Jalamatiks hüütakse. Toolegi Türgil saajad käinud maailmas palju asju näinud lillat. Vaipa ja kasvale kaitsvaid jälgi täis. Ja läksime laiali. Taavi naaber staablistel lane baaridaami. Meil on täna teistmoodi raadiosaade hoopis hoopis teistmoodi, kui me tavaliselt teisipäeva õhtuti kohtume Andrusega. Raadio kahes ja väga privaatses miljöös. Meil on väga mugav pesa, me oleme väga mugavalt riides, ist elame, oleme ennast üles löönud kohutavalt, ei suuda. Raadiokuulajad, kujutage ette ettegi, millised kostüümid, millised klemmid, lisasin, laenasin Estonia teatri rajutusest vrakki. See sobib sulle hästi kanda kinnitada tunnistajad. Ma oskan istuda prakiga, seista vrakiga ja mina, minul on ka muide laenlasemale kostüümilaenutusest väikese Muki kostüümi, et, et meil on fakiga. Mukmon kõverad otsast teravad niukse kõvera ninaga sussid, sobib ka sulle, err pakid on kohad ja mõõk. Siin karneval ei ole, see on pidulik õhtu, meil on tõepoolest pidulik õhtu ja missugused riided seljas, seda, seda saadet täna kahekesi, meil on siin rahvast hulgim ja meiega koos on siis kõik need õnnetud Rahvusraamatukogutöötajad, kes ei suutnud leiutada ühtegi ettekäänet. Kui tuli juhtkonnas tuli email, et rahvusringhääling mitte lihtsalt suvaline asutused rahvusringhääling on andnud korralduse tagada üritusest osavõtt ja töötajad peavad olema kohal see aeg, kui, siis Juur ja Kivirähk tulevad rahva omakaitse otsesaadet tegema. Ma tean, teil kõigil oleks kodudes väga mõnus juba ammu olla ja palju-palju tegemisi tahtsid rahulikult pikutada ja ja ka ei, et juhtkonna keskkooli selline ja kuna Rahvusraamatukogu tähistab sajandat sünnipäeva, siis sajandat sünnipäeva tähistame rahva omakaitse, loomulikult tuli teile külla ja me ei tee seda tänast õhtut lühidalt, me teeme seda väga kaua. See on muidugi jah, üllad Mardiga vaidlesime, mina väitsin, et Rahvusraamatukogu ei saa saada 100 aastaseks, et kas siis tõesti vabadussõja ajal ei olnud midagi targemat teha valitsusel kui hakata loomaraamatukogusid, et ma saan aru, et sajandat juubelit tähistavad kaitseliit, kaitsevägi, piirivalve, noh, ma ei tea, mis veel soomusrongirügement, admiral Pitka, aga aga et ka rahvusraamatukogule sõja ajal lood, et see oli mulle täiesti üllatus, kui sa näed, et äkki saab 90. Hiljem rahuajal tulevad siuksed asjad meelde, mingi raamatukogu veel teha, aga ei, tuleb välja, et ikka 100, et et ei tea, mis, mis seal nüüd seal viga oli, siis nendele inimestele, et nad sõja ajal hakkasid raamatukogud peale. Loomulike seos Andrus nagu suurepäraselt teavad, vabadussõtta läksid koolipoisid ja nad lahingtegevuse ajal ka õppisid samal ajal paralleelselt kuskilt laenudega olevat kuskilt laenutada, selles paeti maa lisaks soomusrongide võrguga kaetiga raamatukogule, et lastel oleks veel koolipoistel oleks Ta õpikut, haridust ei katkeks nii-öelda sõjaväkke läks ju ka väga palju kooliõpetajaid kooli õpilased siis tõesti, et neil oli neid raamatuid tarvis, loomulikult. Sõda kestis mitu aastat ja kui lapsed poleks sel ajal õppinud, oleks ju haridust jäänud tonkama selles mõttes päeval sõditi ja ka raamatut, kui pole muidugi mingi cool mart, et raamatukogus tehaksegi hoopis teisi asju. Nimelt räägisin raamatuga töötajatele, mida sa räägi siis raamatuga asju teha, et et no ma kõike võib-olla ei hakkagi üles lugema, mida teha saab, aga no näiteks üks asi, mida kindlasti raamatukogus väga lihtsalt teha magada. Et mina olen raamatukogudes palju maganud, eriti eriti muidugi Tartu Ülikooli raamatukogus. Sel ajal, kui see veel tegutses ja remontija muide tegutseb praegu tegutseb jälle ja et nüüd on jälle, kus magada Tartu vaestel tudengitel, et seal raamatukogusid iseloomustab selline imelik vaikus, eile suri, ma ei tea, kuidas see tekib, kas raamatute lehitsemine eest või kuskilt sekraidlevaid õudsalt hea uni tuleb peale, et Tartu Ülikooli raamatukogus olid veel sellised kuidagi latri moodi drivood, istumispaigad on umbes nagu toolenud, sina istusid siin ja siis pea siia vahele ja siis keegi ei näinud, et sa magad. Sa nagu võtsid silmakirjaks ka mingi raamaturiiulist, nagu sa oleks tulnud tarkust taga nõudma, aga tegelikult muidugi sa lihtsalt kompenseerisid magamata öösel raamatukogus kenasti. No mida veel teha saab raamatukogus, noh ma mõtlen, üks asi, mida ma alati olen tähele pannud, mis eristab raamatu kui ka väga paljudes teistes asutustes, vabandan nüüd läheb natukene Privoolseks, oli karta, aga aga no mul on kaks operetti operetijutt, et no sellepärast ma olengi väikse pukki kostüümides jant oleks võimalikult selge. Et kui võrrelda väga erinevatel asutustel on sellised kohad, mida nimetatakse WC ja raamatukogude, WCd erinevad kõikidest jaama ja restoranid ja kõrtsid ja veel selles selle poolest, et ka seal on palju lugeda, et, et need alati nii jällegi nii rahvusraamatukoguga, Tartu Ülikooli raamatukogus ma kõige rohkem käinud oled, et sa alati sa läheksid WC-s. Ja ka seal oli just nimelt palju lugeda, uksed ja seinad olid kõik täis kirjutatud, seda ma ei ole kohanud üheski teises asutuses, mis on seletatav ilmselt sellega, et raamatukogu esiteks tuleb haritud inimene, kellel on midagi öelda ja teiseks, raamatukogu tulles inimesel on tavaliselt kaasas pastakas, sest ta kas teeb väljakirjutusi või märg Meid või kirjutab konspekti või mida iganes. Ja ta võtab selle pastakaga loomulikult kaasa vetsu, sest ta ei saa seda laua peale jätta, sest mõni võib ära varastada, sest raamatuga, kus käib ebaausaid inimesi, võib-olla ja siis ta läheb selle pastakaga WC-s. Ja siis ta kirjutab mõne luuletuse seina peale või ukse peale, no mitte ainult luuletusi, raamatukogudes käivad sageli teadlased, mul on tegelikult hästi valemeid. On seal, ma olen just rääkida väga põnev lugu Tartu Ülikooli raamatujuust sel ajal, kui seda juhatas veel karmikäeliselt, kuid õiglaselt Laine Peep. Ja tollal oli. Tollal oli vist niimoodi, et küll oli keelatud, aga alati käidi suitsetamas siiski meeste WCs. Ja ükskord mina rahulikult olles