Linnerkab tornikellaga saavad oma igahommikus seitset lööki. Elektrijaama korsten teeb linnale igapäevast tahmakad. Mida märkad siis, kui päevavalgus võiduda. Trammid veerevad raskelt kopli pooljäätunud helilatele, akendele toob hingeaur ümmarguse vaatepilu. Neid on igasugusel kõrgusel vastavalt puhuja pikkusele. Pakane vajutab kärmesti liikuvad inimesed kuidagi küüru ja paneb Ilmarise paradokse kriuksuma. Hommikune vahetus astub kohale. Mehaanikatsehhis käivituvad tööpingid nii nagu igal hommikul. Ei jutu midagi erilist. Tõsi küll, mõni mees hilineb. Meistrid jagavad välja töö ja esimene hõbedane laast keerlev naerusuviselt lõike terav. Aga mis nüüd juhtus? Freesijad, Endel Lake saar ja Victor luur, endised isamaasõjarelvavennad kratsivad pingi juures kukalt. Tervist mehed. Teil on mingisugune nõupidamine siin käsil, selle pinge juures seisata ja arutate. Elektrijaama kere teha, aga näed nii kõva, et ei saa kuidagi kätte. Tera ei lõika, valu on kõva, see on siin varustadega õigel ajal toodud, valmis, valmis peab, panevad seal teatud hulga panustada vanavahelisse, rikub ära kvaliteedi, sellepärast ongi see, kas teil nõndanimetatud tormamine on väga populaarne, ei, ei ole nii vaest arvuga. Sellel juhul, kui varustada selle elektrimootorid, muidugi on kõik koos osavad, muidu masin koos ajam, mootorid ei ole siis kuulub veel mootorit panna, niisugust, muidu enam-vähem normaalne ei ole viga. Sõja-aastad on jäänud nüüd kaugele selja taha. Kuid meelde on need päevad ikkagi jäänud. Mis oli sõja ajal kõige raskem sõnal lasknud Luki lahingut üldse, see oli üks asi juba talvel külm ja seal oli linn, oli Niina sakslane seal sisse piiratud ja elu ja surma küsimus mängus Eestimaal oli juba selle võrra kergem. Aga mida mõtles sõjamees, kui ta võitles Velikije Luki all? Sõjamees mõtles seda sel ajal, et saaks kodu kõigijaiduma, isad-emad, õed, vennad, naised ja lapsed ja selle sakslase minema kihutada. Normaalse elu talas elu aega enam ei taha sõda selle eest juba ja sellist, et seda saaks kuskil, peatas ta jälle jama otsast peale hakata. Selle võrra läbi on näinud, see teab seda, aga me seisame selle eest. Head nõustas, saame. Ei korduks. Arvutuslükati dispetšeri telefoni juures on koos kaks pea pea dispetšer Aleksi Aarma ja peamehaanik Jaan Karp. Ka endised rindemehed. Nemad aga ju ongi täna mikrofoni ees peategelased Teie tehas on üldiselt jaotatud väga kitsale territooriumile. Ja seetõttu ruumi vähe. Ruumi on tõesti väga vähe, tuleb järjest teha ümberehitusi, et teda veel ökonoomsemalt kasutada, kui ta senini on kasutanud. Meil tehases on kitsaskohaks kuni praeguse ajani veel eriti riietusruumide jäsemeid, taar sõlmede osa sellele nakatatud viimasel ajal erilist tähelepanu pöörama ja möödunud aasta andsime valu kuuris ekspluatatsiooni uued riietusruumid, tööriista sansime, samuti uued riietusruumid käesoleva aasta jaanuaris ekspluatatsiooni ja praegusel hetkel on käsil mitte riietusruumide sansõlmede ehitamine. Automaatika jaoskonnale. Seoses sellega muidugi on terve hulk töid ja muresid milliste ületamine ei ole mitte päris kerge, kuid selleks tegelikult tehases töötamegi, et neid raskusi ületada. Näiteks meil on niisugused olukorrad tihti, kus meil näiteks vagun tuleb, siis kas malm igavesi koksiga samal ajal ütleme, Eeess laadib seal mõni auto kaupa peale või maha ja sellega on meil näiteks katessepa jaoskond. Ja ettevalmisjaoskond on ladudest täiesti isoleeritud. Liikuda üldse ei saa ükski elektrikäru liikuda ei saa eelpool vagunid ees, teisel pool on autode ees ja materjalide saamine valmis, kauba väljavedu on sellega täiesti kinni, on mõeldud ka sellele, mis tulevikus saab. Tuleviku osas olid mõningad perspektiivid vabanevat territooriumide osas naabrite juures oblasti ja, ja Kalevi territooriumi osas pärast seda, kui nemad ehitavad endale uued hooned. Teil töötab tehases väga palju endisi sõjamehi ja on teada-tuntud tõde, et sõjamehe sõprus see on niisugune, mis kunagi ei lahju. See on ka meil tunda tehases. Kui pöörduda mingisuguse küsimusega endise Line kaaslase poole, siis see jutt on lühike, saab lühidalt kokku räägitud ja on ilma igasuguse kauplemiseta äärmine nii-öelda vastutundlikus saar, kus saab sõprus alguse ja kuidas see sõprus saab alguse lahingutest. Mäletan olime Lukjal ühes mahajäetud litaaži nurgas, koos, ümberringi oli sakslaste kuue raudselt miinipilduja tuli, nii et lund üldse ei olnud vait, kogu küngas oli mustaks keenud. Istus vaikselt, korraga lõhkes üks miin võrdlemisi meie prindaaži lähedal ja autojuht, kes istus sealsamas kõrval, ütles, et see Kurinak tuli vist minu hobuse pihta ja jooksis klindaarset välja, kuna ta teadis, et kõikide elu ja lüksuse lahingvõime olenes