Ja sealt see tuli säntherme. Volvaria kuulus pree, kuues linna jagu Pariisi süda. Milline rõõm taas kord siin olla. Pariisi vanim kirik kõrgub siin hallid kiviseinad, kohati luuderohuga kaetud ringi kuulsad kohvikud, kus pärast teist maailmasõda kihas vilgas vaimuelu. Oma sõpradega väitlesid siin Jean-Paul Sartre, Simon Debeuaar ja lauljatar Juliet Ko. E-d nii saab. No no. Just süljed Greco aga nende Braiest keskusest tuleb natuke kaugemale kõndida, et jõuda röödassaale. Siin majas number 89 tuli 1924. aastal ilmale tulevane maailmakuulsus Shan noor vaginaag. Asnavurjan. Heli jälg, jälg ojas. Eli jälge ajas. Rahulikku pühapäeva vikerraadio Helgi Erilaid ja seekord üle ilma tuntud prantsuse šansoone meister Asnavur. No oli see alles uhke, lausa laulev prantsuse arr võimatu järele teha. Ka rasvaibulver, millest voor laulis, pole tema sünnipaigast kuigi kaugel. Kodulinn Pariis kunstiga täidetud valguse linn oli Asnavoori pika tee alguspunkt innustav tõukejõud. Siit suunduste oma võidukatele tuuridele laulis nii selle ilma vägevatele kui sadadele rahvast täissaalidele igal meie maakera mandril. Tema mõõk. Ta oli lihtne ja selge eladena sest sa ei või iial teada, mida homne päev toob. Kui hing on mõnikord raske, siis Pariisis on koht, kuhu kogunevad sõbrad, et üheskoos muusikat teha. Pintsakud visatakse seljast ja kõik muu ununeb. Mägedes on meie elurõõm, nukrus ja unistused. Päikesetõusu eel läheme laiali, et järgmisel korral taas kohtuda seal, kus kõlab muusika laulis šarlev, nagu kelle elus, kõlas muusik ka kõik need 94 aastat, mis talle antud, olid. Tema Armeeniast Prantsusmaale rännanud vanemad olid mõlemad väga musikaalsed. Ema esines laval ja isa laulis restoranides. Šarl luges publiku ees värsse juba õige varsti pärast rääkima ja kõndima temist. Üheksa aastasena leidis poiss, et tavalises koolis on nüüd juba piisavalt käidud tahakas tänavatel ajalehti müüma. Laulu ja tantsutundideks raha teenida juba tegite mõnes näidendis kaasa. Juba vilksatas ka filmilinal. Varsti sõitis rändava teatri trupiga mööda Prantsusmaad ja Belgiat kui laulev ja tantsiv imelaps. Esines Pariisi shansooni klubis kohtus näitleja Roshiga. Neist said lavapartnerid tuua Rolf ja Navoor, kes esines Pariisi ööklubides ja sai nii populaarseks, et jõudis oma ringreisidel juba Kanadasse välja. Aastatel 1948 kuni 1950. Tolleks ajaks oli Asnavoorga oma esimesed laulud valmis saanud. Lõoke armunute ühisest õnnelikust laupäev pärast, mis teadagi, liiga kiiresti möödub ja pole muud teha kui hakata järgmist laupäeva ootama. 1950.-te eks oli Prantsusmaa juba enam-vähem taastunud teise maailmasõjaõudustest. Päästjatele okupeeritud Pariisis oli uuride perekond eluga riskides andnud oma korteris peavarju kümnetele juutidele armeelastele igast rahvusest inimestele, keda natsid taga otsisid. Saali ja tema õde-i taat tunnustati selle eest Raul Vallembergi nimelise auhinnaga. Oma šansoone laulsid prantslased kindlasti ka kõige süngemal sõja ajal. Seda on siin tehtud kaugest keskajast peale. Sanson ladina kants. Jah, tähendabki juh laulu. Niinimetatud Pariisi šansoone on leitud 16. sajandi algusest. Juba 19. sajandi lõpust aga lauldi neid esmalt Von Martri kohvikutes, jaga pareedes. Need olid juba nüüdisaegsed sanktsioonid, mis õige varsti külasid kogu linnas ja kogu Prantsusmaal. Mariševale üks tuntud kuulsaid Shanud pööre 20. sajandi algupoolel