seal suitsetanud ja koni ära kustutanud ja selle ära visanud. Seadsin oma riietus peeglist sisse, tarvas Laine Peep, kes alati tuli koos koeraga, seekord tuli ta koos koeraga ja koer tõmbas ninaga laine tõmbas pinnaga, kes siin suitsetas, milles mina pole midagi teinud. Siis Lainakas põmmima neid kabiini. Üks uks oli kinni, Line saastust, prim, avage, tehke lahti kisenduste koer haukus ja siis uks avanes ja kabiinist väljus Maiesteetlikult professor Juri Lotman. Kes ei saanud üldse aru, mis toimub, miks te, miks tema, miks tema toimingut on segatud, ta ütles isegi, lahkus väärik. Seda enam, et tegemist meeste tualetiga ja, ja ukse taga seisid daam ja koer daam koerakesega koera vene kultuurile. Arhetüüpi tegelikult ei peaks käima naiste WC's daamidki daamide vees seisab koerad koerte omas, et see on nagu niimoodi saetud, aga, aga Juri Lotman, kelle see tegi sellest mingeid tähelepanekuid ja kirjutas ühe artikli. Ma arvan, et see oli näide sellest, kuidas seminar sfääri paradigma muutub, sinna lisandub muutuja ja no vot, ühesõnaga raamatukogu on selline koht, kus tõesti ju võib igasuguseid asju juhtuda, sest tihtipeale tullakse siia terveks päevaks. Päeva peale hakkab igav. Võib ka raamatukogus joomas käia, aga see võimalus on täiesti olemas Tartu Ülikooli raamatukogus, sel ajal, kui mina, tudeng olin, kahjuks lapsi ei müüdud. Et see oli just Gorbatšovi selline karmi käe poliitika aeg, aga, aga siin, raamatukogus ma tean küll olla all on olemas nii konjakit kui kui ka vana Tallinnat ja kõik, kõik need asjad on kenasti olemas, nii et kui inimene väga ära väsib raamatute lugemisest, siis ta saab teha väikse visiidi alla alla puhvetis see asi selle selle üles tulla, nii et siin on väga hoolikalt selle eest mõeldud Tartu Ülikooli raamatukogu sodi jõhvikamorssi. See ja seal oli muidugi selles mõttes jälle hea, et seal sa kohtasid teisi inimesi kolitud raamatukokku. Ja siis sa kohtusid puhvetis. Ja siis leiti, et targem on kuskile mujale edasi minna. Nojah, see oli kohtumiskoht. Ma ei oskagi öelda, kuidas see Tallinnasse elu käis, sellepärast et Tallinna rahvusraamatu nii-öelda rahvusraamatuga, mis kandis tollal Kreutzwaldi raamatu, kasvas üldse ootealal ja et see hoone, seda hoonet hakati ehitama kollegi kaheksandate aastate keskel või teisel poolel. Et mis elu siin elati. Minu muljed on ka just nimelt Tartu Ülikooli raamatukogus, mis sai valmis 82 või kaheksa kolm Ma mäletan ja seal on just nimelt jumalikud kotletid olid seal jumalik marssali seal ja seal oli tõesti see võimalus, et sa läksid, panid kuhugi lauale mingi oma asjad ära ja siis läksid kohvikusse. Ja siis pärast võtsid oma asjad ära ja läksid ära. Anda sinna letti tulen homme jälle laiali, seal alles ja siis oli veel seal selline võimalus, et seal sai rentida, mitte rentida, lihtsalt panid ennast järjekorda, kui oli vaba, sai võtta omale fonoteegis. Tähendab, seal olid nagu töökabiinid pidasid, osades olid plaadimängija abinetised jah, kabinetid ja et seal kirjutasid aspirandid, doktorandid kirjutas oma töid, kõlanud juba väga vaheliselt oligi. Saigi kabineti võtta, et seal ikka plaadimängija sai minna kostaamidega ja seal oligi suur pahandus, sellepärast ükskord tekkis jälle laine, Peep tegi oma igapäevast ringkäigu koos koeraga ja tal oli informatsioon, ma ei tea, kust ta selle info sai, võib-olla tal oli puuritud kuhugi mingeid piiluaugu, et tal oli informatsioon, et üks teadusliku kommunismi õppejõud viib kostaabiga separeetselt, seal selles ühes kabiinis jälle kuuldi, ta võttis eksamit. Jälle lauldi lainete prõmmimine ja siis oli väga piinlik see mina seda pealt enelaga, sellest räägiti Tartu peal hiljem mitu aastat, sest tartlastel on uudiseid vähe, iga uudis, mis tuleb, väärib menetlemist väga pikka aega ja põhjalikult ja menetlemise käigus sai uudishimu, kasvab, kasvab, temast saab lugu. Temast saab lugu ja seejärel raiuvad raamatusse seal mitmes Tartu kirjanikud otseselt leidnud märkimist. Peep murdis koos koeraga ukse maha ja siis sealt korratus riietuses daam põgenes ja veel korratamat riietu võtluses. Kommunistliku marksismi õppejõud jäi siis Laine Peebule koeraga. Aga seal on ka täitsa arusaadav, et vanasti olid suulised eksamid. Hakka jälle. Ja, ja teaduslik kommunism on niivõrd keeruline naine Kädemis, häbelikud, tütarlapsed, ta, noh, ta ei soovi seda terve auditooriumi ees anda, seda, seda vastust Marxi kohta. Ta tahaks anda kuskil silma alt, ära kõrva sisse. Kuule, räägi Andrus, selle nalja eest. See ei olnud. Anatoomiliselt folkloori rikastatud oli suuline eksam, mis antakse kõrva sisse. Ma tänan sind, sõber, selles hõre. Hämmastav, kuidas kõike valesti mõistad. Mina räägin lihtsalt nagu, kuna ma tean, eestlane okei, selge tulud, härra frakid vaakiga küll, jah, aga ka eestikeelse frakis. Väga elegantne, sa mängisid eesti mehiselt, tegelikult meil on täna muusikaline külaline, inimene, kes sisaldab meie muusikalise poole ja temal on tõepoolest Eesti, tema tõesti eesti mees, lehtinud ennast ühegi võõramaise sulaga, tema on Kandlemees, Sander. Jaa, kandlemees Sander mängib teile pool Kromaatilisel kontsert kandlel, mis on valmistatud Estonia kandlevabrikus, mis hiljem hakkas valmistama klavereid. Ühe laulu. Tere pere, pereraamatukogu pere, pere, pere pere omavaid. Tere. Tore tuli, kallis külaline. Tere. Tere. Tere raadio Vahemere. Äärde r itta. Ka need hinderaaluta. Pere pereraamatukogu pere pere, pere, oma peresaare laatori kallis külaline peredele raadio kahe peale. Jah, tõstet kandle kandletootmine lõpetati ära, hakkate klavereid tegema, sellest on küll kahju, et nii, nii võimas kannel, tegelikult noh, see on ikka niimoodi, et sakad ühest väiksest asjast peale see õnnestub sulle siis plaanid hakkavad kosmosest, mis Kannel on, tan klaveri embrüos põhimõtteliselt kui lisada talle klaviatuur ja siis mis liigutab Haabliku klaverit tee ääres ja väikekannel ja selle ümber hakkab nagu kasvama vohama mingi asi. Ja siis kasvad lõbus klaver välja, kuidas klave, kuidas