Leian aidas Swanson. Mu vanemad olid pisut romantilised ja natuke naeruväärsed, inimesed. See ei ole, seega minu söövad oma mõjun naeruväärselt. Mitte ainult nimi, aga. Ma ei taha olla naeruväärne ja kõigepealt mitte Rolandi silmis. Kõige rohkem teeb mulle muret, et mis Roland minust arvab, kui ta kõigest teada saab. Roland ei ole minu peigmees, kuigi see olin mina, kes avastas Rolandi. Ta tuli provintsist ja tal polnud alguses Stockholmis ühtki tuttavat. Ma võtsin ta oma hoole alla ja viisin ta kokku teisiga. Teised minu sõbranna, ta on ilus, blond ja elava loomuga. Ma olen talle mõnikord tige, aga pean siiski tunnistama, et ta on heasüdamlik tüdruk. Ka Roland on väga kena inimene, aga tahan teisi. Peigmees. On olnud seda peaaegu algusest saadik. Ning tõugati varsti kõrvale ja kuna ma pole hea inimene, olen sellepärast tundunud meelekibedust aga maa põlema kibedust näidanud. Rolandi tead, armastasin teda. Teisel on olnud oma kahtlused, aga olen õnnestunud teda petta. Ma leiutasin Tavidi Koguajamis oleme olnud seltsis, on Davy toonud minut peigmees. Loomulikult Davidit olemas. Ma leiutasin ta, kui mul oli väga raske olla. Ma olin üksi, on kurb olla üksi suures linnas. Ma ei võinud ometi käia järjest Roland teisiga, ma tundsin, et segasin teisi, olid oma kahtlused ja peale selle olin tõepoolest armunud Rolandisse. Aga seda ma ei tahtnud näidata. Ma kartsin ennast naeruväärseks teha, tema silmis. Ei tahtnud ka, et nad arvavad, et ma hulgun ringi nagu peremeheta koer. Aga kedagi teist, kes oleks olnud Rolandi vääriline, ma ei leidnud. Ma ei ole just väga köitva välimusega. Ja peale selle ma kardan mehi. Sellepärast leiutasin Davidi. Ma olin väljas Davidiga, kui ma istusin üksi kinos, kohvikus või hulkusin ringi ilusatel pühapäevadel. Teisi tahtis Davidit näha, aga see polnud muidugi võimalik. Ta muutus jälle umbusklikuks. Siis leidsime foto üks kena blond poiss sõjaväemundris. See oli David sõduripõlves. Ta meeldis mulle mundris kõige rohkem, sellepärast olin valinud selle pildi. Siis sõitis David äraga, ta kirjutas mulle. Pikad ilusad kirjad. Ma õppisin oma käekirja muutma. Ma ei teadnud, kui saatuslikuks oskus pidi mulle kujunema. Ma töötasin postile, võisin korraldadeta kirjutalid jätta poriste Malmast. David oli jõukas meiega võrreldes. Ma valetasin, vahest natuke ülearu, kui ma kord hoogu sattusin, aga sinna pole midagi parata, ma olen natuke romantiline. Muidu täna siin kokkuhoidlikult teisi Roland olid kergemeelsemad, eriti Roland. Ma võisin tähele panna, et alati rahasti hoolinud. Mõnikord aitasin teda pisi summadega, tegin seda meeleldi õieti tohtinud seda selleks paistnud kahtlane. Sain oma raha muidugi palgapäeval tagasi, me olime head sõbrad. Nii et see polnud ju midagi erilist. Siis tuli. Õieti ei olnudki Roland, kes hakkas asjast rääkima, aga. Ta oli nii rõhutud ja ta ei olnud seda muidu kunagi. Ma ei andnud enne rahu, kui ta oli rääkinud, ta istus pikisi, vajas raha, palju raha, ma seitse-kaheksasada, krooni. Ta oli mänginud ja kaotanud, seletas ta. Ja. Siis oli ta võtnud rahamise kuulunud temale. Võib-olla David saab aidata, ütlesin mina. Mul ei olnud endal nii palju, kui