Aegade kaaludel piisavalt raskeks osutunud ja. Ta kümneteks elama jäänud rokklauludel on sageli oma lugu just kõlanud vuugi. Stou ilmus algselt Led Zeppelini 1975. aasta albumil füüsikal graffiti vuugi koos Joega, aga kes oli too laulule nime andnud Stou? No tema oli Jeans Rolling Stones bändi tollane klaverimees. Kui Led Zeppelin parasjagu oma plaati tegi, astus Stewart korraks läbi ja avastas salvestusstuudios vana klaverit, mis oli kergelt häälest ära. Zeppelini mees Jimmy Page häälestas oma kitarri vastavalt klaverile ja niimoodi sündiski. Muidugi võib ju, aga meil siin täna ei esitanud seda lugu hoopiski mitte Led Zeppelin. Helijälg jälge ajas ajas. Helijälge ajas. Ikka toredat pühapäeva vikerraadio, Helgi Erilaid ja külaline on seekord üks imepärane bluusimees õmbunemassa, kes koos oma bändiga just helijälje tundi alustas. Jah, jätkab. Place in my haat, koht minu südames põnemassa ja tema kitarr, bluusisõbrad teavad, kuidas Mississippi nooruk Johnson läks kunagi ammu hel neljapäeva keskööl ristteele ja müüs oma hinge kitarrimänguoskuse eest. Täna läheb. See juhtus seal kaugel kuumas lõunas, 1900 kolmekümnendatel, kui juhtus, mine võta kinni. Aga ühel päeval oskas Robert Johansson äkki väga hästi kitarri mängida ja mis muud sai siin mängus olla, kui kolm tilka verd saatanale arvas ümberkaudne rahvas. Roberts Janssoni aegadest on pluus vägagi muutunud. Aja jooksul ju kõik areneb ja muutub sööbanemassa loob, mängib ja laulab uute aegade pluusi ja temagi tarvis on meeletu kaasahaarav jõud, mis toob kananaha ihule ja paneb hinge kinni. Nii et Janssoni legend võib tahes-tahtmata meenuda koos küsimusega, kust küll on panamasse oma uskumatu ande saanud? Jõuame akustilisele õhtul pidulikus Viini ooperimajas jääradega. Johnson'ist õun silma ei pääs või kivid mu teel aasta oli 2013. Sööbunemasse sünniaasta on 1977 ja siin on šõu enesekirjeldus tema esimesest professionaalsest kontserdist. Aasta oli siis 1989 jõust, šõu oli siis 12 aastat vana. Ta meenutab. 11. november 1989 juttika New Yorgi osariik, tegevuspaik vana restorani ja bluusiklubi Metro. Võtsin oma uue punase fender telecaster kitarri, läksin lavale ja mängisin tunni ja 15 minutit. Kella kaheksaks oli kõik lõppenud, kuid mul polnud võimalik jääda nautima publiku tunnustust. Hiilgavalt läinud šõu eest pidin Elvise kombel hoonest välja rutama, jama, ema kõrvale autosse istuma. Pool 10 olin voodis, sest homme oli koolipäev. See esimene esinemine oli lausa perekondlik afäär. Isa vastutas helitehnika eest ja mängis laval ka kaheslovski. Tarri. Vanaisa korjas uksele iga kontserdikülastaja käest viis dollarit. Ema käis linna asutustes, et saada lapse jaoks esinemisluba mudedi toonud õpetajad ja naabrid moodustasid päris suure osa 500 pealisest publikust. Rahvast tuli vaatama üht valget 12 aastast jookwelli poissi, kes öeldavasti mängivat kitarri nagu neljakümneaastane mees. Kohalikud muusikud ja ajakirjanikud olid samuti saalis. Aga mina mõtlesin pigem sellele. Keemiliste elementide perioodilisustabel tuli pähe õppida ning Philadelphia esimese kontinentaalkongressi ajalugu olin seitsmendas klassis, aastalõputunnistused olid lähedal. Varsti oli jõulukingituste aeg, aga kontsert läks hästi ja pärast 12 aastast massat tuli Metro lavale. Nii uskumatult kui see ka ei kõla, viibi king ise. Liigeeningamagitarrilus Illiga aga 12 aastasel panemas, seal oli ka juba oma bänd The rändes esinemistuuridel New Yorgi ja Pennsylvania osariigi linnades kuid ainult nädalalõppudel, sest koolist tuli ju käia. Jaapanigama tollasele Fender strato kasser kitarrile nime rõõmuslik kirjas on, et tol samal, 1989. aastal olin šõu soojendusbändiks tervelt 20-le piibikingissõule. Kuidas kõik niimoodi kujunes ja miks just pluus. Isa kuulas rõõmuga briti bluusi suurkujude Eric Clapton, Jeff Becki plaat ning õpetas juba nelja-aastast sõud vähehaaval kitarri mängima. Pisut hiljem sai poisi mentoriks Ameerika kitarrilegend nänni jätan erakordne anne ja tohutu töö. Niimoodi algas ning arenes järsu jobuna massasse võrratu bluusimees, kes suudab oma kitarriga tõelisi imesid korda saata. Aastal 2009 läks täide üks tema noorusaja suurimaid unistusi. Ta esines Londonis kuninglikus rajal Albert hoolisse. No kui kiiresti suudavad Ühed näpud ometi kitarrikeeltel liikuda ja milliseid imehelisid kuuldavale tuua. See salvestus oli pärit akustiliselt kontserdilt kaarnegi hoolis kuid Royal Albert Hallis olid