Jõululaupäeval, kui hakkab hämarduma, koguneme kõik elutuppa. Ema idee, suuride, kahhelahju, tuld, ta süütab ainult valged küünlad jõulupuul. Vanaisa istub klaveri taha ja on aeg näidata, kuidas ma mitme häälseid laule oskan. Seisame poolkaares kuuse ümber ja laulame ühe jõululaulu teise järel. Minul on kõige võimsam ja kaunim hääl, peres. Tunnen, kuidas mul rinnus paisub ja just sobivana suust välja voolab. Aisakell aisakell. Greta ei pea viisi ja parem, kui ta liigutaks ainult suud. Ta rikub kogu ilu ära, sest ta laulab vahetpidamata valesti ja ajab salmid segamini. Alustab kolmandaga, kui me pole veel teistki laulnud, tal on ükskõik. Aga minul pole. Mul on kõikide laulude kõik sõnad peas, ka Hitleri lemmiklaulu omad selgete tähtede üleöö. Seda lauldes tõstan säravad silmad ema poole, ta ei kurvastaks nii väga notari surma ja isa äraoleku pärast. Ta patsutab mu pead ja ma näen, et on minu üle uhke. Tahaksin etta lõhkeks uhkusest. Kui me jõuame pühaööni, mis on alati viimane siis laulame iga järgneva salmi aina vaiksemalt. Nii et viimased sõnad. Maga patuste, rõõm on nagu sosin. Ja siis ütleb vanaemad. Ja kõik on tasakuulen, kuidas seinakell teeb tik-tak. Ja tunnen, kuidas mu süda taob rinnus. Kui mu süda enam ei löö, siis olen ma surnud. Seinakell pole elus, aga pendel kiigub ikkagi rahulikult edasi-tagasi edasi-tagasi. Mõnikord jääb ta seisma, mis ei tähenda, et ta on surnud vaid seda, et vanaisa unustas kella üles keerata. Kui öeldakse, et süda on murtud siis on see piltlik väljend. Lõpuks hakkab vanaisa vaikse häälega palvetama. Ta tänab jumalat selle eest, et ta tegi meile kõige ilusama kingituse. Ta kinkis meile oma poja Jeesuse Kristuse Kristuse Kristiina tulevad samast sõnast, see tähendab salvitu. Salvi pannakse laubale ja sa oled õnnistatud kogu eluks. Ja nüüd ütleb vanaisa, kutsusid sa meie Lotari enda juurde, nagu sa kutsusid enda juurde oma poja Jeesuse Kristuse. Aga tema hääl katkeb ja ta ei suuda jätkata. Ema puhkeb nutma. Lõpuks sosistab vanaisa. Aamen, mis tähendab, see sündigu nõnda ja kõik kordavad vaikselt justkui kajana. Aamen. Siis on jälle vaikus ja seinakell hakkab lööma. Loen seitse lööki ja mõtlen, kas kell sai seitse esimese löögi alguses viimase lõppedes või täpselt keskel kolmanda ja neljanda löögi vahel. Vanaema annab helgale peaga märku. Nüüd ütleb ta. Helga läheb seeliku kahinal üle pimeda toa, lükkab lahti kahe poolega ukse ja imede ime. Ja see juhtus jälle. Kuidas see võimalik on? Me olime kõik koos, kõik olid kohal peale isa, kes kilomeetrite kaugusel venelasi tapab. Aga samal ajal, kui me elutoas laulsime, kattis söögitoa laud end ise. Ohoo. Valge lina hõljus läbi toa ja laotus vaikselt lauale. Ema kõige ilusam, lauahõbe ja Dresdeni portselan tantsisid kappidest välja ja sättisidendrit. Kristallpokaalid lendasid puhvetis ja võtsid iga noa juurde valvele. Jõulukroon maandus keset lauda, neli punast küünalt peal põlemas. Ohoo-ohoo hüüatan Maega sa kuidagi pidama, kuidas see võimalik on? Vaatan ema, kas sa kutsusid mõne naabrinaise appi? Küsin ma. Nina, vastab ta punastades naabrinaise muidugi mitte. Ei tohi valetada. Nii et kuidas on see võimalik? Igal aastal kordub sama ministeerium ja ma ei suuda seda ära lahendada. Kas see on nõidus või ime? Jõulueine on läbi küpsised ja piparkoogid polnud