Kõikvõimas on surm. Ta varitseb meid ka õnnetunnil. Elu kõrghetkel piinleta meis ootab ja januneb ja nutab meis. Nii see sümfoonia lõpeb, nii kõlab tema 11. laul, milles asetunud eelnenud kolmveerand tunni jooksul hargnenud laulude ahela mõõte iga lüli selles ahelas kõneleb surmast vaatleb seda erinevast aspektist erinevates situatsioonides. Mõõdab erinevast keskkonnast erinevast seisusest inimesi selle järgi, kuidas nad näevad välja silmast silma surmaga. Nii et see sümfoonia äratab assotsiatsioone keskkunstnike surmatantsudega. Kogu sümfoonia vältel kaasneb muusikale luulesõna mille esitavad kaks lauljat, bass ja sopran kas üksikult või koos. Kuid orkestrile ei ole siin saate funktsioon. Selles teoses on lauluhääled nagu sümfooniaorkestrisse lülitatud isesorti pillid, mis oskavad ka sõnu öelda. Ja kuna nad sellega on erandlikud, siis koondavad nad muidugi esmajoones tähelepanu endale, omandavad juhtivate pillide tähtsuse. Umbes nii kasutasid inimhäält koos sümfooniaorkestriga ka Beethoven ja Wagner. Tänapäeval ei ole see muidugi uudiseks, et sümfooniat lauldakse. See äratas hämmeldus siis, kui kuulajate esmakordselt Beethoveni üheksandat sümfooniat. Šostakovitši ise kasutas inimhäält ja sõna juba üle 40 aasta tagasi oma teises ja kolmandas sümfooniast. Siis aga kirjutas ta järjest üheksa puht instrumentaalse sümfoonia. Et siis kolmeteistkümnendas uuesti pöörduda vokaalsümfoonilise sümfoonia juurde tagasi. Teab, millega on seletatav, et nii paljusid heliloojaid ei rahulda enam puhta muusika enda väljenduslikud võimalused, et nad tunnevad vajadust lisada talle sõna abil mõttelist konkreetsust. Dmitri Šostakovitši kunagine õpilane Georgi Sviridovi, kes on nõukogude heliloojate seas järjekindlamaid, muusika ja sõnasünteesi viljelejaid arvab selle kohta järgmist. Raske on öelda, miks see nii on. Võib-olla ei ole siin ainult üks põhjus, võib olla neid palju. Mingi põhjus ilmselt on. See nähtub juba sellest, et väga paljud heliloojad on hakanud huvi tundma sellise žanri vastu. Ja see ei ole mitte ainult meil nii, vaid ka välismaal on viimase 15 20 aasta jooksul nihkunud esiplaanile sõnaga seotud muusika. Ning just vokaaltsükli taoline žanr või oratoorium või sümfoonia laulmisega või niisugune kammerteos väga omapärane. Meie maal on niisugune avaralt mõistetav vokaaltsükkel nüüd kõige levinumaks žanriks. Osalt on selle eelistamine tingitud kahtlemata sellest, et sõnaise, eriti luulesõna, on praegu väga hinnas. Inimesi tõmbab just mitte olustikuline, vaid poeetiline sõna sõna, mis on tähenduselt mitmetahuline, mis võib-olla sisult rikas sümbol. Ja mulle näib, et on palju niisuguseid asju, mille ütlemiseks sümfooniline muusika peab nii-öelda pikalt jutustama sõna aga suudab seda teha väga konkreetselt ja lihtsalt veel üheks tähtsaks momendiks, mis ei tarvitse alati olla isegi teadlik helilooja töös on palju ebateadlikku intuitiivset. Aga mulle näib, et elus on selliseid jooni, mis sunnivad inimesi pöörama erilist tähelepanu oma emakeelele oma rahvaloomingule, mida püütakse kasutada väga uudselt omapäraselt uues vaimus. Väga huvitavaks, näiteks pöördumisest vokaaltsükli žanri poole ning selle ühendamisest sümfoonilise vormiga on Šostakovitši 14. sümfoonia. Šostakovitši on üldse suurimaid sümfoniste. Soja praegu näib, et tal on ka puht instrumentaal sümfooniaid. On puht lüürilisi on isegi botaalse muusikalehekülgi illustratiivsete võtetega. Ja nüüd pöördus ta niisuguse sümfoonia ligi poole, mis kujutab endast omapärast segu vokaalsest tsüklist ja sümfoonilistest võtetest. Seal on kogu teost läbiv teema. Šostakovitši on jäänud kunstnikuna endale truuks, ta valib žanri, mis on talle armsaks saanud ja millest on andnud nii palju väärtuslikku ja seejuures tõlgitseta seda zhanri nüüd uutmoodi. Sümfoonialuuletekstid pärinevad mitmelt autorilt. 