koos Joega laval ka Eric Clapton ja poolse ons suupilliga Briti pluuse. Sealsed bluusrokkkitarristid on panna mässata algusest peale suuresti mõjutanud. Ja ühes intervjuus nimetab ta kolm albumit, mis teda kõige rohkem innustanud on. Jon Maial koos bluus, Preikersite jäärik, Lättoniga. Pluusi tõlgitsuses on teatud elukogemust ja arukust ja see on tema jaoks vägagi sümpaatne. Sõuena Massa diforman i kaant kütju beibite ühele on kokku seotud teise looga. Ma ei suuda sinust lahkuda, autorid Led Zeppelini mehed Jimmy Page'i ja Robert plaant ning Willie Dixon hõlli Dixon. USA mustade bluusimeeste kunst oli õieti see, mis tulevasi briti bluusimeistreid nende nooruses tegutsema pani. 1960.-te alguses vahest varemgi, jõudsid madivoothersi plaadid noorte briti rokkarite kätesse ja muutsid põhjalikult mõnegi elu Mississippist pärit mustadele pluusi meistritele kuulukad, Jovenemassa siiras austus ja lugupidamine. Nende lugude delikaatseid töötlusi leidub tema plaatidel ja nendele on pühendatud ka päris imelisi avalikke kontserte. See on Colorado maalilistega liumägede vahele peitunud võrratult kaunis looduslik amfiteater mida piiravad kahest küljest vägevad kivised seinad. Esinemislava leidub madalavõitu orus. Publik istub laugelt tõusva mäeküljel. Redroks suurepärane paik, õõne Massa madi Wolfi šõu jaoks aeglaselt hämarduvas õhtus. Kui päikeseloojang värvib erepunaseks nii taeva kui kaljuseinad. Madivus tähendas teadagi seda. Sellel 2015. aasta suvekontserdil mängis šõu madivoothersi jahulimbulfi pluuse. Just kuulsime Mäkim Morgan Philby ehk siis Marivoodersi tuttavat lõugu. Piss sättis vaid oma laulule uus Windo king teeb sissejuhatuse ei keegi muu kui olümbolphise. Tsiteerides aastat vähemalt 10000 inimest nautis seal nii erilisel õhtul fantastilist pluusi, nende seas ka meistrite alandlik ja tänulik austaja, bluus, moi Neinud, Moona Santhing, pluusi poiss jobuna või mis ta nimi oligi. Aasta hiljem 2016 tuli sõbranna Maša Los Angelese Kreeka teatris lavale kolmele bluusikuningale pühendatud kontserdiga. Need olid Fredi. See abi Viking tunnustus kuningatele. 2011 astus vanemasse muusikasse lennuka dünaamilise ja bluusiks nii sobiva kontraldiga üliandekas. Ameerika lauljatar Peeeff haat, kes on meenutanud, et kui Joe teda oma grupiga esinema ja salvestama kutsus, arvas ta esmalt, et talle pakutakse tööd taustalauljanna. Kui aga selgus, et tegemist on lausa esilauljapaigaga, ei kahelnud ta hetkekski. Cum ilmus 2011 just kuuldu on pärit 2013. aasta plaadilt siis soov ja see kõlab nii võluvalt prantslaslikult, millele võiks viidata ka laulu autori nimi meloodiga. Too tegu on siiski ameeriklanna, kes räägib hästi ka prantsuse keelt ja on teinud koos timmitusele jäätšeljat Grecooga. 2018 jaanuaris ilmus Beffhaadi vanemasse plaat bläkk, ohvi, must kohv, mis jõudis kohe ka USA bluusitabelis esikohale. Sellegi plaadi produtsent Kevin Charlie nagu enamusel tema seni 13-st stuudioalbumist pillidel saadab ikka imesid korda hallipäine riis, vaenans fantastilise bändiliikmete nimed ei jääks kuulajale meelde, kui ma need ka praegu üles loeksin. Noh, seibi fännid teavad neid niikuinii. Ja muusikast on kuulda, milline imepärane kooskõla ning ühise tegutsemise nauding selles seltskonnas valitsevad. Et paneme asja teeveedeedele salvestatud kontsertõhtud on päris vapustavad. Laval käidud pidev muusika tulevärk. Üks lugu järgneb peaaegu pausid ta teisele. Kõik siibi väärtuslikud kitarrid on reas ootamas, neid vahetatakse käigu pealt ja välgukiirusel. Need mehed ei väsi, nad naudivad muusikat, nad on profid. Ei mingeid trikega efekte, vaid puhas muusika, mille keskmes liigub elegantses ülikonnas jov ise. Ja loomingurõõm tõi muusikud taas kokku vanemasse uue, seni viimase plaadi salvestamiseks. Redemption lunastus ilmus 21. septembril 2018. Triip innuga pluuse käen jälle kord sügavas pluusis. Plaadiarvustused hakkasid ilmuma enne, kui plaat ise välja tuli ja Nelson viidatud muusiku haavatavusele. Mingil hetkel elus vajame kõik lunastust, et õnnelikumalt ja tervenenuna edasi minna, kirjutab Joe plaadi kataloogi, sissejuhatusest ja ajakirja. Kat muusikakriitik Naili Williamson kunstiliselt tee rahutus lunastusest on nii palju siirust ja jõudu ettunemasse on igati ära teeninud valitseva bluusrokikuninga tiitli. Nii saateaeg ei halasta, aga enne lõpulugu tahaksin südamest tänada Antsurvakut. Tema abiga sai köiate teoks helijälje tund panemast.