sellest rakku, mis poisi isale väga maitseb, sest ta ei tea, mida ta sööb. Taimed konditki puhtaks ja viskab laua alla. Aga poisi õde korjab need kokku ja kõik lõpeb hästi. Üle kõige maailmas meeldib mulle istuda ema süles, vasak pöial suus, parem silitamas sünnimärki ja kuulata vanaisa tervele perele lugu rääkimas. Vanaema ütleb, et ma ei peaks pöialt tutsima. Ta loeb mulle kolu matšist lugu pöidla Lutsutajast, kes lutsis nii kangesti oma sõrmed. Lõpuks lõikas üks onudel kääridega pöidlad maha. Poisi ema hoiatas küll, et ega need tagasi ei kasva. Kui ema koju jõuab, näitab poiss talle oma käsi ja mõlemal käel on järel neli sõrme. Vanaisa kaotas vasaku käe kaks sõrme, kui ta noorena ühes teises sõjas käis. Aga klaverit saab ta mängida ikka. Sõrmed ei kasva tagasi. Juuksed kasvavad sõrme ja varbaküüned kasvavad isegi pärast surma. Vanaisa ütleb, et juuksed ja küüned on surnud rakud, mis lükatakse elavate rakkude poolt kehast välja. Nii et surnud kehaosad kasvavad. Aga elavad. Silmad ei kasva tagasi aga kui silmast ilma jääd, võib asemele panna klaassilma või kanda silma peal sidet. Hambad kasvavad tagasi aga ainult ühe korra. Kui teinekord mõni hammas ära tuleb, siis jääb auk järele. Üks päev kakles Moven Lothar pärast Hitleri juugendi kogunemist sai rusikaga näkku. Üks esihammas tuli lahti, verd voolas palju, aga õnneks hammas päris ära ei kukkunud ja hambaarstil õnnestus see tagasi kinnitada. Minul on seitse piimahammast ära tulnud. Salamandri saba kasvab tagasi. Ma ei tea, kui kaugelt selle võib ära lõigata ilma vigastaks mõnda elulist organit. Pean vanaisa käest küsima. Ma jumaldan salamundreid. Nad võivad elada tules. Vanaisa näitas mulle, et kui küünal põleb, siis otse leegi kohal on õhk kuumem kui leek. Ise võid näppu leegist läbi tõmmata ja pole üldse valus. Aga leegi kohal põletad sekundiga sõrme ära. Tsirkuses hüppavad ratsanikud läbi põlevate rõngaste. Ma pole tsirkuses käinud, aga ema kirjeldas mulle akrobaat ja trapetsikunstnikke, kes teevad nii ohtlikke trikke. Publik hoiab hinge kinni. Kui ma suureks saan, tahan töötada tsirkuses paksu daamina. Aga praegu me oleme sõda kaotamas, nälg on majas ja mul ei õnnestu isegi mitte natuke paksuks minna. Kõik, mida me sööme, muutub meie kehaks välja arvatud jäätmed, mis tulevad teisest otsast välja. Ma ei tea, miks ei võiks jäätmeid enne söömist toidu seest välja võtta, siis ei peaks kogu aeg kempsus käima. Mida rohkem sööd, seda suuremaks kasvavad. Ja kui ei kasva enam pikkusesse, kasvad laiusesse, ütleb vanaisa, kellel on suur kõht. Kolumats-is jääb supis asja aina kõhnemaks ja sureb lõpuks ära, sest ta keeldub suppi söömast ja tema hauale pannakse rist. Lotarile munder seljas, sest on tema kord sõtta minna, kuigi me oleme juba kaotanud Prantsusmaa ja Inglismaa peavad kõik mehed vanuses 16 kuni 60 sõtta minema. Õnneks on vanaisa 62, muidu poleks meil enam ühtegi meest majas. Notar teeb mulle musi ja viskab mu õhku. Korraks ei hoia mind miski kinni ja mu süda teeb siis jõnksu. Siis püüab ta mind sülle ja kahmab, nii tugevasti kaitsvad metallnööbid suruvad mulle rindu. Väänlanet vabaks saada, ma ei saa hingata ja pealegi kerkis mu kleit üles ja ma kardan, et teised näevad mu aluspükse. Lõpuks laseb ta mu lahti, öeldes head aega, Kulla Kristiina. Ja ma vaatan Kreetat, et kas ta on armukade, sest Lotarei öelnud head aega, kulla Kreeta ega kallistanud teda. Ta ei visanud teda ka õhku, sest ta on juba liiga suur. Aga ei, Greta ainult korrutab. Lothar, ära mine, ära mine, Lotar, pisarad ja tatt mööda nägu voolamas. Siis pöörab Lothar ringi