suuremad asjad, sest mune polnud. Istume Greetega vaibal, kingipakid süles. Ema istub meie kõrval tugitoolis, silmitseb meid ja üritab kõigest väest naeratada. Ma loodan, et järgmisel aastal saate kumbki rohkem kui ühe kingituse, lausub ta. Seda sa ütlesid eelmisel aastal ka, märgib Kreeta. Emale tekib kulmude vahele valuline korts, aga ainult hetkeks. Ta ei pahanda kreetaga tema isekuse pärast ta ei ütle. Kas sa ei saa aru, et su vend on surnud ja sinu riigis on sõda. Ta ütleb ainult. Kullakesed, tehke pakid lahti. Aga tema hääl on kähe ja ma tean, et ta muretseb isa pärast. Ta kaotas juba poja, kas ta kaotab ka abikaasa? Nii paljud naabrinaised on kaotanud nii poja kui ka mehe. Võib-olla saab isa järgmisel aastal meie juures olla, ütlen ma tema lohutamiseks ja ta patsutab mu kätt. Kullakesed, tehke pakid lahti. Kordab ta. Haarame oma kingitused ja hakkame paberit käristama. Paela pole ja pakkepaberiks on ajaleht paari sekundiga paber ära rebitud ja karp lahti. Pilku langetades märkan tükikest kollast kasukat ja metalse sära. Aga enne, kui ma aru saan, missi on, hakkab Greta kilkama ja ma tõstan järsult silmad, et vaadata sinna, kus ta istub ja hüpitab käes nuku. Kangestun. Kuidas nii? See on eksitus, emal läks segamini, nukk oli minule ja see asjandus seal, see Karu Kreetale. Miks ta seda ei ütle, miks ta ei süüata? Taevake küll ma olen rumal, Kreeta, anna andeks, Jon Kristiina, nukk ja karu on sulle, kullake. Nukk on minu. Ma tean seda. Tal on punane sametkleit, valgest pitsist, krae ja kätised. Tal on pikad helepruunid, juuksed, roosad põsed, rubiinpunased pruntis huuled ja tumesinised. Silmad, mis, nagu Kreeta mul eemalt näitab, käivad kinni ja lahti. Kui teda püsti hoida, vaatate otsa, silmad pärani. Kui ta pikali panna, langetab ta laud. Ripsmed riivavad põski ja ta on sellise näoga nagu hõljuk, seda unenägude maale. Jumalik ma tean isegi tema nime. Anna-bella Ta on minu oma. Ma pean end kõigest väest tagasi hoidma, et mitte läbi toa söösta ja teda Kreeta käest ära kiskuda. Ema küsib ja sina, Kristiina, mis jõuluvana sulle tõi. Aga mina istun nagu puuga pähe saanud ja mõtlen, et mitte iial enam ei saama õnnelikuks. Ükskõik, mis seal karbis on. Mul on ainult üks pakiline ja palav soov imelist punases sametkleidis annab Ellata oma rinna vastu suruda, teda hellitada ja igavesti armastada. Beeta kustutab nukkuja emised mingit laulukest valesti, nagu ikka. Näen, kuidas mu valged krampis sõrmed karva kasukest haaravad ja selle karbist välja tõmbavad. Karu, kes hoiab esikäppade vahelt taldrikuid. Oi Kristiina, kui armas. Hüüatab Kreeta võltsilt. Tahaksin ta pikali lüüa, Annabelle ära võtta ja temaga koos aknast välja lennata, nagu Peeter Paan oma vendiga. Kas sa märkasid, kullake? Küsib ema. Tal on väike võti selja peal, teda saab üles keerata. Las ma aitan sind. Ema tuleb minu juurde, võtab karu vasakusse kätte ja keerab paremaga võtit üks-kaks-kolm korda ja paneb siis karu vaibale. Karule taldrikuid kokku, teeb kaks sammu ja lendab ninali. Näe, ütleb ema naerdes. Talle vist ei meeldi vaik. Prooviks laua peal. Tule, Kristiina, vaata. Ma sunnin end vaatama totrat karu, kes astub jõnksutades ja taob taldrikuid vastamisi. Vasak, parem, vasak, parem. Ta liigub nagu sõdur, aga ta pole elus. Sõdurid liiguvad nagu robotid ja robotid