Te ei mõelnud, et inimene elab nagu kõige rohkem silmadega ja mõttega silmadega. Aga aga need sõnad teevad inimese kõige rohkem vist selleks, kes ta on inimese inimeseks vastandatuna, tõestada loomandana olemustele. Ja sellepärast peaks sõnadega tegelemine olema peale selle, et inimesed on nagu eriomane. Aga nähtavasti, kui meil on nihukesed võimsad tööriistad ja astjate vahendid kätte antud nagu sõnal noh, siis on ilmselt vaja ka mingisugust tegelemist nende vahendite endiga on nagu head tööriistad, tahavad väga head hoolt. Ei tohi lasta käest nüriks minna ja rooste minna, sest öeldakse, puutööd on väga lihtne teha, aga puud riistu korras hoida, see on väga raske. Ja võib-olla on selles hinge mingi kirjanduse mõte tähendus. Üks neist paljudest Jah, kõige lihtsam või kõige tavalisem on suhtuda keeles või sõnasse kui mingisse tööriista, sest kõik ütlema, et keel on mõtlemise instrument ja suhtlemise vahend ja mul tuleb meelde üks vana imestamine. Ma olen vaadanud inimese tehtud asju ja kõige rohkem olen imestanud saabaste puhule. Ma olen vaadanud, kuidas niisugune asi, teisene, riist mis on nii palju väntsutada, kuidas ta ikka nii palju vastu pead. Ja pärast seda ma olen imestanud et veelgi vintske inimese tehtud asi on sõna, kui palju aastasadu ja tuhandeid kasutatakse, sõnasid kui paljud tuhanded ja miljonid inimesed, kasutajad ja sõna ei, ei lagune ära. Aga hiljem olen ma hakanud mõtlema, et võib-olla sõna ei olegi siiski inimese tehtud asi, teda ei saagi võib-olla päriselt selle kingaga võrrelda. Ta on midagi elavamad, ta ei ole täiesti inimese tehtud. Ja selles mõttes ei saanud enam nii imestada. Võib-olla tuleb imestada juba teistmoodi, et on olemas niisugune elav asi, mida me püüame enda enda elus. Endale allutada või ära kasutada. Eks ta vist nii olegi. Tegelikult kui me võtame, siis mis on üldse meie tehtud? Minu, sinu, meie siin kitsamas mõttes mitte inimkonna või rahva. Kõik me oleme kuskilt saanud keel, mis me räägime mujalt saadud mõtted, enamik on kuskilt ikka võetud, õpitud loetud, igasugused kujutlused, pildid, mis silma Ta tulevad, need on ju kõik väljast pärit, mis on siis meie enda oma inimene, niuke paradoksaalne Me dialektiline olemus selles mõttes, et see põhimillal ta seisab, enamik on kindlasti olnud enne teda. Ja tema on üks pisikene põrnikas sellel sügaval kultuurkihil või sügaval. Ja sõna nagu Hando Runnel ütles. Ja tõesti meie ei suuda ärriti sõnu teha. Aga vähe on neid sõnu, mis on meie silmade all sündinud. Lingvistid hääldas, sõnatüvesid näiteks. Ja siis need omatehtud sõnad tihti ongi nagu saapad, et pead aasta või kaks vastu lagunevad ära halvasti tehtud saapad. Aga niuksed, Need, vanemad, põlisemad sõnad, mis ikkagi hästi vastu peavad. Need on ei teagi, kuidas nad on tekkinud, enamasti nad on ikka olnud, kaovad kuskil ajaloo hämarusse, mõned otsapidi kuskile uurali aluskeelde, mõned kuskile veel kaugemale. Aga noh, see polegi oluline mõõta nüüd aastasadade või tuhandetega. Aga oluline on vist see, et me oleme siin nagu mingi Mendelejevi tabeli mingi keemiliste elementidega on tegemist, millest me kõik kokku kombineerimisest, kõik koosneb nendest samadest sõnadest nendest paarist 1000-st paarikümnest 1000-st, mis on sõnastikus olemas ja ongi kõik. Need on nagu need elemendid, need on need elementaarsed algsed ürgsed asjad. Võib-olla siin on midagi väga olulist. Ja