Mis ma pidin tegema? Ma olen ainult nõrk naine. Kui sa olid läinud beer, ei paistnud enam päike. Linnud ei laulnud enam. Vaikides tiirlesid nad küla kohal ja Nende tiibade sahin oli nagu vikati surmav sahin rohus. Nad lendasid ära. Kadusid pilvedesse ja meri oli hall. Kui sa olid läinud beer, istusin igal õhtul ja laulsin. Ma ei nutnud, palju misse olekski aidanud. Põsed olid niikuinii märjad, vihmast, kui ma seisin ja vaatasin merele. Kaua-kaua. Sageli tundide kaupa. Päevad läksid ja sa ei tulnud tagasi. Ööd läksid ja ma lamasin unetult oma asemel. Tuul ulus maja ümber. Ülal mägedes hõikas keegi metsloom, lind või troll. Alguses mõtlesin, et see oled sina, kes hüüab mind. Jooksin välja särgi väel, vaatasin, kuulatasin. Kus sa olid, beer, ma ei tea. Seisin ja ootasin sind. Mu põlved jäid külmast kangeks. Läksin tagasi, heitsin oma asemele ja ootasin sind. Unenäos. Sa ei tulnud. Kui sa olid läinud beer kaks nädalat pärast seda tuli Joonas lõkkene, tahtis mind endale naiseks. Mis ma pidin tegema? Ma olin ainult nõrk naine, vaene tütarlaps, noor ja võõras. Ja ote, tal on suur talusa, tead, beer. Neil olid kaheksa lehma, neist kaks noort alles lüpsma tulnud. Joonase ema oli vana ja haiglane. Tal oli hädasti vaja abi. Keda oleks võinud saada iga tüdruku kihelkonnas, keda ta oleks tahtnud. Miks tuli ta just minu juure, kes ma olin nii noor, vaene ja võõras ümbruskonnas? Muidugi, Joonas ei olnud enam noor. Üle 40 ja vasakust õlast vigane. Aga Otedal kaheksa lüpsilehma ja noorkari peale selle. Kõik see luges midagi. Ja liiga vana ei olnud Joonase hoopiski. Ega me muidu poleks saanud temaga neli last. Et neist ainult üks oli poeg ja seegi suri. Selles ei olnud süüdide vanadus. Enne jõule olid pulmad. Tooredaimad, pulmad, mida mäletatakse. Isegi praegu räägivad vanemad inimesed neist pulmadest hoopis toredamad, kui Ingridi pulmad, mäletad, beer? Kõikkadestasid mind, vanad ja noored, rikkad ja vaesed. Aga ma käisin, silmad maas ja mu süda nuttis. Mõtlesin sinule beer. Kui sa oleksid tulnud. Ma ei tea, mis ma oleksin teinud. Võib-olla oleksin põgenenud sinuga mägedesse nagu Ingrit, küsimata, mis edasi saab. Aga sa ei tulnud. Ja minust sai hotelli perenaine. Kas sa arvad, et see oli kerge? Sa ju tead, missugune tule, Harkoli kari, Jonas ema. Kuigi haige ja vilets, võis ta teha kibedaks igaühe elu ja ta tegi seda iga sõnaga iga pilguga. Kuid töötasin hullemini kui ori ja sain endale vähem kui kerjus. Ma ei tea, kuidas oleksin talunud seda elu, kui poleks olnud sind mu mõttes mu ainus beer. Ja kui kari suri, ei läinud mu elu palju kergemaks. Ei ole kerge olla suure ote taliperenaine, ei ole see kerge häil päevil. Ja veel raskem oli see siis, kui kõik hakkas minema allamäge. Neli last tõima valuga ilmale. Ainsa poja, mõtlesin ühe aasta pärast. Joonas vaatas mind silmadega, mis mõistsid kohut, nagu oleks olnud minu süü. Kajolas ei olnud sugugi kerge. Ta oli valija külm ja ta oli minust nii palju vanem, et ta kunagi ning täiesti ei mõistnud. Ja siis tulitaud ning Joonas suri. Ta suri nii äkki, et ma ei suutnud seda esialgu üldse uskuda. Ma ei tea, kuidas oleksin suutnud seda muidu taluda, aga võib-olla aitas mind mälestus sinust ja igatsus sinu järele. Kuivade silmadega käisin puusärgi järel ja kõik eided vangutasid pead. Aga ma tegin oma südame kõvaks, ei vaadanud vasakule ega paremale. Olin Otedali perenaine, olin olnud Joonas lõkkeni naine, mis tähendas mulle kahetsejate, sosin. Ja siis olin jälle üksi. Miks sa ei tulnud Deer miksi, tulnud sa siis? Kuidas oleksin tulnud toime suure taluga ja kolme lapsega, kellest vanim oli ainult 16 aastat vana. Ning Gösta oli noor tugev ja sõbralik? Muidugi, ta oli ainult sulane, keda oli rootslane pealekauba, seda ei antud talle kunagi andeks. Aga ta oli Otedalis juba nagu kodus. Ta armastas talu ja armastas mind. Kuidas oleksin lükanud tagasi ta abivalmis, armastava käe? Nad võisid mind põlastada, hurjutada. Oma vanim tütar võis mind vihata. Aga mõtlesin, Otted oli heaolule. Ja läksin jaanipäeval uuesti