kannel leiuta, millest hiljem kasvas välja, aga see on ka tegelikult huvitav lugu, sest kõigepealt see inimene, kes ütles kandle, ta tahtis leiutada aparaati, millega saab lõigata muna. Et teha munaleiva või siis panna näiteks kiluleivale munalõikajale ja ta palju aastaid lõikas muna selle seadeldisega ühel päeval kogemata läks tal käsi selle munalõikuri taevalike helisid ja seda võimalik mängida. Ja nii sai alguse kannelina mängingi kodus munalõikuriga laule laulan, laulan taustaks. Ma kavatsen plaadi. Munalõikuri räpp tuleb seal. Mängina natuke mõmiseni juurde mõmm siis noh, nagu nagu vanasti oli vene multifilmidest Karu istluse kännu peale näppis. Tahaks muidugi täna öelda kõigile nendele inimestele, kes on kogunenud raadiote ette. Ma pean silmas Jüri Ratast, Urmas Reinsalu, Jevgeni Ossinovski, kes ootavad, et me räägiksime ränderaamistikus, me ei räägi sellest tänases saates Te võite magama minna ja tähendab Jüri Ratas ja ja Reinsalu nüüd küll magama ei lähe. Anvelt on kodus haiguslehel, aga nemad lähevad Kanuti parki patrullima. Sest ega nüüd see ei ole, mina sain aru, et see on pidev operatsioon, mitte need suver korra käidud, kaameratega filmiti ja minu teada nad kontrollivad igaõhtuse häda enam, Mart on neil põhjust minna, karuti sinna, selle praegu istusid raadiot, prillid ees, ootavad, et äkki me anname neile nõu. Et mida teha, kuidas valitsuskriisist välja tulla ka meie poolt seda nõuannet ei tule, et täna me oleme pühendanud oma saate rahvusraamatu. Kuule, räägime hoopis kultuursetest asjadest, et kui palju raamatuid sel hetkel käes on, kui palju sul tiksub viivist, mitu raamatut sa oled? Vaata, kuidas sa kavatsed selle kõik selle nüüd kinni maksta ja kavatsen midagi kinni maksta, mul on kõik raamatud ära, midagi käes ei tiksu. Ma olen äärmiselt korrektne inimene, ma näen siin oma koduraamatukogu inimesi, torupilli, raamatu koostajaid, see on küll halb üllatus. Küll oli küll mulle öeldi, et torupillirahvas ei tule tänapäevalgi. Ta oleks võinud raamatutena kenasti kaasa võtta, paberi sisse keerata ja seal üle anda. Aga no selle peale ei tulnud. Et jah, see on kurb lugu ja ma olen alati püüdnud leiutada nagu lugusid, mis ma neid raamatuid tagasi jutt käib kahest raamatust. Raamat nüüd on, ma ei taha neid pealkirju öelda, need olid, need olid rubriigist inimene võetud. Siis need on, ei taha rääkida, tahad neid lapata veel veel lapata, aga, aga on olemas niisugune võimalus teha koopia. Sihuksed, asutused olemas, kus sa saad minna selliste raamatutega mida, mida, mida nendest tehakse kooke müüma, väga valus teema. On selliseid, ka sellised mehed olemas, kes pildistavad ümber need pildid, mis siis sa võid need koju jätta ka raamatu siiski ära anda. Aa, sa oled ka seda meditsiini entsüklopeediat uurinud, ma tean, et sa tunned seda teemat väga hästi. Mina ei ole seda uurinud, aga mul õnnestus osta mõned mustvalged fotod mehe käest. Ja need on mul kodus kindlas kohas kyll. Nii et, aga mina ei ole kellelgi midagi võlgu, kõik raamatud on ära viidud. Geograafia on puhas, nagu ma olen aru saanud, siis raamatukogutöötajate töös ongi üks naljakamaid komponent ongi ütlemine võlgastega, sest aeg-ajalt näen neid seal torupillid leti ees. Nad ei saa üldse aru, mis nad peavad raha maksma, selleks pole mingit asja tagasi toodud. Ja siis neile tuleb seda seletada väga pikalt nad ikka ei saa aru, enamasti ei hakka. Äkki nad ei anna ka siis. Ja siis ükskord see puudutab muide Andrus sind ka ükskord juhtus selline asi rifi puuduta, minule võtab, sa oled, sa olid selles loos tegelane, inimene tuli raamatukokku, tal oli vaja vist kohustuslikku kirjandust oma lapsele, aga raamatukoid ütles, et teil on Kivirähu Rehepapp tagasi toomata. Vaat näed jäetel aeglaselt selle kaks aastat tagasi. Siis arvutati kohe viivis välja, see oli summal hirmuäratav. Ma ei teadnud, et see tuleb tagasi tuua, ütles kodanik. Me oleme teile ka meeldetuletusi saatnud, see oli vist veel paberil meeleldamis aadresside saatsime, saatsime sinna Pallasti tänavale kuhugi, aga meil on juba ammu liikuris. Ja siis ühesõnaga see lugu. Arne sarnaselt jäi mulje, et ta oli kolinud hästi palju korda. Kivirähu Rehepapp, millele ei võtnud torupilli raamatukogust, mis üldse oli tema kodu lähedal kolis temaga pidevalt ka absoluutselt seal eraldi eraldi pakilisemate, kenasti kantsijalak järgmisesse kohta ja loomulikult ma arvan, et kodus praegu on gaasi Kivirähu Rehe, mille sees on torupilli, raamatukogu tempel on aukohal ja see raamat on poole peal. Ei ole, pole peal, ta võib olla küll, aga juba kuuendat korda loetakse. Et uuesti uuesti loomulikult väga tüüpiline on veel see, et tõesti õhukese raamatu puhul sageli kuuleme seda, vabandust, et ma ei jõudnud kahjuks seda läbi lugeda. Nojah, mina üldse muidugi, viimasel ajal laenan raamatute arv raamatukogust, Mart toob mulle neid, mida ma lugenud ei ole, tema käes on siis ma annan endale torupillist, loomulikult sina võtad toru veel ühte jalga käia, kuna mardiraamatutes templid sees ei ole siis neid kirjaga tagasi viima ja siis Mart ei nõua raha kunagi veidi kauemaks kätte ja selles mõttes on ohutum ohutum sõbra käest võtta, et ta nagu ei julge kobiseda. Aga jah, et ega, ega viimasel ajal tõesti vanasti ma olin nagu kibedam raamatukogus käia, et kuidagi, kas inimene läheb laisaks ja ei, ei, rikkamaks lähevad vasturaamatuid ja nüüd ma lähen koolipoisina, ma käisin ikka iga nädal raamatukogus, umbes tulin jälle suure kandekotitäie raamatut, aga ühed viisin ära, teised kandsin koju ja see oli kuidagi väga-väga põnev ja mis, mis, mis tänapäeval nagu on teistmoodi raamatukogudes, et vanasti sai nagu riiulite vahele kooserdama ja seal ei ole nagu omaette. Tänapäeval vist ei saa, eks ole, sa pead ikkagi tellime, sulle tuuakse ta kuskilt ja ja noh, avariiulid on ka muidugi olemas on seal, sa saad kohapeal kohapeal lugeda. Aga siis oli jah see sait vaadata, mõnda raamatut nuusutada, panin, võtsin sülle selle hellalt nagu lapse ja siis ladusid veel