pole elus, aga sõdurid on välja arvatud siis, kui need pihta saavad, nagu juhtus notariga ja neile kuul südamesse või tähe lendab. Või kui pomm või granaat neile kaela kukub, siis nad ei liiguta enam. Nad pannakse kirstuga maa alla ja keegi ei näe neid enam kunagi, sest nad läksid taevasse. Vaatan ema, kes saadab silmadega karu kõndimist, ütleb vasak, parem ja plaksutab kaasa. Kui karu jõuab laua servani, pöörab emade ümber ja ütleb ümber pöörd, sammu marss ja karu hakkab teises suunas marssima. Siis jäävad karu sammud aeglasemaks ja ema rääkimine samuti. Vasakpaare laua keskel karu peatub. Seiskub, kangestub, hangub nagu seinakell, kui vanaisa unustab seda üles keerata. Ema vaatab mind särades, uhke, et tal õnnestus praegusel ajal mulle selline kingitus hankida. Noh, Kristiina, sinu kord üleskeerata, ütleb ta ja mina tahan surra. Greta pani Annabellale ühe teise nime ja see on nii tapvalt tobe, et ma keeldun seda välja ütlemast. Hommikuti jätab ta nuku oma voodisse padjale istuma, käed kenasti süles. Ta keelas mul teda puutuda. Aga iga kord, kui ta läheb sõpradega õue mängima, ma mitte ainult ei puutu teda. Räägin temaga, laulan talle, puistan talle südant. Pärast panen ta Greta voodile tagasi, täpselt nii, nagu ta seal enne oli sirgelt istuma, sametkleit laiali laotatud ja käed süles koos. Vanaema karjatab läbilõikavalt. See paneb mul veresoontes tarduma, nagu öeldakse. Tegelikult on inimese veri vedeli ja soe alati samal temperatuuril isegi väga külmal talvel, nagu praegu on saksa sõdurite veri soe. Välja arvatud siis, kui need pihta saavad ja neil veri rinnust purskub. Siis jäävad vist punased jääpurikad lume peale. Nii et kui vanaema karjatab, siis ei tarduma Verimite päriselt, vaid teed midagi veidrat. Tunnen, kuidas ta mul kaelas ja randmetest tuksub. Ema hüüab Kristiina, tule ruttu. Torman trepist alla, nii kiiresti, et ma ei tunne astmeid jalgade all. Ema ja vanaema pesid pesu. Üks Pali läks ümber pritsides keevat vett vanaema kätele. Nüüd ta enam ei karjuvaid, niitsub nagu kutsikas kõigutab end toolil sirgelt istudes ette taha ja lehvitab käsi abitult õhus. Tema kõrval seisab nõutult ema, salvid ja sidemed on välja otsitud, aga ta ei julge neid tarvitada. Mine kutsu arst, Kristiina, ütleb ta minu poole vaatamata. Jookse, kullake, nii ruttu, kui suudad. Kui ennast ära kõrvetanud, tulevad naha peale villid, mis lähevad mäda täis. Kui villid katki teha, voolab mäda välja ja see on valus. Aga mõne aja pärast kasvab uus nahk. Uskumatu, aga vanaisa ütleb, et kõik jooned ja sünnimärgid ilmuvad tagasi täpselt endisele kohale. Nii ei saa kurjategijad kunagi oma näpujälgi muuta, isegi kui nad sõrmeotsad meelega ära kõrvetavad. Arst alles seob vanaema käsi, kui kostab uus karjatus, seekord ülakorruselt. Kreeta. Oh häda. Ma jätsin Annabelle sinna, kus ma temaga mängisin, see tähendab oma voodile ja Greta avastas selle. Ta tormab kööki, marsib minu poole pilkugi heitmata joonelt ema juurde ja kaebab ära. Mõtted ikka veel vanaema põlenud käte juures, ema vaevu kuulab teda. Kuule, Kreeta, ütleb ta lõunasöögiks kartuleid koorides, sa võid ju ometi oma nuku Kristiinaga jagada. Aga Greta vastab. Ei, ei, või ma ei taha, et oma räpaste kätega teda puudutab, see on minu eraomand. Kristiina, kullake, sul on oma mänguasjad, ei tohi