altari ette, kui kuus kuud oli möödas Joonase surmast. Nad leidsid, et see vaheaeg oli liiga lühike. Aga ma ei võinud enam oodata. Muidu oleks see kõigile silma paistnud. Ja õpetaja. Sa tead, kui valida oli, mis ta oleks ütelnud, kui riided enam poleks suutnud varjata seda, kes sündis jõululaupäeval ja kellele andsin sinu nime, et oleks mul niigi palju sinust. Usu mind, beer, maa pole kunagi olnud õnnelik. Õnn lahkus mu juurest, kui sina lahkusid. Joonas oli vana ja tõsine Gösta noor ja kergemeelne. Ta polnud kohane sellise suure talu peremeheks nagu Otedal. Ta oli sündinud hulkur ja laulude laulja. Ta pettis mind juba enne meie esimese lapse sündimist. Ja see jäänud ainsaks ei lapsega truuduse murdmine. Aga ma võtsin seda leplikult ja allaheitlikud. Mehed on nähtavasti niisugused, isegi Joonas, kes oli vana ja vigane, isegi tema pettis mind. Eile naistele langeb alati valusam osa. Ma pole kunagi muutnud truudusevannet ei joolaselega Köstale, ilma et ma poleks seda kibedasti kahetsenud. Need korrad, mis ma olen valanud pisaraid, sellepärast on äraarvamatud. Aastad möödusid ja mu juuksed läksid halliks. Kui õhtuti istusin üksi ja laulsin sind oodates märkasin, et mu hääl sageli murdus. Olin vana naine. Sinna polnud midagi parata. Mu vanem tütar abiellus ja ta sai täie õigusega oma isatalu perenaiseks. Pidime lahkuma koos kestaga ja meie lastega. Meie ainus poeg, peeria kaks tütart. Nii raske, kui mul oli neid toita ja kasvatada, sain sellega toimel Gösta hulkus ringi, kus iganes oli mõni pidu või pulm. Laulis ja mängis. Hea, kui teda naerdi, naeris ta ise kõige kõvemini. Tal oli hea süda kõigele vaatamata, aga mul polnud temast abi. Kui ta koju tuli, pidi ta käpuli mäest üles ronima, kuigi ta oli veel noormees ja muidu jõu ja tervise juures. Sännull veni peremees oli mu vastu hea ja aitas mind igapidi. Kuigi olime vana ja mu juuksed hallid, olin siiski veel ilus naine. Ja sõnul veni perenaine oli juba aastaid halvatud. Gösta teadis seda. Ma arvan, et ta teadis Ma ei mõista selle pärast, miks ta tegi niimoodi. Võib-olla ta tõesti ei teinud seda meelega, sel ööl oli pime ja udune. Aga rahvas oma kurjusest seletas, nagu oleks ta meelega vette läinud. Jälle olin üksi beer. Siis kolisin siia onni. Poeg beer oli merele läinud. Cadema. Nüüd oli mul kaks oodata, kui ma istusin õhtuti ja vaatasin loojenevale päikesele järele. Mis ma pidin tegema, beer? Ma olin ainult nõrk naine, vana ja üksi. Mu lapsed olid minust eemale jäänud ja tööraada moli üksi ja abitu nagu minagi. Polnud kedagi, kes oleks hoolitsenud ta riiete eest, kes oleks tasunud jooksva haiget selga. Tal polnud isegi ulualust minna. Ja see on siin, see on nii vilets. Tuul puhub läbi igast seinapraost. Kahekesi on siiski soojem. Isegi siis, kui oled juba vana. Ja. Võib-olla siis alles õied. Kui beer mu poeg tuli merelt, oli parajasti jõululaupäev. See oli raske aasta. Talv oli külmtormid sagedased. Mul oli nii kahju, et mul polnud pakkuda voodi aset oma ainsale pojale sel ööl, mis oli ka tema sünnipäeval. Aga see on ju nii väike, siin on vaevalt kahele ruumi. Mu poeg lahkus vandudes. Ta ei lubanud iial tagasi tulla. Ta oli halastamatu nagu sina, kelle nime ta kannab. Halastamatu, nagu ta isa, nagu kõik mehed, kes iial ei suuda ega taha mõista naise südant. Mis ma sain siis teha. Ma ei saanud välja ajada Aadamat, kes oli vana haige. Oleksin võinud teha talle aseme põrandale. Kahju, et ma alles hiljem mõtlesin sellele. Aga ma ei usu ka, et oleks sellega leppinud. Kaks nädalat tagasi surist raada. Kaks nädalat olen olnud üksi ja mahajäetud. Ja mu ainus tugi on olnud mälestus sinust beer. Kaks nädalat olen mõtelnud ainult sinule. Tundsin, et sa nüüd tuled. Lõpuks ometi. Ja sa tulid. Selleks, et kohe jälle lahkuda Olen sinu juures ja siiski üksi. Üksi nagu kogu oma elu, mis seal olnud, ainult loobumine ja ootamine Nii pime on juba. Ei. See ei ole sina, beer nagu arvasin varemalt. Sa oled siin. Olen nii üksi. Kui öö tuleb viimne lõplik öö Mis ma pean tegema? Olen ainult üksiknõrk naine.