mõned ja siis läksid nendega lõpuks sinna leti juurde, võitsid nad, võitsid nad endale koju kaasa ja et seda sellist nii intiimsed tegevust raamatukogus enam teha ei saa, et see käib kuidagi kuidagi teisiti. Mood olenevalt siis ma arvan, et võib-olla vaiksemat parama raam, kuhu te selle peale ei saa, riiulite vahel igal pool, aga meie taroobilistemm igal pool. Tulemus on see, et. Selles mõttes on muidugi õige, mitte igat matside last riiulite vahel kooserdab tulevik nagu silm peal hoida. Ma mäletan, jälle, tuli meelde mulle Tartu Ülikooli raamatukogu, sest seal oli, oli eksamiteks, oli vaja mõnikord läbi töötada Lenini teoseid, need olid sellised liid lepitajat, mida ta mõtlesin. Seda saame seda selleks samaks selleks sinagi. Mina ei pidanud lugema treenerina, see oli see aeg, kui seal juba Gorbatšovi Gorbatšovi pidin palju hea ja mina leeri najal. Kas sa elasid rohkem nagu sõjakommunismi ajal Võnnepi ajal hakkasin lavana sõjakommunismiahelaga, lõpetasid oma äpi ajal ja see oli tüüpiline see, et nüüd avariiul olevaid linateoseid oli väga huvitav sirvida. Sest et lugemata tudengite põlvkonnad olid nende raamatuleheküljel kirjutanud mõnitavaid märkusi seltsimees Lenini mõtet, niisama huvitav nagu WCs käia, lugeda, mis ukse ette, et seal oli seltsimees, leidis veel midagi õelusest. Ohoo, kae nalja. Et see oli hästi põnev selles mõttes, et see oli selline, sa nägid, et haiguse elav diskussioon seltsimees Lenin ja Eesti üliõpilaste vahel, et seltsimees väited sugugi ei veennud seltsi Eesti tudengeid, et see oli hästi põnev, oli neid raamatuid iseenesest üldse vaadete vahel, kui oli vaja mängida mingit sellist raamatut mingil põhjusel kaasa võtta, siis tavaliselt siis tänapäeval on elektroonilised süsteemid. Kui sa üritad raamatuga väljuda, siis langevad need väravad kinni või midagi, lüüakse pea maha ja elektrilöögi saanud elektrilöögi just nimelt. Aga tol ajal oli ju, tollal oli kõik niuke noh, nii-öelda analoogtehnika midagi akad ulgu midagi aga vilistama, pealegi siis kui viisid sellel eelne teose põuest välja, siis imelikke teid kantiselt sadade kaupa välja. Ma ei tea küll, miks nad ei saanud kunagi välja kanti selleks ütleks küll, mis, milleks iganes, neid viidi kogu aeg ja, ja see, kui sa rääkisid teostesse, kirjutati vahele kommentaare, et mul tuli meelde, see ei ole küll raamatukogudega seotud, noh mingil määral ka. Et see on seotud keskkooli muusikatunniga, kus oli selline muusikaajaloo õpik, mida ei pidanud nagu isiklikult vist odavama, vaid need jagati iga kord nagu klassis Klassis inimestele kanneldaja kaane peal, muide seda ma ei mäleta. Lüüraga neil olid ja võib-olla ka tihti, aga seal oli hästi palju heliloojate fotosid ja sa kunagi ei teadnud, milline raamatule sattuda seal lugematud õpilaste põlvkonnad, enne sind olid kõik need heliloojad pildid niimoodi hoolsalt üle käinud, kellel oli sarved pähe tehtud, kellel keel suust välja. Mustad prillid olid kõigil Hitleri vuntsid olid ka väga talale ja see oli niivõrd huvitav aladesse basid seda raamatut ja vaadata, kuidas siis seekord on Beethovenit kujutatud või mis seekord Mozart, kelle pähe on joonistatud ja noh, kui mõni pilt oli veel nagu puutumata, eks võis ka ise näidata oma kunstioskusi minule. Telepõlvkondadele tuli ka enda poolt midagi edasi anda, minul oli samasugune mulje kooli raamatukogusid tol ajal, kui mina käisin koolis üldse õpikuid endale koju, nagu päriselt ei ostetud, meid võeti kooli raamatusärgid, eelmiseid, lapsi, kes olid sellega töötanud ja füüsikaõpikut globaczews, Vitali, kohutavalt soditud alati, millega ma ei tea, millega lobadželski teinud ära tudengitele sellest raevu, et kõiki kõikidel olid näod, näod ära värvitud. Jah, ja see oli väga huvitav, mida, mida need on teinud enne sind, aga noh, need olid veel sellised, et seal olid alati vaadata, kes oli, seal, oli jah eelmised kasutajad, aga muusikaõpikud olid nagu anonüümsed ja need olid nagu klassi omad. Lihtsalt jagati iga kord nagu suvaliselt laiali, et sa said iga kord erineva raa maha, et selles mõttes oli põnev, et sa ei pidanud alati vaatama ühtemoodi, kuidas peetuvad Hitleri vuntsid, mõnikord Beethoveni ei olnudki, Hitleri vunts oli hoopis naisnaise parukas pähe tehtud ja suu oli joonistatud siukseks südameks, vahel oli ikkagi. Öeldakse. Et väga-väga palju, väga palju võimalusele ja isegi kui mõnel kai palju juukseid temast on võimalik teha kiilaspea hoolikalt pastakaga pastakat edasi. Nii et jah, et selles mõttes raamatutega on nii mõndagi. Ta peab, ütleme muidugi raamatukogus sellest rääkida, veidi kohata, aga arvan, et Andrus tegelikult see jutt mõjub raamatukogu töötajatele väga vabastavalt. Sest et ma arveldada oma ametielu elukutse tõttu need raamatuid võib-olla isegi liigagi palju ja vahel ma täitsa usun, et võib tulla, selline tahaks, tahaks, tahaks vuntsid joonistada. Peetwornileta küll. Aga ma arvan, et raamatukogus on see võimalus olemas, sest sest ma saan aru, et väga palju raamatuid ka aeg-ajalt kantakse maha näiteks need Lenini teosed enam vist ei hoita raamatut sellistes suurt vaevalt et enne mahakandmist alati raamatut töötud võivad need täis sõdida. Et jagatakse igaühele ka mingi paar kilo sodimisega. Andrus, aga praegu ma arvan muide näiteks, et kui Tallinna Ülikooli raamatukogus oleks võimalus näha Lenini teoste komplektis, ma arvan, et Tallinna Ülikooli selliseid punaprofessorid ja punatudengid oleks kirjutanud õige geniaalne, nii, täpselt nii, ma olen kogu aeg hea, tasub meelde, et selles mõttes on väga huvitav, tudengite põlvkonnad võivad olla muutunud aja braavo. Aga selle peale ta võiks kuulata veel veidi kandlelugu ja et ega siis ainult rääkima ei tulnud, me tulime ka muus Me, ega ma ütleks seda, et mul laps läks eile. Ütles eile õhtul, valmistades tänasest kooliaegseid, kui teda täna küsitakse, siis ütleb, et ma ei tulnud siia rääkima. Täna. Ja meiega on sama lugu, palun. Hinnatõusu suure palgatõusu ära ja õppetunde nulli. Loterii. Kus kaupa müütada tall, maksud