ilmselt ma usun, selle kirjanduse mingi funktsioon on kuidagiviisi neid sõnu hoida võiks öelda hoida sellistena, nagu nad on uutena tugevatena, puhastena, nii nagu hea meister tööriistu hoiab, nagu peaks kõike hoidma, mis on oluline? Keemikud räägivad aine puhtusest, võiksime meiegi siis sõnade puhtusest rääkida. Aga kas see on kõige õigem? Samal ajal nad kogu aeg muutuvad. Siin on midagi selletaolist, mis on evolutsioonis looduses? Muutumine ja tasakaal, tasakaaluline muutumine ja see vist ongi selle asja kõige õigem nimetus. Muutuma peab, aga seda ei tohi teha uisapäisa ei tohi olla laialivalgumine viltuminek. Sest muidu kaoks nagu kommunikatsioon. Sõnad on ju peale selle kõige ja selle kaudu, nagu sai öeldud, et nad on need algsed ürgsed, elementaarsed asjad, nad seovad meid ju selle minevikuga, mis meie taga on. Isegi kui nendest sõnadest moodustatud, nii paljud tekstid võivad kaduma minna, võime nad unustada. Nagu me oleme unustanud suure osa folkloorist, aga sõnad on alles ja sõnadest ja põhimõtteliselt on võimalik mingi oluline osa sellest jälle kokku panna. Sõnaga, siis on sõnad nagu seemned ootavad mullas, neist võib jälle puu sirguda, mets kasvada. Selles on sõnades mingi väga suur lootus olemas, seni kui inimesel on sõnaseni all sest suur osa kultuurist alati võimalik. Mind natuke üllatas see sajust. Keemiaga võrdluse tuletasid, sest just enne siia tulekut ma nii et ennast teoreetiliselt kinnitada lugesin poola professorid Padandowskit kelle sõna valk keemianimede raamatus on üks peatud ka sõnade, just nimelt pühendate, tema rääkis niisamuti umbes samas plaanis nagu sina ainult sealjuures küll kinnitas täiesti kindla peale mingit sõnade ega isegi häälikute ega afoneemidega, kuidas nüüd tänapäeval nimetada kõiki Mendelejevi tabelit, nagu ei oleks ikkagi võimalik teha, et seda on ikka katsute teha ka, aga nähtavasti asi natukene keeruline. Teiselt poolt selle keemiaga ma olen nõus, kui sa räägid sõna puhtuse hoidmisest, seal nähtavasti tõest üks kirjanduse olulisi funktsioon, aga ega ta tagant väga puhas ei taha püsida, viga selles aeg-ajalt kulub ära, läheb vanaks, läheb labaseks käes. Ja nähtavasti tuleb tema siis aeg-ajalt käest ära panna, puhkama ta ei ole päris instrument, mis puhkust vaja, kindlasti kogu aeg saame oma sõnavaraga toime, mis meil on ja mida ta ei uuenda välja ei vaheta. Vist on ikka vaja puhkust anda, siis ta tuleb kunagi uuesti tagasi, siis me mõtleme ta järele, kas tal veel mõni varjatud tähendus meie jaoks on, kuidas teda uuesti teisiti paremini välja käia, ilmselt seal kõik meie, nii kirjanikud sõnaga. Me oleme pikalt juba rääkinud, mis on keel üldse või sõna üldse ja tasapisi lähenenud sõnakasutusele. Kirjanduse. Ja võib-olla oleks olnudki targem alustada juttu vaiksel kokkuleppega, nagu me teaksime, mis, mis keel või sõna üldse on. Sellest ilmselt selle põhjade nime ei jõua. Ja oleksime hakanud juurdlema selle üle, mis siis sõna on kirjanduses, näiteks minule on alati kirjanduse puhul kerkinud kaks küsimust, et mis on siin olulisem, mis on see kirjanduslikkuse kunstilisuse mõõt. Kas on lihtsalt keele sõnade eriline korrastatus? Stiil, või on ka mingi sisuline erinevus, ütleme, mingisugune eripära tähenduslikul tasandil. Sõna on üldse selline naljakas asi, et lingvistikas siis kui mina olin üliõpilane ja sellega tõsisemalt tegelesin. Ma tean, sõna