šantöör on meessoost šansoone, laulja, lauljataride šanteesid, legend või mitte, aga just morisse Valljeed kuulates otsustanud üheksa aastane Osnavoor, et temast saab kindla peale šantöör umbes 15 aastat hiljem viis elusal ei kokku kuulsa šantaaži Edit teaviga. Pariisi varblane ETPF-i julgustas noort lauljat Nad esinesid koos munanen Ruhris, jaga tuuridel kuses Navooril oli piisavalt tegemist nii soojendusbändi kui valgustusmeistrina Asnaga Uurali tolleks ajaks juba päris palju laule kirjutanud ja nii tema ise kui ka teised muusikud rõõmuga esitasid. Ka erid laulis mitmeid tema laule, eriti tuntuks sai tollane USA esemel, millele Asnavoorbi ahvi jaoks prantsusekeelse teksti kirjutas. Erit peas ja siia õige pisut suur ja eneseveli aastast 1963 Koit vist parasjagu moes oli. Reali kuninga Ahabi naine, kes kummardas valeprohveteid ja kiusest, aga õigeusklikke juute laulus on ta lausa sarvedega saatan, kes piinab ja petab temasse lootusetult armunud meest. Eriti afis oli Asnavoor leidnud võrratu õpetaja alati heatahtliku mentori kes innustas noort meest sooloteele asuma ja andis talle peavarju, kui vaja seal julgeski tema mõjul oma esimesed soolotuurid ette võtta. Kuulajatele läksid eriti südamesse tema aeglased nukravõitu shansoonid ja vastakaid tundeid tekitas pisut omamoodi laul Aprelamuur. Pärast armastust. Sain armastusest õige pea põnevatel kuuekümnendatel jõudis tema ellu ka filmikunst, tema lühike ainult meeter 60 ja kõhetu figuur ning tormakas samas juurdlemise loom eeldanud filmides just esimese armastaja rolle, kuid ta ei lasknud neil omadustel oma karjääri segada. 1960. aastal tegi ta meeldejääva rolli filmis tulistage klaverimängijat, mille kultusrežissöör François drifooven ühes ameerika kirjaniku Undevit kuudise romaani järgi. Asnaguur mängis teadagi klaverimängijat Charlie coolerit. Hiljem tuli välja, et selle nime taga on peidus hoopiski Armeenia päritolu Edward Sarajan. Vaikne ja endassetõmbunud saali mängis õhtust õhtusse klaverit. Halva kuulsusega piano-baaris ettekandja Leena oli temasse armunud, kuid idüll purunes, kui minevik Charlie ellu pereliikmete ja gangsterite näol ootamatult sisse murdis. Aga see oli esimene tõesti tähelepanu nautinud. Uuri film, mis kuuluvat mõõdega Bob Dylani lemmikute hulka. Zagrebi piano vana klaver on unustatud tolmusesse nurka. Ta on natuke kurb ja ootab, kuni ma tulen, avan kaane, panen sõrmed klahvidele. Ja Me meenutame ühiseid saladusi ja kõiki rõõmsaid ning nukraid aegu, mida me üheskoos läbi oleme elanud. See 65. aastal sündinud laul polnud drifo filmiga seotud, kuid Shallas, Nabuur jõudis paljudele filmidele muusikat kirjutada, tõde ja kohandada ning õige paljudes filmides ka mängida. Mitte ainult filmides, vaid ka laval. Samal, 1965. aastal mängis ta väga populaarseks saanud muusikalis mus karneval, kus esitas kauni laulu Laboheeme, millest sai üle ilma tuntud hitt. No noori kaalu. Ääri. Võõri rahvusvaheline kuulsus Sõja kasvas, see oli tema muusika, mis kuulajatele hinge läks ja nende südamed vallutas tema eriline vibreeriv hääl, mis ilma igasuguse pingutuseta teenorist varitoniks võis muutuda kirge väljenduseks, kus, millega ta suutis oma armastuslaule kuulajateni tuua. Oma hääle kohta ennast uuris, öelnud ma ei saa seda muuta. Minu õpetajad olid kõik ühel nõul. Nad ütlesid, et ma ei tohiks laulda, kuid ma laulsin kuni kurk valutama hakkas. Ta laulis mitte ainult prantsuse, aga ka inglise, itaalia, hispaania, saksa, vene ja muidugi oma vanemate sünnimaa, armeenia keeles. Šarlas jõudis kirjutada ligi 1000 laulu, mis vähemalt osaliselt on leidnud koha tema 91-l stuudioalbumil. Lisaks filmirollid kontsertreisid Euroopas, Lõuna-Ameerikas, Ühendriikides ja prantsusekeelses Kanadas. Mon reaaliga pareedes esines ta juba õige noorena oma karjääri alguses, eriti meeldistele Quebec. Seal oli ta lugupeetud tuntud ja tunnustatud. 