olid makstud ja perel saituga nüüd murega haaratsid. Kallineb kõike ja eide avatenav jõuab peret aitada. Ta ei ole, sai palgale on tuua ära ja nulli. Poola oli audi külas ringi vuras kuid Audi tuleb müüa kallilt. Mida ta nüüd murega veed, vati liiv, külmal põhjamaal, saudi müügirahata on kodukütt. Ega. Ta ei ole, sai palgaga õhusõu ära ja. Null neli. Oli küla olid nii täi, nad olid väga rahul, kuid nüüd Lätti läinud nüüd murega mees, mõtle, et mitte ettevõtjad, ta Diarry. Viib tulemustata ja see tehing tehti hinnaga suure ei palgatõusu ära ja tundaja nulli neli papagoid ei tohi, ta ei jää. Raha jääb alles ja rahaga. Noh, ma arvan, et ma arvan, et kui Jevgeni Ossinovski selle Launel meie saadet veel kuulas siis ta selle laulu ajal ütles, abikaasa, oled kuulnud midagi muud ja mul oli just seesama mõte ka, et kahju, et me ütlesime, et valitsuse liikmed võivad magama minna või, või patrullima või kuhu iganes. Et nüüd tuli neile üks purakas ära ka, eks nad on muidugi lihtsameelselt, et eks nad ikka kuulavad valvsalt, sellepärast et te ei usu oma kõrvu, et kas me tõesti saime niimoodi, et ma rände, kuidas liberaalid rändavad raamistik, raamistik oli ta nimi jah, raami raamistikus tõesti ei räägi, Nad arvavad, kõik, inimesed peaksid rääkima ränderaamistikust, aga meie ei räägi me praeguse tegeleda, tõrjuda mis, aga võib-olla räägime ka? Võib-olla ei räägi, räägi põhiline selline Tallinna varieteed, sa räägid nagu jalga pitsivahu. Väikse mukina jällegi võiks mõne võlutrikki teha. Võib-olla tööd ka ei ole. Püsige ministrid siiski, ka raadio juures võib tulla veel nii mõndagi. Et ei ole ainult kuivkirjandusjutt, mida keegi noh, mida nüüd. Vot meil on selles mõttes hästi, kodunesin, et meie räägime ka kõik ülejäänud inimesed söövad kringleid. Et sellist, sellist saadet meil ka tegelikult kunagi ei ole olnud, et see, see viib mõtted, mõtted, mõtted, selle järgmine kord võib-olla võikski saadeta lausa kellegi kodus. Süüakse borši näiteks teisel pool lauda. Meie kahekesi räägime. Pereema seisab pliidi ääres, tõstab pereisale juurde, et võib-olla hakkadki käima inimeste juures kodudes saated tegema, et oleksime, aga, ega see ju väga mõelda. Ma arvan, et arvestades seda, kui populaarne selline žanrit korraldaksid festivalide korraldajate kodukontserte alati õudusega mõtlen ja väga loodan, et meie majas keegi mingeid kodukontserte ei korraldatud. Mingi festival. Et ses mõttes tehniliselt on see muidugi ma ei tea, meie sõu on ka kodus selles miljöös tunduvalt rahulikum kui mõni orkestriga koos. Sest me väga palju lärmi ei tee just nagu ja ega me ka väga kaua seal on. Küsimus on muidugi selles, et et kui, kui on väga intiimne õhkkond, siis pereisa tahab võib-olla ka sõna sekka öelda pereema ei hakka pliidi ääres midagi, mis muidugi ka ei ole olnud, eks ole, aga siis ta laieneb nagu siis ta läheb niisuguseks. Noh, sest seal on nagu meie saade või mingi suurem nagu muusikanõukogu, midagi säärast, kus palju inimesi räägib, kõnelevad et me oleme harjunud nagu kahekesi, kaheksa kõnelema, ja siis, kui pereisa vihastab, näiteks üritab meid lusikaga lüüa näiteks kui solvuvad ebamingid. Ma ei tea poliitilisi kellelegi, säärane, et ma arvan, ei solva. Eks me üritame meele järgi, jah. Ja teine on see, et et kui sulle tuleb juba, kui sul ütleme koju, ma arvan, et kui inimestele saata teadaanne, et neile tuleb võtta, siis nad teevad kodu korda ja kõik istuvad väga tähelepanu, kuulavad, mida instruktor keskusest neile kõnelevad. Jah, kui saabub Eesti raadio hõbehall maja, et sealt väljub võttegrupp teha rahvasaadet kellegi korteris, siis see on jah, suur suur asi muidugi enne seda seal kõik uued tapeedid pandud ja nõud ära pesta ja kõik on, kõik on korrektne, ehkki muidugi jällegi raadio võlu on see, et ega keegi ju ei näe, mis seal on korteris tegelikult keegi kahjuks ei näe mu fraki, praegu nägime vaeva sellega. No aga see on alati, ütleb noh, selles mõttes ega raadio ongi väga suur illusioon, võib-olla ma ei ole üldse rahvusraamatukogus võib-olla me ikkagi jätkuvalt olema raadio kahes stuudios ja võib-olla on see naerumasin, mis tekitab, ühesõnaga need küsimused jäävad alati õhku, keegi ei saa kindel olla, et me oleme meie üldse. Need võivad olla andekad koomikud näosaates parodeerida näiteks sinu häält näiteks Liis Lemsaluga, kes praegu. Kaarel Padar mul oli eile, ei, üleeile, millal see näosaade oli, pühapäev? Jah, oli hästi huvitav kogemus, et me samal ajal lugesin Katariina suure elulugu ja olin jõudnud selle kohanemisrääkisime lämbugatšovi ülestõusust ja samal ajal, kes telekas näosaade, see oli väga põnev paralleel, tekkis Pugatšoval nimelt oli komme, ta nimetas ennast Peeter kolmandaks ehtis ennast sooblite ja tal oli isegi väike kroonika või, või selline keisrimüts tehtud ja kuigi kõik tema ümbritsevat teadsid, et ta ei ole mingi keiser, et on see üks kasakeselt Jaiki äärest, aga see oli nagu kõik leppisid sellega, et on Peeter, kolmas ja vähe sellest, et ta ütles ta, Peeter kolmas taga nimetas oma õukonna liikmed nii-öelda oma sõbrad ümber. Üks oli graphpaanin, sisuliselt keegi seremeetia Bremjantsev, kõik need talumehed teadsid, et keegi neist pole paanin, aganad parodeerinud. Nojah, aga kas seal oli ka žürii? Seal oli žürii žürii saatis Katariina suur muidugi kohale kindrali karm žürii, kindral, et ta ei olnud, ta ei olnud, nad ei öelnud sugugi, et et see on fantastiline ja fantastiline seoreeter. Kolmas. Ta teeb seda nii peenelt. Nii peenelt, seal tegidki veeniatest, et nad hankisid endale tapetud tsaariohvitseride mundrid ja kas äkki nahad panid endale igatahes ära? Ei, nülgi oleks võinud näha selgelt, Igaljuhul ehtisid ennast väga põhjalikult, mängisid seda 24 tundi ööpäevas, et nad on Katariin Peetri tõuganud ja öelda tsaari õukonna näosaates on ka grimmi ja kostüümiosakonna väga tasemel, et selles mõttes oli väga põnev, et vaatad, kuidas, et see parodeerimise element on ju väga vana, et, et see on paljudest hallidest aegadest läbi tulnud