definitsiooni nagu õigete selgelt ei olnudki, olid foneemid, morfeemid ja muud sellised asjad, aga sõnaga asi segaseks. Et me räägime nagu ikka kõige meelsamini asjadest, mis ei ole sugugi mitte kõige selgemad. Kõigepealt minu arvates ja kirjasõna erineb kõvasti siiski meie käibed keelest. Aga nähtavasti aja jooksul on lähemale tulnud kirjandus, eluldade kirjandus sellele keelele, mida me räägime. Sest et ta nii väga ilus enam ei püüa nagu olla, nagu ütleme sajand algusel möödunud sajandil ja võib-olla teinekord isegi kipub olema eriti proosas tänapäeval nii madal stiil, nii madal keel, nii madal sõna, et viisakas seltskonnas niimodi räägitegi näiteks. Teiselt poolt aga minu arvates on. Me elame sellises keerulises inimkogusummas, kus eri erialade inimesed hakkavad juba eri keeli rääkima ja eemalduma üksteisest, selle tõttu kujunevad välja omad termin, automaat, kõnekäänud ja kaod nagu isegi teatud arusaamine. Kui lähete arstide seltskonda, võtame arstid näiteks siis tuleb ennast kõvasti pingutada, et neist aru saada, nende käed on nii omapärane minu kõrva jaoks, et seal palju niisugust, mida kohe ühekorraga vastu ei võta nagu teatud võõrkeel, mida sa valdad, aga, aga siiski päris hästi ei valda, aga nähtavasti selles maailmas üks ole kunstkirjeldused, sektsioon, äkki on ka sellise ühise keele alalhoidmine ja arendamine, mida me kõik mõistame, mille kaudu me siis kõik erialad omavahel ka hästi saavad läbida. Hästi juttu ajada. Kuigi hea meelekama valdaksin kõiki keel ja näiteks mulda. Sügavat rahulolematust valmistab see, et ma tunne tänav päeva põldudel riistade nimesid. 30 40 aastat tagasi oli täiesti selge, kui palju neid oli ja mis nimi millalgi oli, aga praegu lähed, vaatad, heinakoristusriist on tohutu hulk. Möödunud suvel ma küsisin ühelt kolhoosi peaagronoom vilt, et noh, mis on selle või teise riista nimi, see mees lõi käega, et ah, et ega ta nime ei olegi tal üks tähekombinatsioone number. Et selle järgi, mida ta kutsub ja no vot see ei ole ainult ka enam päris õige keel milles tasuks omavahel vestelda, seal ikka natukene, liiga suur tehnika ja tehnoloogia sissemurdmine, meie teadvus. Nimed peaksid kõigil asjadel, ole. See tähendab keele kadumist, kui asjadele enam ei jätku nimesid. Keele kadumine võib toimuda niimoodi, et kaovad ära sõnada, aga ka teistmoodi. Kui kirjandusliku pilguga vaadata, võib keel ära kaduda, tähendab, et sõnad ei kao ära, kuid sõnad ühinevad mingisugusteks suurteks detailidesse klampideks või ma ütleksin, paneelideks. Ja kogu meie mõtlemine hakkab käima nende paneelide kaudu. Ja täitsa nii nagu, nagu praegu ehitamine käib, ennem ehitati hoone väikestest kividest nüüd panax terve sein, terve lagi ja niimoodi on meie sõnakasutus. Kui me jälgime kõnesid või artikleid, siis inimene mõtleb juba nende valmis suurte paneelidega. Ja vot ma tunnen, et, et kirjandus, luule ja eriti on selles mõttes vanamoodne, et tema lõhub jällegi need paneelid ära, kõik need suured valmis vormelid lõhub üksikuteks tükkideks, pisikesteks elementideks ja, ja püüad jälle iga kord uuesti konstrueerida. Mõtle originaalselt kujul uue kujundi ja, ja sellega kogu aeg toimub nagu keele taassünd. See meenutab mulle kangesti seda, kuidas vanadest tellistest saab midagi uut teha, alguses korstent laduda või ahju ja kuidas, kõigepealt tuleb nad puhtaks teha vasaraga krohvist, vanast mardist puhastada