2008. aastal sai ta tähtsa riikliku auhinna kanade rahvusliku ordeni ja esines ka Quebeci linna 400. sünnipäeva pidustustel. Ühendriikides. Šarlasena uuri kutsutud ka prantsuse Frank Sinatra'st, mis on seal ilmselt vägagi suur tunnustus ja Snow, Uurali üks väheseid valitud Euroopa lauljaid, keda Sinatra kutsus endaga duetti laulma. Jõuolevat. Algne võõran salvestanud ette koos kümnete üle ilma tuntud lauljatega. Paljud neist on olnud tema head sõbrad nagu Hispaania tenor Placido Domingo, kes päris sageli õrnavoori laule esitab. Ameerikas on asenovoori kõige populaarsem laul Yesterday When I põriang. Eile, kui ma olin veel noor Noh, liiga nukker, liiga tagasivaatav laul 40.-tesse jõudnud mehe jaoks šarl kirjutas selle 1964, teistel andmetel 67. Kuigi iseenesest mõista ei jutusta ju kõik laulud nende loojast. Tekst on teinekord ju lihtsalt, eks. Igatahes võttis lausa lugematu hulk lauljaid selle raisatud noorusest pajatava loo kärmelt oma repertuaari, nagu kirjutas ajakiri Bilboud oli juba 1972.-ks aastaks salvestatud lausa 90 eri varianti. Üks on nagu uuri suurimaid hitte, et aga õnneks oli talle antud aega neid luua veel ja veel. 1976 šarlas Nabuur koos saksa muusiku ja näitleja Herbert Grööni Mayeriga. Minu sõbrad, minu armastused, minu mured, Salavi selline see elu on. Muresid on tavaliselt rohkem kui rõõme. Kuigi Šankoktoon öelnud enne Arsnabuuri ei olnud lootusetus populaarne. Aastaid muudkui läksid saarel, tegigi oma laule ja laulis presidentidesse paavstile kuningatele vaimustatud publikule maailma tohutu suurtes kontserthallides või intiimsetel kohtumistel sõpradega mõnes Pariisi peana baaris. Kuid juba 2006. aasta sügisel alustas šarlas Nabuur kanadest ja Ühendriikidest oma pikka hüvastijätutuuri. Ülejäänud 30 aastat hiljem on 100-st staarist järel vaid üks või kaks. Nii et kui 100 aasta pärast kas või üks minu laul veel kusagil kõlama peaks, kas poleks see suurepärane, väike katke ühest šarlas nagu intervjuust. Tema hüvastijätutuur venis õige pikaks, sest vahepeal põikas aga stuudiosse plaate tegema. Viimast korda tuli ta lavale 19. septembril 2018 osakas. Esimesel oktoobril 2018 leiti 94 aastane šarlas Nabuur surnuna oma kodus morjees, mis on väike maaliline küla. Proua on siis prantslased, ei suutnud seda uskuda. Asena voor oli alati olemas olnud. Ühel prantsuse telekanalil küsitleti pisarais inimesi Pariisi tänavatel ja paluti neil meenutada mõnda Snavoori laulu, millega ta nende jaoks alatiseks meelde jääb. Kõige rohkem meenutati just sedasama laulu ši. Saarlasena voori matused toimusid Maieszteetlikus invaliidide sõjaväekompleksis, kus kiriku kõrge kuldse kupli all puhkab keiser Napoleoni põrm. President Macron ütles, et ühesõnaga uuri laulud tegid pikkade aastakümnete jooksul meie elu kaunimaks ja vähendasid meie pisarate kibedust. Tseremoonia lõpus kõlas üks meistri tuntumaid ja hinnatumaid laule. Võta mind kaasa.