ja see Katariina teist Katariina teist nii huvitas, et ta laskis Pugatšova tuua lausa Peterburi parodeeriks ka tema nähes, kus oli see traagika, et tollal polnud televisiooni leiutada, ei olnud jah, et isegi raadiot. Ma mõtlesin lugedes veel kord seda raamatut lugedes mõtlesingi, et seal noh, ütleme jälle Vene ajaloos räägitakse hästi palju sellest, et Katariinal favoriidid on nende arv täpselt kokku loetud, et miks neid peeti. Seda lugedes tundus mulle küll, et see, need favoriidid olid, oli puhas see, et polnud televiisorit. Selles mõttes, et, et ütleme, et sa tegid oma päevatöö ära päevatööreis Linnar oli väga raske ja väga pingeline, võttis väga palju aega ja siis saabus õhtu lõpuks ometi, noh, oleks olnud vaja meelelahutust. Aga õukondlased, see tavaline kaader, kes tal oli, kes läksid, imbusid oma mõisadesse minema või kes midagi tarka rääkida Eestist alati leidis mõned noormehed, kes, kelle kohuseks oli teda lõbustada, rääkida huvitavaid lugusid ja eripära oligi see, et väga harva peale Potjomkini enam naljalt keegi üle kahe aasta. Neid huvitavaid lugusid rääkida. Et varem või hiljem said oodates televisioonis ka sageli nii, et saade paar hooaega on ja siis tehakse uus. Ma arvan, selliseid saateid nagu Potjomkini ja meie rahva omakaitse, mis on kestnud 23 hooaega. Jah, et see on jah, suhteliselt haruldane. Aga, aga kuule jah, et see seda enam, seda enam, kui tal jõudis kõrvad kuskil Venemaa avarustes, on suurepärane parodiskiste Peeter kolmanda, täiesti loomulikuks. Ta saatis kindral Su vooru või selleks, et separatistid toodaks Peterburgi ja. Moskvasse Moskvasse, Moskvasse toodi Katariina ise, teda läks Moskvasse vaatama, ei isegi mitte vaatama. Ta saatis oma. Tark on muidugi saategi, teine vaatab kvaliteeti ja ja siis see oli sõnum, ei ole eriti kvaliteet ei ole üldse ette kolmanda voodi suhteliselt suhteliselt jama. Seal on keerulisem lugu, kui me arvame, ja selles mõttes, et, et võib-olla näiteks tõesti Katariina teadis, et tal abikaasa Peeter, kolmas kadus kuhugi ära. Et ta viidi kuhugi peale seda, kui Katariina sai Surjemorollile hemorroidid, atakk oli, ta viidi kuhugi ropsas, mingid rotid jõudsid südamesse välja. Ja et selles mõttes Katariina võis olla täiesti teadmata, et mis tema abikaasast sai, et läks maale suvitama. Venda tor Loovidega, Ornoomid tulid tagasi, ütlesid Emor roideli suri ära. No aga praktikas sa ei saa seda tõestada, ei saa muidugi ta lootes, et see oligi tema abi, ma arvan küll, et ta lootis, et see on nagu see, mis, mis saab sõlmida, Vahur Kersnale tegi kunagi või oli see keegi tundmatuga tulin ära, aga see oli mingisugune, kus aeti kadunud inimeste jälgi mööda mööda maailma taga, et see võis olla ka see, et see oli see Simon Wiesenthali keskus, seda kadunu tantsida ka ja, ja siis nad lõid üles, jalad olid pisarad kadunud, nats lõi Andy käed raudu. Tiss pandi lennuki peale, viidi Iisraeli poodidest. Palju oled kurb? Jah, nii et jah, kui sa niimoodi ütled jah, seda ajaloolisi raamatuid tuleb ka lugeda just nimelt tänase tänase inimese pilguga, et näha seal, kus on see näosaade peidus ja kus on Vahur Kersna saade peidus ja kus avatakse kellelegi pink, võib olla ja kõik muud sellised asjad, nii et et mina loen praegu näiteks raamatut Viktoriaanidest. Ma olen võtnud muidugi järjekorras, kõigepealt ma lugesin sei Noostioni elulugu, see rääkis Giorgiaalidest invalinud Viktoriaanideni ja ka väga huvitav on ja ka väga palju, väga palju paralleele ja, ja ja niisugused huvitavad asjad seal näiteks kohe esimestest teadetest trikkidest tehakse paljastused, kuninganna Victoria ei olnud üldse oma isa tütar, sellepärast et need haigused, mis isal olid, ei pärandanud Victoria järglastele. Aga need haigused, mis parandasid Victoria järglastele, ei olnud tema isale emale jällegi nii, et järelikult tuli kuskilt mingi võõras jõud. Mis üks haigus kadus kuninglikust suguvõsast, selle asemel tuli hoopis üks, teine. Aga kes ei saa täpselt, seda ei ole teada. Aga noh, ega see polegi tähtis, jällegi on huvitav lihtsalt lihtsalt teada saada selliseid asju. Lihtsalt lihtsalt ridva praegu viskasin selle ka nagu otse otse-eetrisse, kõik, kes teavad nüüd ka, aga mida, aga mis me selle infoga nagu pealehakkamist selles mõttes, et ma tean, et praegu on hoopis teise pilguga nüüd praegust kuningannat, kes kuninganna Victoria järglane. Kas kuninglikus sarjas vanaprouale tasub öelda, et tema vanavanaisa palunud tema vanavanaisa? Ma arvan, talle öeldakse seda. Mina praegu ütles, et küllap see info jõuab edasi. Carretitel talle ei öelda selles mõttes, et ma arvan, et Suurbritannia saatkond seda infot segab. Mürinal tööl üx põristaja, mis talle? No ilma leiab muu võimaluse sa kirjutada kiri väriseva käega Buckinghami paleele laua. Igastahes kirjuta anonüümsel backrotarale hea soove. Aga noh, kuulama siis veel natukene ja muusikat. Paari rohkem kui konjaki Landerne kauaks nael. Kauaks jääda määr värve, kiirendus käib juba suure hooga kärna ärni vaimustava looga. UV-ere jällegi ivad kärna ärni, nooruslik ja siiras parajevaken kärn kui konjaki landarne, kaua päästva määr. Paare rohkem kärme kui konjaki lantherlyle kauaks säästvad naer. Käel. Käänder konjaki lantaeluline kauaks aga pääl seppa. Meil on paarkümmend lamda hädaline kauaks säästab närve. Kriitlik ka abielujärge tööleid kärna ärni püüdleb selletu viide maja on ta siin ju ammu kärna ärni. Paneerunud kärge Lõõnega konjaki Latherme kauaks, aga määral? Paare rohkem kärve kui konjaki lan, pärme, rauast värv. Veerand känder, kuni konjakivärve rauas säästab närve sõstall. Lahkel käel, kui kanjaki Ranthernime kaovad, säästva närv. Kärna ärni. Kärme kui konjaki lantherne rauad Paare rohkem kärg, kõikoniaati lanthermeline kauaks pääl. Tuure too ju hea, kui naljad on seal kõrval kärna ärni selle projekti kell juba kord on siis laud alla tantseptil kärnahärmi tall. Aare Eda. Pane rohkem kui konjakiranda. Kauaks värve vä? Bender konjaki landarlile kauaks päästab naervega Dalia reel. See oli