ja ukse raamistuses on tema munder selja tagant täpselt neljakandiline. Greta on kenam kui mina aga ta on igavam. Ma arvan, et vanaisa armastab mind rohkem, sest Greta ei pea viisi. Tema nahk on üleni valge, tal pole vasaku kaenla all sünnimärki. Ja suvel pole tal tedretäppe nagu minul. Tedretäpid muudavad mu näo huvitavamaks ja kaitsevad päikese eest. Gretan kuidagi ilmetu, tema iseloom on ilmetu ja elutu nagu sile järv. Minagi olen vulkaan, minu sees hõõgub ja põleb leek ja kui ma laulan, siis purskaks nagu laava üle ääre välja. Me elame ühes toas, meie voodid on otsakuti. Kummutis on tema riided paremal, minu omad vasakul. Tema kammib lõputult oma juukseid. Need on helepruunid ja laines. Minu omad valged ja sirged, mina tõmban ainult paar korda kammiga läbi juuste ja ongi korras. Elus on tähtsamatki teha. Öösiti mõtlen ma miljoni asja peale. Gretaga uinub otsekohe ja magab hommikuni nagu elutu sile järg. Vanaisa kasvas Dresdenis ja kõik meie portselannõud on pärit ema isavabrikust. Ta ütleb, et see on maailma kõige ilusam linn tänukujudele. Tal on album Dresdeni postkaartidega ja mõnikord võtate selle riiulist, et mulle heameelt teha. Ja me vaatame koos pilte. Ta näitab mulle kivist mehi, kivist hobustel kivist ingleid, kirikute ustel, kivist delfiine ja merineitsid pargis purskkaevudel kivist kohtunike kohtumaja viilu peal kivist maske, ooperiteatri fassaadil, kivist neegerorje, tvingeri, balleel. Neil on musklid pingul ja nägu suurest õnnistusest krimpsus. Nad peavad üleval hoidma, rõdusid treppe, aknaid, aga vanaisa ütleb, et tegelikult ei ole neil häda midagi, sest nad pole elus. Seal on ka üks paan, see tähendab pool inimene, pool kits ja kentaurid ehk pool inimesed, pool hobused ja purskkaevu korvadest. Tosin kaunitari, kes võtavad naeratades riidest lahti, et suplema minna. Vanaisa ütleb, et need on nüansid. Et nemad tohivad teiste ees riidest lahti võtta, sest neid pole päriselt olemas. Inimesed on nad oma unistustes välja mõelnud. Meie linnaelanikud on elus ja Dresdeni, Nympide ja inglitega võrreldes inetud. Nad kiirustavad on murelikud ja eelkõige näljased. Nemad ei tohi teiste ees paljaks võtta. Paljud mehed on ühest või mõlemast käest või jalast ilma jäänud ja need juba tagasi ei kasva. Selge see. Isa tuleb puhkusele, aga ma olen temaga uje. Me pole nii ammu näinud, et ma ei tunne teda õieti äragi. Kui ta on ema ja Kreetat kallistanud, võtab ta mul kaenla alt kinni ja keeruta seistes ise sirgelt nagu laevamasti ja liigutades ainult jalgu. Mina aga teen tema ümber õhus suuri ringe. Aitab tiiter, manitseb ema, tal läheb süda pahaks. Ta ei pahanda, päriselt? Mul pole kunagi süda pahaks läinud. Isa läheb jälle nagu kõik saksa mehed, praegusel ajal peab ta võimalikult palju venelasi tapma. Isegi kui me hakkame sõda kaotama. Isegi kui Kristus ütles, sina ei pea mitte tapma. Või oli see Mooses? Vanaisa ütleb, et mõnikord pole valikut, sa kas tapad või tapetakse sind ja kogu lugu. Söögipalve ajal palub ta jumalat, et ta kaitseks isa ja notarit vaenlase eest. Ja see vaevab mind. Sest kindlasti paluvad Vene perekonnad, et jumal kaitseks hoopis nende mehi vaenlase eest. Aga kui nemad räägivad vaenlasest, mõtlevad nad meid. Ja kui preester kirikus ütleb, et tuleb paluda Hitleri eest mõtlen ma inimestele Venemaa kirikutes, kes paluvad oma suure juhi eest. Ja ma kujutlen, kuidas vaene jumal seal üleval pilve peal haarab peast, proovib kõigile meele järele olla ja saab aru, et see pole lihtsalt võimalik. Kolmapäeviti ja laupäeviti käin koos Kreekaga vannis. Tema peseb mu pead, sest