mul oli idee. David pidi tagasi tulema, kui mitte muuks, siis selleks, et Roonandit aidata. Ma kolin, õppinud punastamata valetama, olin õppinud oma käekirja võltsima. Nüüd võisin oskusi rakendada. Kolmandaks sammuks. See oli vargus. Ma varastasin raha, mille andsin Rolandile. See on väga kena teinidest, ütles ta. Teisi saanud asjast teada, nii et ma ei tea, kas oleks ta kahtlusi suurendanud või vähendanud. Aga nüüd oli mul küllalt teavidist, ta pidi kaduma. Mul ei tarvitsenud mängida mahajäetud mõrset. Ma võisin ta ise minema kihutada. Oli midagi, mis ma Davidi juures ei meeldinud näiteks see, et oli rikas. Aga see ei olnud Davidi pärast, et ma käisin ringi nutetud silmadega. Väike pettus, rahaga oli välja tulnud, kuid esialgu ei teadnud keegi mind kahtlustada. Kartsin peaaegu haigeks. Teisi Roland olid minu meelest väga kena, ma ei tea, kas nad siiski mõeldud, et ma olin nüüd natuke naeruväärne. Ärge siiski süüdistage Ronandit. See ei olnud tema kergemeelsus, mis oli selle põhjuseks? Ta ei olnud seda raha raisanud. Ühel õhtul kui ta ootas teisi teistes minu juures läks jutt rahale. Ta tunnistas üles, et tal oli õde, kes oli väga haige ja vajas operatsiooni. Ta polnud julgenud seda ütelda, kartis olla naeruväärne, sentimentaalne, teisiti. Mehisem. Ma rõõmustasin nii väga, oleksin võinud teda suudelda, aga seda me muidugi ei teinud. Ma olin nii rõõmus, kui me järgmisel päeval läksin välja. Ma ei läinud tööle, ei julgenud minna, ma läksin metsa. Hulkusin mitu tundi, mõtlesin, mis teha. Davidiga. Kui ma koju tulin, oli teisi eeskuju, vastas ütles. David on tulnute ootaksina toas. Ma teadsin kohe, kes oli, kes mind ootas. Ma läksin ta juurde ja rääkisin kõik ära. Ta oli võõras inimene, sellepärast mul ei olnud häbi talle rääkida. Ja siis läheme kriminaalpolitseisse, ütles ta. Ma kuulsin vaevalt, mis ta ütles. Ma kuulsin, kuidas teisi helistas Rolandile. David oli tulnud, see oli suur uudis. Ta oli võõras inimene, sellepärast võisin rääkida nii vabalt. Ma võisin koguni paluda temalt midagi hoopis naeruväärselt tõmmates järele, pidas mind vist hulluks, ta vaatas Tavidi pilte, naeratas, oli teatav sarnasus tema ja pildi vahel. Mis ime siis, et teisi laskis ennast petta. Sõidame mõneks ajaks ära, ütlesin reisile. Me sõidame kohe teisel juba nii üllatatud Davidi külaskäigust detsee uudistada, suurt enam ei üllatanudki. Ja siis tuli Ronald suure rutuga, nagu olin kartnud. Kui ma kuulsin teisi talle, helistas. Nad saatsid meid jaama. Esialgu ei olnud seda arvanud, aga nüüd tuli sellega leppida minu saatja. Või ometi nimetada teda Teidiks. Ostis kaks piletit söödertaliasse kiirrongile. Kui me rongile asusime, seisid teisi Roland perroonile lehvikast. Seeder Tales lahkusime rongilt, sõitsime esimese rongiga Stockholmi tagasi. Ta võttis autosõite kriminaalpolitseisse. Ta oli tõesti väga lahke. Ja seega on minu lugu lõppenud. Vähemalt esialgu. Ma tean, et see lugu paistab väga rumal. Nüüd on see läbi ja see on teatav kergendus. Kohta vist kunagi Rolandit ma ei või on selgelt, ta saab kõik pead, et ta võib-olla juba teab. Aga mul on ka kahju. Ei ole sugugi kerge jätta jumalaga oma unistustega.