ja siis käivad küll. See on lihtsalt kujund. Tuleb nähtavasti luulega tegemist sellepärast, et ilmselt luule on kõige lühem vorm meie ajal vähemasti kasutab kõige vähem sõnu, aga selle tõttu nähtavasti kõige suurem erikaal on ka ühel samal. Ma mõtlen nii. Ja kui võib endast siin rääkida, siis mul on üks luulekogu pealkirjaga uute kivide kasvamine ja selle keskmine tsükkel koosneb luuletustest mis kirjastuses tekitasid väikest kurvastust, kuna nii vähe sõnu oli nii palju paberil. Iga rida oli peaaegu ise sõna ja ma ei osanud hästi seletada, miks see nii on ja miks ma kuidagi ei taha nõustuda. Net panema nagu ühte ritta. Ta paljusid üksteise järgi. Aga selle taga oli ja võib-olla need ma oskaks seda paremini seletada. Just see mõte, et ma tahaks iga sõna panna niimoodi oma Ta kõlama omaette herisema, et mitte kõik koos nagu üks kitarri akord või aga tahaks neid niimoodi ühekaupa kuulata. Ta nendega natuke niimoodi mängida, et vaadata, mis nad siis ikkagi on, igaüks omaette. Sest neil ju mingi omaette väärtus peab ka olema. Väga hea, et sa selle teema üles võtsid. Minu arvates on väga oluline rääkida luulesõna just veel midagi hoopis erilist, kui võrrelda sõnakasutusega proosas või, või ka dramaturgia, kus nad amatöör, kes on asi hoopis lihtne sõna määratud näitlejale ülesütlemiseks ja selle tõttu ega näidanud, et nii väga loetavad ei olegi. Enamik näidendit Ma söandan küll öelda meile kõikidele tuttavatest dramaturgi tõsta ainult ühe Bernard soo, kes on algusest lõpuni kirjutanud kogu loominguga nii kirjanduslikult nauditav. Teistel on see asi hoopis vähem, aga luulesõnad on omane irratsionaalsus. Selge, et luulesõna taga on veel mingisugune müstiline tagama, mille tõttu luulet ei saa. Luule üks tunnus, et teda ei saa tõlkida, tähendab isegi proosas seisa tõlkida silmapilkselt, ükskõik, kuidas seda seletama hakkab, kaob demar. Ta on nii, nagu ta on ja selle tõttu ei tohiks küll tõesti pahandada selle sinu tahte üle, et iga sõna eraldi oleks, et vähe sõnu lehekülje peal oleks, et ruumi oleks nood vedavad luules tõesti väga omapärast edu. Ja tulebki meie pealiskaudses maailmas seda inimesele, kes hakkab luulet lugema, kuidagimoodi sisendada, et võtku nüüd hoog maha. Et nüüd tuleb selline mõtlemise ja mediteerimise paustama elus ja seal tuleb kuidagi teisiti käituda, kui ütleme kas mingit ajalehte lugedes või, või veel mingisugust kirjadega. Ja ma arvan, et see ongi üks kunsti tunnus või kunstilise sõna tundmus ta kunstiline tekst, sõna, kui me räägime luuletekstist, eeskätt on lihtsalt tihedam. Ja ta erineb selles mõttes tavalisest keelekasutust või sõnakasutust ja minu meelest see tihendatus on kõigile kirjandusliikidele omane, on luulele ja proosaleja. Ja näidendile ja minu meelest selles on ammendav sarnasus, võiks öelda, et sõna on siin vääristatud olekus. Ja ma võrdleksin siin ilukirjanduses sõna jõusöödaga, kui me räägime, et sõna ˇvägi on kunstilises teoses. Jõusöödas on kas vägi toiduvägi on kokku viidud kompveki alguses tehti, et Aleksandr magus, aga hiljem hakati tegema kontsentraat, et tal oleks vägi ja praegu on edasi mindud, on tehtud imejooki imesööki uud, kus on kõik need väed koondad, vot see on esteetilised printsiibid, minek juba mujale ilma. Integreerimine, vaat siin on nüüd kaks tendentsi koos kõigepealt, nagu ma ütlesin, minu meelest Kunst lahutab alguses need suured