200 luuletust on Garcia Lorcalt, teine neist surm käib sisse ja välja. Kõrtsiuksest peaks olema tuttav Kuldar singi Lorca lauludest. Sellele eelneb luuletus 100-st armuloost, kes on uinunud igavesse unne ja kelle kalmudele seal, kus punane liiv katab Andaluusia teid ja oliivipuude rohelised oksad, on varjanud Cordoba. Kerkivad ristid, et inimesed neid ei unustaks. Šostakovitši on need kaks Lorca luuletust muusika kaudu lugenud lõikavalt teravaks kontrastiks mis jääb sümfoonia iseloomulikuks jooneks ka edasises arengus. Järgnevad kuus luuletust Apulli näärilt. Esimene neist jutustab nõiduslikult ilusast Loreleist kes teda usutlevaid piiskopi palub end saata tuleriidale, sest. Ma armsam on ära sõitnud kaugele maale mu hinges one, kuid piiskop Otsustab Lorelei tema mehi hukutava ilu pärast sulgeda kloostrisse. Jätkame. Luuletus lõppeb sõnadega kõrgelt kalju treini viskus Loore Leis. Sealt talle vastu helkisid ta Reini silmad ja kuldne kihar. Edasi kuuleme laulu kolmest liiliast, mis on kasvanud enda tapja risti ta hauale. Nende kuldse tolmu pühib kõle tuul Ehil ja peseb neid aeg-ajalt vihm mida kallab must taevas. Üks neist on tõusnud mu haavast. Kui leegitsev loojak. Näib nagu kastuks verre ta Kurpale. Teine on kasvanud must südamest mis nii väga piinleb kõdunevad asemel. Ja kolmanda juured on kärisenud. Tänud ammuli musu. Mu üksikul haual nad kasvavad. Ja maal nende ümber on tühi. Nagu mu elu. Nii on neetud nende ilu. Järgneb kaks naiseportreed, kuidas nad suhtuvad armastusse ja surma. Valvepostil ta sureb kaevikus veel enne ööd, mu väike sõdur, kelle väsinud pilk on kõik päevade järjest valvepostil varitsenud kuulsust, mis enam ei taha lendu tõusta. Seepärast tahan madena olla ilus. Las tulitseb mu rind leekiva tõrvikuna, las kõrvetab mobiik täis tuisanud normi. Las vööta mu pihta, haudade ahel. Tahan olla ilus surmas ja verepatus selle jaoks, keda tapetakse. Loojak, lehmane ammu läigivad roosid. Ja sinilinnuna on võlutud, mu pilk on kätte jõudnud armastuse tund. Ja kohutava palavikutund on kätte jõudnud surmatund. Tänada sureb nagu surevad roosid. Mu väike sõdur, mu armuke ja vend. Ja teine portree, mis lõikub tradeediasse Scertzoosse satiiri, näe. Madaam, vaadake, te kaotasite midagi. Oo, see on ju tühiasi, see on mu süda. Korjake ta kiiremini üles, kui tahan, kingin, kui tahan, võtan jälle tagasi. Uskuge mind. Ja ma naeran, naeran, naeran armastust. Miljon maha niitnud. Surm. Nüüd on mu kohal hauavõlv. Siin olen ma kõigi jaoks surnud. Mõtiskleb vang sante vanglas. Mu silmis ei ole pisaraid. Nägu on muutunud maskiks. Sa näed, kui palju on põksumas õnnetuid südameid vanglavõlvide all. Võta siis mult ometi okaskroon, ta ähvardab tungida mu ajju. Päev on lõppenud pea kohalt, põlev lamp. Pimeduserõngas. Kõik on vait. Ainult kaks meid kambris ongi mina ja mu mõistus. Jootauto. Luuletus sante vanglas juhib sümfoonia arengu kulminatsiooni kõlab laul saparaaži kasakate vastus Konstantinoopolis sultanile. Sa oled 100 korda hirmsam kurjategija kui parrabas. Elad külg külje kõrval pelsibuliga, sa oled uppunud kõige ilgematesse pattudesse. Lapsest peale on sind söödetud roojaga. Tea, omas salatit, pühitses meieta mädanenud vähk sai jätete küla ropuni, millest ei saa rääkida. Sa ühes ilmaline roojaneja ninatu. Sa sündisid hetkel, kui su ema parajasti vaevles pasanduse krampides. Sabodoljetige timukas, kuule, sa jääd üleni haavadesse, paisetesse ja Kärladesse. Sul saab olema mära tagumik ja seakärss, isegi kui ostetakse kokku kõik rohud, et sa saaksid end tohterdada. Annan ja. Vanem välja. Aastaringe. Sümfoonia lõpetavad kiisel Beckeri luuletus Telvictervik Rilke poeedi surm ning samalt autorilt saate algul kuuldud lõpulaul. Uudelvik Telvik mis on autasuks suurte tegude ja luuleande eest ja mis pakuks lohutavat rõõmu lurjuste lollpeade seas. Jubenaalise karmis käes vihisev lurjus ähvardab piits ning peletab värvi nende palgelt. Ja lööb vankuma türannide võim. Oudelvik Telvik, olgugi tagakiusamised julgete õilsate tegude ja kaunite oodide osaks on ikkagi surematus. Väga rõõmus ja uhke kindel nii õnnes kui õnnetuses igavesti Emmuusade lemmikute liit.