tema vanem ta ei tohi mulle seepi silma ajada, aga vahel ta ikkagi ajab. See kipitab ja ma olen kindel, et ta teeb seda meelega. Aga siis ta vabandab ja mul pole õigust ära kaevata. Meie lemmik on üks meie endi välja mõeldud mäng, selle nimi on hail Hitler. Me tõusime vannis püsti ja kummitust või hullutola või peent daami mängides, ütleme hail Hitler. Või siis ei tõstame seda öeldes mittekäpp vaid hoopis küünarnuki või teeme pika nina. Me teame, et see pole tegelikult asi, millega nalja teha. Eelmisel aastal juhtus ükskord nii, et Lothar sattus koridoris kokku meie naabriproua Peberniga tõstis käe ja ütles. Heil Hitler prouaga ei vastanud. Lothar kaebas politseile ja proua arreteeriti. Tema mees oli juba sõja alguses ära viidud ja nüüd pidid nende lapsed ise hakkama saama. Vanemad hoolitsesid nooremate eest. Proua Webern oli kolm nädalat ära ja kui ta tagasi tuli, ütles Heil Hitler, nagu kõik teised. Pühapäeva hommikul läheme kirikusse laupäevasest vanniskäigust puhtad ja parimad riided seljas, sest see on jumala kodu. Naised peavad pea kinni katma ja mehed pea paljastama. See pole nii nagu vasaku ja paremaga, see on poistel ja tüdrukutel tõesti erinev. Kirikusse astudes tuleb kasta sõrmed pühitsetud vette ja teha ristimärk, öeldes isa ja poja ja püha vaimu nimel. Ma küll ei tea, kuidas need kolm ristimärgiga seotud on, sest ainult Kristus suri ristil. Palved ja jutlused on igavad, aga laulmisega saan kõik tagasi teha. Ma pean viisi ja mul on ilus hääl, mis kõlab kõikidest teistest üle sööstab kõrgele ja lendab läbi torni tippu otse jumala juurde pilve peal. Vanaisa, kus jumal on? Jumal on igal pool lapseke. Aga kui ta on igal pool, miks tal siis on maja tarvis. Vanaisa naerab valju häälega, kordab minu küsimust vanaemale ja emale, aga ei vasta sellele. Vanaisa, kas Kristus on võlur. Võlur, miks võlur? Sest ta muutis Kaana pulmas vee veiniks? Ei, see polnud võlumine. See oli ime. Mis seal vahet on? Võlumine põhineb illusioonil, Kristiina. Võlur oleks võinud muuta vee värvi, aga v maitse oleks samaks jäänud. Ime toob kaasa päris muutuse. Kaana pulmas muutus vesi päriselt veinimaitseliseks veiniks. Aga kui me armulaual käime mis siis armulaud on ju ime. Ja kas siis vein muutub päriselt veremaitselised vereks? Vanaisa, kas kõik, mis on olemas, on jumala tehtud? Ja Kristina tema tegi kõik, mis maailmas on. Kas tema tegi siis sõja ka? Ei, tema tegi inimesed. Ja inimesed peavad sõda. Jumal kurvastab, tan pettunud. Aga kui ta suudab teha kõike, mis ta tahab, miks ta siis ei teinud selliseid inimesi, kes oleksid talle meele järele? Kõik minu küsimused jäävad vastuseta. Õhtuti ei tohi lampe põlema panna, muidu saavad meist sihtmärgid ja vaenlase lennukid võivad meid pommitada. Mitte need vaenlased, kes võitlevad isa ja notariga, ütleb vanaisa, mitte venelased, vaid inglased ja ameeriklased. Peaaegu igal õhtul hakkab sireen huilgama. Kõik meie maja inimesed peavad jooksma keldrisse ja ootama, kas vaenlase lennukid vihkavad meie peale pommi. Õnneks me elame väikeses linnas, mis pole tähtis sihtmärk. Mõnikord on taevas öösel üleni punane, sest naaberlinnad põlevad. Suvi saab läbi ja lõpuks ometi lähen ma kooli. Ema annab mulle läik paberist torbiku õunte, kommide ja pinaliga, et esimene koolipäev oleks vahvam. Mul on nüüd oma vihikud, joonlaud must tahvel, kriit ja nahast ranits. Kuna kõik õpetajad on venelasi tapmas, asendavad neid noored, vallalised naised või lesed või vanahärrat, kes veel kooliasju mäletavad. Meil on naisõpetaja, ta on range ja tõhus, ta märkab kiiresti minu andeid. Esimesel kuul