käibemõtted või plokid tükkideks ja nendest elementidest teeb jälle uue, kordumatu, siin on ühendatud kaks tendentsi, lahutamine ja, ja seal jällegi liitmine, tihendamine. Tihendatus on minu meelest kirjanduse põhitunnus. Ma ütleksin, et sõna on siin kuidagiviisi nagu mingi vea, aktiivne mesi või või aineviimine niisugusse eriliselt aktiivsesse ole, kus see, kus ta kõvasti reageerib. Kuidas me seda saavutame. Ja siin ma tahaks jälle nihukese evolutsioonibioloogia paralleelide peale minna. Tähendab nii nii keeles kui kui eluslooduses kogu aeg kõik muutub ja muutub näiteks sõnade tähendus, aga see muutub vaikselt märgatamatud, tekivad uued seosed, uued assotsiatsioonid. Ja me ei teagi, kuidas see sõna tähendus muutub, aga on üks viis, kuidas see sõna tähendus võib muutuda järsult. Talle võib lisanduda mingisugune niisugune tugev seos mis enam ei kao. Nii nagu bioloogiast teame, võivad toimuda mutatsioonid, tähendab elusolendi järglaste hulgas võivad järsku ilmuda niisuguste ootamatult uute omadustega. Ja ma mõtlen, et näiteks niisuguse täiesti luulatit teosed nagu mõned Juhan Liivi või Koidula või või Betti Alveri või Gustav Suitsu luulet tõused. Nendest paljudes all on sõnum, mis sealtkaudu nähtavasti on omandanud mingid sellised assotsiatsioonid. Ütleme, mul on siin praegu lahti Juhan Liiv, Läänemere lained ja ma usun, et väga paljudele, kes seda lugenud on. Kui jutt on Läänemerelainetest, siis paratamatult kohe tuleb see Liivi kontekst. Sellest ei saa enam lahti, tähendab seal sõnadel oli sama ühendus Läänemere lained sinna juurde hakkab tulema seal magad mehike ja kõik muu sinna juurde. Või kanarbik ja sügis. Ma usun, et sellele, kuidas eestlased neid asju näevad ja tunnevad ja kuulevad on kindlasti oma osa sellel Juhan Liivi luuletuse kanarbiku, lilleke ja nii edasi. No vot kahtlemata nende assotsiatsioonide tõttu saabki sõna igas keeles või teatud ringkonnas oma erilise võimsuse. Mul oli niisugune imelik kogemus. Ma olen alati armastanud Gustav Suitsu ja tema noorpõlve ja vana põlveluulet ja millise meeleoluga on tema paljud varased luuletused, me teame, need on niisugused väga valusad ja rängad luuletused, eriti kui ta räägib Eestimaast ja nendest soodest ja ududesti aurudest. Ja kõik, kes me oleme lugenud, tajume seda, kui meid endid puudutavad. Need oleme kõik meie, kes seda läbi elavad. Ja ma läksin ükskord venekeelses seltskonnas kusagil konverentsil kirjandusõhtul eesti luulet tutvustama ja mõtlesin, et loen siis venekeelset tõlget Gustav Suitsu tõlget ja äkki ma avastasin, et võõras ümbruses võõras keeles juba saab see luule hoopis teise tähenduse, hoopis teise sisu tooni ühesõnaga, tekst nagu võõrandus autorist ja lugejast. See näitab, et sõna on seotud ka mingi paigaga, tihtipeale nii luuletõlkeid jälgides saad aru, kuidas autori osadus sellest tõlgitud tekstis läheb kaduma. Võiks tuua ju näiteks niisuguse mehe nagu Dylan Toomasel inglisekeelsed tekstid ja Paul-Eeriku tõlgitud eestikeelsed tekstid. Milline metamorfoos on nendes toimunud misse luule tähendab inglise keeles ja mis tähendab eesti keeles minu meelest inglise keeles on ta loomulik deformatsioon, aga tõlkes tuleb veel üks topelt. Deformatsioon juurde ja tõlgitud tekst tundub hoopis kummalisem, aga ta ei tööta enam selliselt. Siin me nüüd räägime kogu aeg kirjandusest, eriti luulest kui sõnakunstist ja siis võib jääda