võtta Kreeta omasid ilma luba küsimata. Olen meeleheitel. Ma reetsin Anna-bella, jättes ta oma voodile. Kindlasti proovis ta meeleheitlikult ronida üle voodi otsa, et saada tagasi Greta voodile. Aga ta ei suutnud. Ja nii tuligi meie saladus päevavalgele. Pärast õhtupalvet heidan kõhuli voodile ja nutan hästi vaikselt ja padja sisse, et Greta ei kuuleks. Korraga upitab ta endale voodi otsa, esisistab midagi. Jätan nutmisi ja kikitan kõrvu. See on ka väljend ainult koerad, rebased ja võib-olla ka kassid saavad päriselt kõrvu kikitada. Sihistab uuesti. See on nagu maosisin. Nii susiseb ema triikraud vastu niisket riiet puutudes. Ja aeglaselt tungivad tema sõnad minusse. Vajutades mu pähe põletava jälje. Saab polegi tegelikult mu õde. Mida ta sellega öelda tahab? Et ta salgab mu maha, et ta ei taha mind enam endale õeks, et ta ei taha minuga samas peres olla? Sisin, jätkub. Iga järgmine sõna kõrvetab mind aine valusamini. Ema ja isa pole sinu vanemad. Vanaema ja vanaisa pole sinu vanavanemad. Me pole sinu pärispere. Sina ei tulnud meie ema kõhust nagu mina ja Lothar. Sul on kusagil teine ema, aga tema ei tahtnud sind. Sa oled lapsendatud? Ma mäletan väga hästi seda päeva, kui sind toodi, mina olin neljane ja sina ühene. See on saladus. Ma lubasin, et ma ei ütle sulle, aga sa käitusid nii vastikult, et mul ei jää muud üle. Ma ei ole sinu õde. Mul pole sinuga mitte midagi pistmist. Ma tahan, et sa läheksid tagasi sinna, kust tulid. Ma ei taha sind enam kunagi näha. Ta viskab end põmdi pikali, nii et voodivedrud kriuksuvad. Ja toale laskub ilmatu suur ja uutmoodi vaikus. Laman selili silmitsi kõrgeid tumedaid kardinaruute mõtted tormavad igasse suunda, et pääseda Kreeta sõnade eest. Sikutan tasakesi pidžaama varruka üles, sülitan pimedas õrnalt oma sünnimärki veel ja veel. Kuni jään magama. Hommikul äratab Greta mind laubale suudeldes. Hommikusöök on valmis, Kristiina, ütleb ta ja ma hüppan voodist välja. Unusta ära, mis ma eile ütlesin, lisata, ma mõtlesin selle kõik välja, sest ma olin pahane, et samu nukuga mängisid. Vabandust, kui ma sulle haiget tegin, oleme jälle sõbrad, nõus. Kuule. Ja ma tajun, kuidas ta peab pingutama, et sõbralikult rääkida. Ma lihtsalt ei taha, et sa mängid. Ja ta ütleb totaka nime, mis ta nukule pani. Sest sa oled lihtsalt liiga väike, sa võite krae ära määrida, võide silmad katki teha. Aga kui sa lubad, et sa ei räägi emale, mis ma eile ütlesin siis ma näitan sulle kõike, mis ma koolis õpin. Nõus, oleme kokku leppinud. Minu pea on üks suur kivirahn, mis mul õlgadel tudiseb. Ma noogutan üks kord, muidu võite otsast ära tulla ja põrandale veereda. Terve päev möödub mingis uimas. Ema palub, et aitaksin tal linnu kokku voltida. Tavaliselt meeldib see mulle väga. Me võtame kumbki linaotstest kinni, ajan käed nii laiali, kui saan. Taganeme, kuni lina kenasti sirge, soputame, paneme kaks serva vastakuti, võtame teise käega volditud kohast. Aga täna hommikul on mul tunne, et ma olen nagu tornikella puust nukk, kes püsib koos ainult tänukettidele ja kõlksuvatele vedrudele. Mu ilme on muutumatu, liigutused jõnkslikud. Ma ei suuda ühtegi sõna öelda. Minu väike Kristiina on täna nii vaikne, märgib ema, kui oleme linadega ühele poole saanud. Kas ta on ikka veel nuku pärast? Kurb? Noogutan. Ema istub toolile, võtab mu