minu meelest hästi õnnestunud ja väga ilus näide sellest, kui võimas asi on raadio ja kuidas me saame tekitada panna kokku asju, mis päriselus kunagi ei kohtunud. Ma olen täiesti kindel, et siinsamas lähedal seisev Marie Under oma elus mitte kunagi ei teadnud, on olemas selline nähtus nagu kärna ärni ja praegu nad said väga läheda, nad on, olid väga lähedal teineteisele jah, see on tore, kui tehakse kuulsatest inimestest laule, et mulle mulle tuli meelde üks laul. Küsin, mis on kahest kuusest naernist laul ja siis on muidugi Leninist ja Stalinist on palju laule ja kindlasti kindlasti on veel neid rasvu triaalsed mõttes imeline pala, et et kui nüüd mõelda, kust leida selline hästi lühike kontsentreeritud kokkuvõte Vene ajaloo ühest peatükist, siis seal selles laulus on kõik väga lühidalt kujul väga tantsulise viisil esitatud. Nojah, et ei olegi vaja raamatut läbi lugeda, kuulad ära ühe Rasputini laulu ja ongi vene ajal, kui selge veega Kärna Ärni oli ka praegu nii, et praegu me kuulasime selle laulu ära ja saime üldiselt lühireferaadi kätte kärna ärni elust, et seal noh, oleks võinud veel mainida Sulev Nõmmik, Kuu kuulsaid telefilm, ega mehed ei nuta ja siin olema, et need oleks võinud ühe salmi juurde teha, aga võib-olla veel veel maestro mõtleb, prooviks mõelda selle peale, Andruse, oletame, näiteks poleks maailm näinud teisiti. Ja kui oleks noh, ütleme ajalugu läinud teisiti, siis oleks ju täiesti mõeldav olnud, et Eestis oleks ühel ajal saanud koos elades nimelt Marie Under ja kärna ärni oleks see, et näiteks ütleme oleks olnud eetris saade meele reklaamiklubi ja endale otsunule vanadekodus vaadanud. Ja virideks oleks neile käidud küla helisteleks Kendin intreerimas olnud külas kanade korbis vanadekodus oleks, käin Nõmmik esinevas. Plaksutas nojah, selles mõttes küll, et see on väga, noh, see on jällegi nõukogude võimu üks selline kuritegu, et viidi lahku kärna ärni ja Marie Under, et ei lasknud neil inimestel kokku saada loomulikult ja võib-olla ka teisiti, et võib-olla paneksin üldse Hatson Underi abikaasaga. R-r uduvere mees, Marie CERN oleks. Kärna ärni oli ikka palju noore jõunud, no aga ega siis, mis siis sellest? Tal oli teine termoelukaaslane Läku Eedi või? Ega ma täpselt ei mäleta ka, täpselt oli, aga Läku Eedi oli küll väga, tegelikult hakkan mõtlema. Läku Eedi oli tal tõesti väga lähedal, Heather anymore, aga Vletistikaga ei olnud samasoolised koos päris elanud, tähendab, nad olid samasoolised küll, aga nad ei elanud koos. Nad olid meessoolised, tollal polnud lubatud koos elada samasoolistel. Aga nad võisid saunas käia. Seda vastupidi soodustab samasooliste saunas käimist, seda, seda ja vastupidi erisooliste saunas käimist takistada. Siis olid ka siis olid asjad keeruline, olid ikkagi väga-väga palju ei keelde ja käske ja, ja ebaõiglust oli väga palju. Ja, ja noh, vot näed Underi venelased vanadekodus koos aega koos saunas keerad, ei tohtinud näiteks koos elada, taustadega saunas käia ei tohtinud. Rootsis lubati liberaalne, ma arvan, et Rootsis olid kindlasti keelatud koos käia neil sauna, miks seal oli, seal oli 80.-te aastatel under tuli vist 80 80 kaheksakümnendad, selleks ajaks oli revolutsioon juba surnud, vaid suri, suri selles mõttes nihukest Peeter, kolmanda juhtumitest. Hektariga ei saa olla, et kusagil Vastse-Kuuste ilmub välja üks isik, kes väidab, et ta imestaks, kui järglased näosad Leplanteks Ungarit sirgainult, et küsimus on kas nagu Siuru printsessi või siis tõesti juba vanadekodudes, et valida on võimalik see mis, nagu naljakam tundub nalja saada, tõsi on muidugi see, et, et mina käin, ma satun Tõnismäele või siia piirkonda satun võrdlemisi sageli, sest siinsamas lähedal asub e-sigaretti tarvikute kauplus, mida ma külastan regulaarselt mujal ei müüda, siis on. Aga see on kõige mõnusam koht. Ja siis alati, kui ma siin käinud, siis on ka veel strateegiline paik, on siin see ööpäev läbi avatud apteek, et see on selles mõttes niuke vägeid öösel? No kui hakkab sul paha, sa loomulikult olete. Testi tegid öösel osta see suits ja siis kohe ära ja et selles mõttes on selline strateegiline koht, et kui sa tahad näha, kes öösel Tallinnas haiged on, siis vot need haiged ka kogunevad siia Lundri kuju ei karda, kardan küll, ta on päris õudne. Ta veel, noh, ta ongi niisugused suured, suured kämbla punn. Ja kui hakata, mõtlesin tegelikult raamatu kui võib-olla ka ju päris õudne, sest ega meie ju ei tea, aga kui me siit nüüd täna lahkume? Teie muidugi jääte veel koristama siia ja seda küll kringli puru tuleb kokku pühkida, vihik. Aga ühel hetkel satub muidugi noh, raamat, sugu saabub vaikus, inimesed lähevad ära, saab siis ma ei tea, mis juhtuma hakkab. Mul tuleb meelde, et Jaan Roos, kes oli tuntud biblio fiil kirjutab kirjeldama päevikutes ühte juhtumit, mis juhtus 50.-te aastate Ta alguses vist ta läks oma ühele tema kommelisete hulkus mööda maad ringi ja ööbis oma sõprade-tuttavate. Eesti ebameeldiv. Igal juhul iilist ühe oma tuttava juurde kes oli ehitanud endale just valmis uue maja, aga äkki see, mis ometi tekitab küsimuse, kuidas peale sõda õudse vaesuse raames on üks inimene, kellel üks mees ehitas teise maja veel, aga see oli kohe nagu nina selle peale uus maja valmis sai, ta läks ja magas selle sisse ja oligi niimoodi, et tuttav, kelle poole ta läks. Aga võib-olla see oligi sellepärast selle uue maja ehitanud troosi oleks temaga. Et ta ei oleks, lamas toa ja, ja ta pani ta sinna uude majja, ütles, et hoiatas roosi sellest, et mul on üks et ma oma raamatut kolisin sinna uude majja juba. Mul on üks eriline raamat, mis on peidetud inimese nahka ja roo ja ütles, et nad ütlesid, viisin seal oma majast ära, sest raamatu öösel möllu ja roos läks sinna uude majja ööbima ja inimnahka köidetud raamat oli ka seal kusagil riiulil magama ja öösel hakkaski möll pihta, et inimnahka köidetud raamat paugutas uksi kondas mööda tubasid ringi. Väänas ukselinki, mille tagaroos püüti, püüdis hirmust Gabisedes ööd mööda saata