masinast ja selle liikumisest. Ootame minutit viis 10 15 meest ei tule tagasi. Südamesse puges kahtlus, et mees on saanud pihta, otsekohe. Läksime vaatama ja nägime väga huvitavat imelikku pilti. Siis mulle senini meelde jäänud, istub Toom, Eestil oli ta nimi. Pöidlaga auku kinni, bensiin välja jookseb, kui bensiin välja jookseb, siis on elulood. Nii, nakesin, kauas oleks seda siin siis hoidigi. Ma teadsin, et te tulete Kadri üle 15 minutiga. Vasta ei pea. Kaua te ikka ootate? Lahingutes ei saa olla kõrvuti ilma sõpruseta, seal on kollektiiv ja ainult kollektiivse ja sõpruse tundega saab võita lahingut. Sel lahingu sõprusse kandub tavaliselt üle ka hariliku töö juurde ja näiteks niisama nagu ütleme, tehases plaani täitmise osas üks inimene ei anna midagi aga ütleme, terve kollektiivsalgas terve jaoskond koostöös või väiksem üksus, terve brigaad oma koostöös annab väga palju toodangut ja praegus käib meie tehases võitluses selle rütmilisuse ees, tähendab et iga kümnepäevaku järele oleks tehasel lattu antud üks kolmandik tehase toodangut. Selleks, et ära hoida seda, mida teil seal jaoskonnas öeldi, tormamist kus kohal need endised sõjamehed, til praegu töötavate meil juba plaaniosakonnas ühe polgu mehi, osakonna juhataja siis insener-ökonomist Soosaar, osakonna juhataja, kast, siis mina, meil on kõik 300. polgu mehed siis tankitõrjepüssimehi töötab mehaanikas freesiana leidsar sarja, kes, kellega me töötasime, sõdisime koos ja siis on meil luhandi, tähendab automaatikas, tankitõrjehävitusdivisjonist on veel siin liivanud Liimali relvur inseneriks. Luuran, Toots, kiun veel plaaniosakonnas, plaaniosakond on puhta vanades osanike osakonna veteranide osakond, selles osas aga endine sõjamees, tehase käitis, komitee esimees, kommunist Mihhail laev. Tootmiskultuur, vägagi oluline meil tehases. Võtsime küsimuse arutamisele tootmiskultuuri me ei saa ütelda. Ta oleks ainult esteetilise küsimus või tootmiskultuur, see haarab omas väga laialdaselt ju veel ka niisugused küsimused, nagu seda on kohe töödistsipliin keskkond, kus töötaja töötab vägagi paljuga töötajasse ja eriti peab silmas pidama seda just noortel. Noor roheline tuleb tehasesse, tema kõik siit leiab eest, mitte enam koolipingi, kus ta tuli juba loova tööprotsessid, missugune keskkond. Eks selle järgi siis tema hakkab kah ennast kujundama ja kujundatakse teda seal ju. Ja seepärast tootmiskultuuri küsimus on väga tihedalt seotud ka, ütlesime noortööliste kasvatamisega, palju teil praegu noori õpib tehases? Kõikides jaoskondades kokku 65 ümber, see on suur protsent, suur armee ja suure armee noori muidugi teatud staadiumis, mõned on tulnud juba, mõned hakkavad juba andma juba omal seda kvalifikatsiooni eksamile juba lähevad. Ja nii et osakaal need on suur ja tähelepanu, nendele peab tõesti pöörama, et neist saaks tulevikus tublid mehed. Niisugused mehed, kes võib teisi noori hakata õpetama me püüamegi, seda, et noored saaksid meilt vajaliku väljaõppe ja ka ühtlasi õige ellusuhtumise ja ega sõjamees siis ainult ju tööga tegelenud peale selle. Nojah, sõjamehed peavad olema, mitte peavad olema, muidu tavaliselt on, see on, see on niimoodi hinge sees juba, et inimene on liikuv ja tahab midagi muud ka teha. Ja noh, meil on näiteks isetegevusringi on Adamo osasin lauluansamblist meedatavad osa näiteringi tööst on puhkpilliorkestris. Nii et tegemist on igal pool ja sõjamees armastab ju alati laulda. Jah, laul on niisugune asi, mis tõesti on sõjamehel üks väga edasiviiv jõud, vot minul tuli praeguseks niukene episood, meele meie Tallinnast läbi ei läinud, meie polka läksime ümber Tallinna, tähendab meie rood polgu osa üksus läks ja meid suunati siis Virtsu juba Saaremaale vabastamise lahingutele ja kuna me olime käinud juba peaaegu ühe päeva siis raadius vajus laiali ja siis roodus oli meil neli poissi sust head laulumeheta nendest koorilaulukoorimehed ja hakkasime lihtsalt laulma marsilaule vanu vanu tutt mardilaule ja ja selle lauluga laulu mõjul nii-öelda selle marsitakti mõjul hakkas rohud kõik jälle kokku, tõmbame varsil meie rood nii ilusti pidise läks rivikorras. No ja nüüd tehase juures on meesansambel, kus teiegi kaasa lööte, jah, see lauluvaimu sisse jääb. Nii et mina olen jah ansamblis laulnud tema asutamisest peale, kuni siiamaani on üle 10 aasta teeme siis ka laulu. Tornikellad tahavad igaõhtust seitset lööki. Tuul ajab elektrijaama suitsu, mere poole. Tramm on jälle täis ja pakane proovib asjata jõudu, liuväljad ära betoonpostide kallal. Kolmekordne signaal kutsus teatri- ja kontserdisaalid sisse. Võib-olla istub just täna teie kõrval endine sõjamees kelle jalad on astunud lõputuid ringe teid, kelle käsi hoidnud raudkülmaautomaati.