sülle ja kallistab mind. Tunnen tema käsivarte pehmet nahka ja rinnakumerusi kodukleidi all. Ta kustutab mind. Mina panen ühe pöidla suhu ja silitan teisega sünnimärki. Ma peaksin õnnelik olema. Aga Kreeta sõnul pole see naine mu ema. Ja kui tema ei ole mu ema, kes siis on. Ja mida ma siin teen? Greta peab oma lubadust. Kui kool pärast kahenädalast jõuluvaheaega jälle peale hakkab, näitab ta mulle oma koolitöid. Aitab mul ilukirjast tähti maalida, pühendab mind meie kuulsusrikka germaani ajaloo saladustesse, püsib arvutamist ja protsente. Ahmin teadmisi endasse ja omandan need ruttu. Tulistan õigeid vastuseid. Aga vaatamata uutele teadmistele minu peas ei suudame unustada, mis ta mulle tol õhtul sosistas. Ja mina lubasin vaikida. Isegi kui mu noogutus oli peaaegu märkamatu, kinnitas minu lubadust sama pidulikult kui leping. Mitte selline nagu Venemaaga, vaid selline nagu Itaalia ja Jaapaniga. Noogutus tähendab jah? Jah, on lubadus. Lubadus on tõotus ja ma ei tohi emale midagi rääkida. Vaatan neid kõhklen. Loobun oma mõttest. Mõlemad on alles murtud oma lapselapse surma pärast, ma ei taha nende valu suurendada. Aga kuna ma neid vaatan, hakkan neid tasapisi ka nägema. Mitte ainult vanaisa vanaema, vaid ka ema ja Kreetat. Uurin ükshaaval nende näojooni. Pärast õhtusööki sulgum vannituppa ja vaatan ennast peeglist. Kristiina, mis ma oskan öelda? Minul on blondid juuksed, emal on helepruunid nagu Kreetal. Aga see ei tõesta midagi. Lutheril olid ka blondid juuksed. Isal on tumeblondid, juuksed ja rohelised silmad. Minul on sinised silmad, aga vanaemal on ka sinised. Jätame silmad ja juuksed sinnapaika. Miks minul on ainsana Nebinina. Miks Kreetal on kõrgem laut kui minul. Võin niimoodi tundide kaupa jätkata. Hakkan nägema õudusunenägusid. Istun potil, minust möödub valges seelikus ja kingades, naine lööb mulle nii tugevasti vastu pead, et ma kukun, pott läheb ümber, kõik kohad on pissi täis. Nähes mind kollases loigus istumas, puhkeb üks väike poiss naerma ja näitab minu peale näpuga. Teised lapsed tuiavad ringiratast, nad lohistavad järel oma tekk. Need on paljade, neil on ninatatised, nad oigavad, ägavad, nende tekid on pissised. Teises unenäos ronin ma toolile, et aknast välja vaadata. Näen beebit lume sees värisema, asja nutmas. Ta on üleni sinine. Ta on jäetud sinna surema. Kelle käest küsida? Mitte ema käest, mitte vanaemaga, vanaisa käest. Lõpuks ma tean teenijanna Helga käest valged Ärgeldatud põlle ja punaste juustega toeka Helga käest, kes on veetnud nagu ta ise armastab öelda pool oma elu siin majas. Ükskord, kui ta emaga teed jõi, kuulsin ma, kuidas ta ütles, et ta on varsti 30 täis ja ta ei leia endale kunagi meest, sest kõik noored mehed on surnud. 30-st pool on 15. Järelikult tuli ta siia majja 15 aastaselt. Ta peaks mäletama nii Kreeta kui ka minu sündi. Lihtne ja süütu küsimus. Kas sa mäletad seda päeva, kui ma sündisin? Päevad lähevad, pean julguse kokku võtma. Vanaisa ütleb, et kui kardad, hakkab süda kiiremini lööma. Ta tahab meid aidata. Ta arvab, et kui on tarvis kakelda või kõigest jõust joosta siis läheb meil korraga palju energiat vaja ja ta pumpab veresoontes käima, et meid valmis panna. Aga tulemus on see, et südamepekslemine hoopis suurendab hirmu. Jõuab kätte päev, kui ma lihtsalt enam ei saa seda edasi