tunne, et noh, luuletaja ja kirjanik ongi see, kes oskab sõna kasutada nii nagu ütleme, puu nikerda ja oskab kasutada neid instrumente ja ja valib heast leegist korraliku puu ja tulebki välja korralik riidekapp või midagi selletaolist. Aga minu meelest ei ole vist kõige lihtsamas pinnalisemas mõttesse sõna kasutamise oskus alati põhiline sugugi. Jaa, minu meelest võiks näiteks luulatajatest küll öelda, et nende hulgas oma osa, kes väga hästi sõna valitsevad ja neid, kes sõnaga kuidagiviisi hakkama ei saa ja mõlemate hulgas võivad olla niisugused tõesti suured anded ja väga olulised luuletajad nende hulgast, kes sõna hästi valdavad, nimetan näiteks kindlasti Betti Alver, et. Ja neid, kellel on sõnaga olnud raskusi kõige rohkem, võib-olla Juhan Liiv, minu meelest Juhan Liivi luuletused on omamoodi nagu mingid poeetika vigade loendid mingis mõttes täitsa sellistena käsitleda seda kuidagiviisi Taizariimiga hakkama ei saa meetrumi hakkama, kõik tal lonkab ja komistab. Ta väänab sõnumasse ärkamisaja luule üks kõige sugugi tugevam esindaja, selles mõttes puht värsitehniliselt, aga ometi see meid ei häiri. Siinses natuke salapärane asi ongi, miks ja ma mõtlen, et see, mida tihti rõhutatakse sel luule käsitlemise juures luulast ma siin räägingi. Räägime Ecariimist, meetrumist igasugustest asjadest, mis kuuluvad nagu foneetikat, seda väljenduse, puht vormi juurde, siis ega see nii tähtis ei olegi, on väga kena, kui ta on, aga peamine on ikka ma ütleksin, semantika, tähendus, kujutlused, võime öelda sisu, kuigi see on kõik kaunis kahtlane, see sisu, vormi, vastandamine sellises mõttes. Siin Juhan Liivil on midagi olulist öelda, kuigi ta tal on väga raske seda öelda, aga ta saab selle öelda, aga tema kaasaegne Gransta enne tema vahepealne šeff isegi kes oskas väga ilusti öelda, kellel ei olnud midagi luulelist öelda, oleks võinud ka ütlemata jätta. Ja seal tundub lihtsalt tühine ja abitu, kuigi tehniliselt enam-vähem puhas korralik Jakob Liiv, Juhani vänd, tore inimene ja palju parem värsisepp, aga ometi kes Jakovlevi teoseid ikka enam eriti tunneb, üksikud järgi jäänud, aga tal on näiteks suurvärsse hüppas pealkirjaga revolutsioon. Oleks küll huvitav teada, kes on selle läbi lugenud praegu elavatest inimestest. See revolutsioon oli nii palju, kui ma mäletan, minu vanemate kodus oli ta olemas juhuslikult. Ta oli värsitehniliselt täiesti korralik, ei andnud erilisi põhjusi nuriseda, nagu üldse Jacobleemil. Aga ometi see kõik ei aita, ilus vorm ei aita. Sinu jutt on täielikus vastavuses minu skeemiga, mis ma alguses küsimärgi korras nagu esitamine, mis iseloomustab sõnakasutust kunstis ja need on ikka kas puhtformaalne külg, eriline järjestatus või teiseks eriline tihendatud ja nüüd sa rääkisid sellest tähenduse ja sisu ja tihendatuse kasuks ja sellega tuleb vist nõus olla. Kus ja võiks võtta neljanda mehe, kes meiega nõus arvatavasti oleks olnud, kui tavaid elaks. Federico Garcia Lorca, kes armastas rääkida sõnamaagiast ja sõna lummusest sest nähtavasti just luules on see küll paratamatult peab olema, muidu ikka luule luule ei olnud. Me oleme siin liiga luulelembesed ja võib jääda mulje, nagu proosa ikkagi ei oleks sõnakunst täiel määral. Aga minu meelest on igas heas proosaraamatus või proosatekstis sees niisugused kohad, mida me nimetame luuleks ja ainult nende kohtade pärast ongi proosa tõeline proosa.