annab ta mulle kuldse tähe õigekirjas matemaatikas etikkimises. Nüüd oskan ma lugeda ja õpin pähe kõik kolumatsi värsid. Väike tüdruk mängib tikkudega, paneb majale tule otsa ja põleb isega sisse. Supis äss keeldub heast peast suppi, söömast ja sureb nälga. Ja muidugi pöidla Lutsutaja, kellel pöidlad ära lõigatakse. Loen neid luuletusi, aine uuesti, mõtlen neile viisi ja laulan seal nagu transs. Vahetunnis mängin oma klassi tüdrukutega mädamuna viskan palli võimalikult kõrgele õhku, kõik tormavad laiali, aga niipea, kui ma palli kätte saan, hüüan seis. Ja kõik peavad paigale jääma ega tohi enam sammugi astuda. Vaatan ringi ja vihkan kõige lähemal seisvat palliga. Kui ma pihta saan, on ta surnud, see tähendab, et on tema kord visata. Kui ma pihta ei saa, siis pole mul sellest midagi. Sest üle kõige meeldib mulle hüüda. Seis. Tõsta pea ja näha, kuidas kõik poole liigutuse pealt kangestunud nagu tvingeri lossikujud. Ole paigal. Istu paigal. Seisa paigal. Vaata täitsa vagusi, oled. Ärgates kuuleks ma justkui kedagi ütlemas. Kuue aastane. Hüppan voodist välja, torman trepist alla ja kõik hüüavad. Palju õnne sünnipäevaks, Kristiina, palju õnne. Nad suudlevad ja kallistavad mind. Ema on ostnud pidupäevaks rasvase seakondi. Kui ma kreetage lõunal koolist tulen, on Kont köögilaual ajalehepaberil. Ema on aga seljaga ja keedab läätsesid. Haaran vargsi kondi ja löön hambad rasva. See on meeletult maitsev. Aga ema pöörab ringi ja hüüab. Kuule sina, mida sa teed, see on tervele perele ja pealegi on see toores. Sa saad kõhuvalu, kui sa toorest rasvased. Mina naeran ja jooksen teisele poole lauda, hiigelkont hambus nagu koeral. Ema ajab mind tagapõll ees. Poen laua alla. Ta kummardub, haarab mul jalast. Väänlen põrandal maas, Kont endiselt suus. Kui heliseb uksekell ja ema läheb avama. Nätsutan rasva unistades sellest, et võiksin selle kõik ise ära süüa. Aga siis saaks ema küll vihaseks. Ma kuulen, kuidas võõras meeshääl midagi ütleb. Ja seejärel kostab mütsatus. Panen kondi ettevaatlikult lauale. Vanaisa ja vanaema tuttavad elutoast esikusse Kreeta ja teenijanna Helga tormavad trepist alla. Mütsatus tuli sellest, et ema minestas. Vormiriietes, postiljon põlvitab tema kõrval. Vanaisa kummardub, et võta ema käest telegramm. Ta ajab end aeglaselt püsti ja loeb vaikse häälega. Vanaisa ja postiljon tassivad ema elutoa diivanile. Helga toob kausi vett, niisutab rätikute, tupsutad emalauk. Ta ema ägab ja vanaema nutab. Grethe vait. Helga väänab käsi ja mina mõtlen, et nüüd unustavad kõik mu sünnipäeva ära. Tänasest peale on see hoopis Lotari surmapäev. Ja minu sünnipäev on edaspidi meie peres kurb päev. Aga siis ma mõtlen, et täna pole ju tema päris surmapäev. Ta suri juba eile või üleeile. Uudised liiguvad aeglaselt. Minu vend on surnud. Ma ei tundnud teda hästi, ta oli liiga vana seitsmeteistaastane. Ja ka enne rindele minekut oli ta kogu aeg väga hõivatud oma Hitleri agendiga. Minu vend on surnud. Kas ma olen kurb? Ma ei tea. Kõik jääb ära. Kurb. Kus majas ema, punased silmad ja mustad kleidid. Vanaema istub liikumatult, vanaisa sulgub oma tuppa, Paet raadiot kuulata. Koolis käsib õpetaja Kreetal klassi ette seista ja öelda, kui uhke ta on oma venna üle, kes andis oma elujuhi eest. Greta kuuletub. Aga ta hääl väriseb ja pisarad helgivad silmanurkades, nii et see pole väga veenev. Vanaema, kas ma võin su ehtekarbiga mängida? Jäta mind rahule, Kristiina, jäta rahule. Kas meil tänavu jõulupidu õnnestub? Tahan kõike ülihoolikalt silmas pidada, et aru saada, mis toimub. Ma ei tea, kas see on võlumine või ime.