lükata. Ma pean küsima. Helga Coop kahhelahju kõrval kiiktoolis. Greta on üleval. Ema ja vanaema on köögis, vanaisa kuulab oma toas raadiot. Toa lävel teen ristimärgi, nagu astuksin kirikusse. Panen käed risti rinnale. Vajutan pöidlaga tugevasti sünnimärki. Istun Helga jalge ette taburetile. Lase käia, ütlen endale jälgi hoolega, kuidas ta reageerib. Helga, küsin ma muretu häälega. Kas sa mäletad seda päeva, kui ma sündisin? Minu silmad klammerduvad tema külge, ta patega punast ei hakka kokutama, tema pilk püsib kudumistööl. Aga sekundi jooksul tema vardad peatuvad. Ja mul ongi vastus käes. Liikumatus räägib tõtt. Siis hakkab ta jälle kuduma, silm ühtepidi silm teistpidi. Helga koob sukka. Ja mina olen siin majas võõras. Muidugi ütletaja kohmetub seda öeldes. Niisiis ma jätkan. Oled sa kindel, et ma pole lapsendatud? Lapsendatud kordab ta, et aega võita. Äkki hoopis leidlaps? Mis veel ei mõtle, sa oled liiga palju vanaisa muinasjutte kuulanud, lapseke kiiktoolile hoogu lükates lisab ta lippa, nüüd ei aita parem emal süüa teha. Ma lippan, aga mitte kööki, vaid kempsu. Sain oma vastuse, sain oma vastuse. Tühjendan kogu oma sisemuse ja kui enam rohkem ei tule, tõmban vett peale. Istun potile ja lasen ülejäänu teisest otsast välja. Kui ma seal üleni higisena istun, vedelad, jäägid kehast väljumas. Näen silme ees väikesi beebisid selili lamamas ja täiest kõrist röökimas, sest nende mähkmed ajavad kakast üle ääre. Näen maas roomamas natuke suuremaid, beebisid käed ja nägu kakaga. Koos. Näen paari-kolme aastaseid lapsi, kes tassivad tühjendamiseks ääreni täis pissi ja kaka potti, mille sisu loksub iga sammuga neile jalgadele. Näen valgetes seelikutes naisi tõttamas, karjumas ja kõrvakiile jagamas. Näen valgeid kingimis astuvad raskete sammudega lakitud varbaküüntega kauneid paljaid jalgu. Roosasid siivne, klišeesid pikki heledaid patsi ja blonde lainetavaid lokke. Näen rindu, mis on ümarad ja ilusad nagu nümfidel tvingeri purskkaevu orvades. Tulen potilt maha, tõmban uuesti vett ja põlvitan põrandale. Kummardan tumeda haisva vee kohale. Öögin. Aga midagi ei tule, mu laupa, higist märg. Kempsust välja tulles satun esikus kokku emaga. Taldrikuvirn käes, suundub ta söögituppa. Hämarusele vaatamata märkab ta, et olen kahvatu, otsekohe paneb ta taldrikut käest põrandale. Kristiina, jumaluke, mis lahti, küsib ta. Kas sa oled haige? Varisin tema käte vahele. Ta jätab taldrikut sinnapaika, võtab mu sülle ja viib trepist üles. Õrnalt aitab ta mul riidest lahti võtta, pidžaama selga panna, sosistades samal ajal rahustava häälega, et mul on palavik. Et ma pean puhkama, ta toob kohe kummeliteed meega. Mööduvad mõned päevad. Ma hõljun. Kui inimesed ütlevad, et nad hõljuvad, siis tavaliselt tahavad nad öelda, et õnn teeb nad kergeks. Aga minul on vastupidi. Õnnetus teeb mu kergeks. Olen nagu uduviir, mis kohe-kohe päikese käes hajub. Kui kedagi pole nägemas, silitan oma sünnimärki. Aga see ei võta valu kõhus vähemaks. Kellelt sain ma oma sünnimärgi? Öösiti kardan näha õudusunenägusid beebidest, seepärast ümisen tasakesi laulda, et ärkvel püsida. Vanaisa õpetab mulle uue lauluedel Vaiss. See nii ilus laul. Ja kui ma selle selgeks saan, annab ta mulle laubale musi ja ütleb. Sinul ainsana on meie peres absoluutne kuulmine. Kellelt sain ma oma hääle.