ja hommikul kas siis ta läks, rääkis sellel peremehel ja peremees ütles, et jah, selline komme sellel raamatul on, et kusagil Eestis on inimese nahka raamati olemas, raamat olla? Ma ei mäleta, see oli mingi selle raamatu pealkiri on selles Roosi päeviku viiendas feimi kirjas tuntud raamat kevadeni. Kevaditi keegi inimesena võitma, no miks mitte, jussike, kallis raamat, tahad siis? Ei, ei, see oli mingisugune ikka, see oli selline nii-öelda nagu ütleme sügava sisuga teost ja luuletused, ma otsin selle Underi mureliku suuga võib-olla. Ja et võib-olla oleks siin on ka mõni selline inku naabel, ega me ju ei tea, neid hoidjad on teil maa all siin võib-olla jumal teab mida siis, kui hakata mõtlema see raamat, see raamatuga on täis ju väljamõeldud tegelasi ja mõned neist on päris õudseid. Kas näiteks Joosep Toots, keda sa mainisid, siin on nüüd kevade eksemplar, ma arvan, mitu 11 on inimene. Võib-olla ütleme, et, et võib-olla nüüd öösel, kui saabub vaikus, rahu, kõik vaibub ära. Siis võib ju raamatust välja tulla, tont teab, mis siis võib toimuda, jumal teab mis harva näed siit välja tuleb ainult Karl Martin Sinijärv, kes on oma kabinetti magama läinud, peksu. See selle peale hakkab tuletõrjesignaal tööle ja tohutu häda ja viletsust. Ja ta kardab, me siin ei näe täna, eks, kangema magab oma kabinetis, kes ma arvan ka ja ma arvan, et kui kontsert läbi saab, mis saab muide juhtub varsti. Ja kui teie Sinaalselt koristajate ja sätite kõik inimese nahka raamatu panete ahelatega seina külge nagu kord ja kohus, siis Karla tuleb, hõõrub silmi. Et mis siin nüüd siis, mis palju Kell Ada pimedas võib sassi minna, sest Karla on ka inimnahk. Tal on inimnahk, ümber tuleb võib-olla öösel ta mõtleb, et kõik on koju lendudele, palaski. Privaatselt käib mööda maja ringi, kodudele üllatanud, kavastavad pool personali on veel tööle. Ruttu oma tuppa tagasi minema. Et siukseid asju kahtlemata ja kabinetid ja värgid, ühesõnaga raamatukogus on neid ja just nimelt siin raamat, aga kui sa neist palju sellise salapäraseid käike ja käike ja mingisuguseid nurgataguseid ja ega siin ma arvan, et enamus töötajaid ei tunne seda maja täpselt, mis siin kõik kõik olla võib, et näiteks ka väljapoolt. Me teame, kõik sitt eestlane, under seisab seal, kuid on Lunder muidugi, kui tal on nii suured suured silmad ja käed on võib-olla hundi kuju. Mati Karmin tahtiski alguses hundi kuju. Hakkan siis jahimeeste selts, kellele seda kuju seal üldse vutivoodi ja siis õnneks oli rahvuslane Karl-Martin ainult üleski. Lunder Karla ütles, muidugi on tunded ja osteti ära hunt, hunt pandi käändele, vanaema, selge. Punamütsike tuntud härrad, ainult imestatakse, suured silmad ja käed suu. Aga jah, siin maja ees seisab undraga maja taga käia, siis tegelikult seal on väga kummalisi asju seal amfiteater Ma ei tea, kas sa Martterdad tean, olen ka käinud, sellel noored teevad, võtame sellepärast selle koha nimi on Belgia ja. No vot, ma olen käinud päevapäevasel ajal seal mõnikord või siis ma alati imestan, et mis kummalisi paiku, et see on nagu satud tõesti kuskile antiik templisse sihuksed veidi veidi varisenud, juba ajahambast puretud amfiteatrid, mingid väiksed majakesed, kus keegi ei ela ja see, see maja pides ringi kõnnib päevasel ajal ma olen sihuke, mind huvitab antiik, ahah. Huvitav inimes inimkonna muistne minevik ja siis ma käin ja noh, see on ka siuke tead, ma olen romantik ja selline varemed ja kaaren vahel kõnel otsas. Ma käin melanhoolselt, lihtsalt käin Nevad vahepeal toetun jälle sambale saale, selliseid asendite ettevaatlik selles mõttes, kui juhtub mööda minema Mati Karmin ja peaks tekkima mõtet temaga Underi juurde seal taga, Karmin käib mööda linna pidevalt ringi, otsides inimesi, keda raiuda kivisse. Ja sa passi peale siis kui kui ta peaksin nägema sellisena see suurepärane idee teha rämpsu taha toetava Kivirähu koju. Aga kes seal taga käib? No aga siis hakkab rohkem rohkem rohkem. Inimnahka köidetud raamat, ma ikka mõtlen, mis vaata, inimnahk, väga suur. Et milline koht nagu täpselt see raamat ümber panna, et kas kõhunahk võtta, ma tean küll, mis kohta sa mõtled, ei, ma mõtlen, et ega ma seda kohta ei mõtle. Ma mõtlen ühte, sina mõtled seda, mina tunnen sind nagu oma taskut, ma tean väga hästi, mis. Sa ei või seda teada tõsta, mõtle nüüd, Rüllatud, ribi, ribi kaelateki või, või, või mis, mis vastavalt sellele muidugi jah, Elsa inimnahas raamatut näeb nagu erinev välja kastani, karvane ka selle, vaat selle rool rääkis sellega selle küsimuse, jätame õhku, seda selle, selle küsimuse juurde saame tulla tagasi järgmises saates, sest tegelikult on see mind hakkas ennast huvitava praeguse lugu veel selle raamatu üles otsima selle, selle kirjakoha. Ja siis ma järgmises saates räägiti pikemalt, kui raamat ringi kõndis, siis ta võis olla talgusid varbadki, sellega läks nagu baleriin, võrreldes. Mullu fantaasia läks tööle. Kahju, et nüüd nii hilja, natuke õud koju. Aga võtame takso. Takso on ka ei tea, mis nahast. Istmed on nahast, taksojuht on tehtud. See oli päris jube olla. Aga jah, et väga tore on teiega siin istuda ja ta väga-väga lõbusam teha saadetud ja ma arvan, et me peame hakkama väljas käima ja ma tegelikult arvan, et, et kui me teeme seda mõnes teises asutuses külakordadest, muidu on mitte siin ukse alt kinni, keegi laseb enam sisse ja järgmine kord lähme ikka nii nagu Jaan Roos käis külalisi, küla külakorda, eks ole, aga väga tore oli teiega koos. Me hakkame lõpetama, rahvus. Rahvusraamatukogu. Rahvusraamatu 100. sünnipäeval käis külas rahva omakaitse ja muusikalise suure finaali teeb meie tänane muusikaline külaline ja meie artist Kromaatilist munalõikurit meisterlikult käsitsev Sander. Öeldi tere raamatukogu pere, nii nääret käed läksid omavaid perel pare tuli kallis külaline, tulevikus jälle raadio pere kanda, need ümberlaps päta. Ka need ümber-le veeta. Libere raamatukogu pere nii lähele läksi omavaid perel tore saatori kalli Laalile. Tore rikkus jälle. Laadjala pere.