Aastal 1789 Pariis prantsuse rahvas on haaranud relvad, varsti see kuningavõimu sünge kants ja sümbol on vallutatud ja maha põletatud. Kuningavägede kavatsetud pealetung nurja aetud. Pariisi raekojas istub uus revolutsioonilisel teel moodustatud linnavalitsus, mis koosneb suures Kodanluse esindajaist versais peab oma koosolekuid rahvuskogu töötades välja inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni. Et revolutsioon tõi ka suhtelise sõnavabaduse, selle tõendiks olid hulgaliselt ilmuvad ajalehed, mida enne ei olnud. Vabadusest rääkisid nad kõik, kuid nagu igal linnul on oma laul. Nii olid ka iga ajakirjaniku Sulel omad sõnad. Rahvatriibu, nina austatav palareemira, voo, ajalehe generaal staatide Journal toimetaja. Näiteks kirjutas. Suuremal määral kui keegi muu surelik Ma tegutsesin revolutsiooni loomiseks, suunamiseks ja levitamiseks. See viib inimsoo kaugemale kui mis tahes muu revolutsioon. Mu kallis sõber, armastage mind, armastage vabadust, armastage. Konda jaga mild Temulee ajalehest, Prantsusmaa jääb rabanud revolutsioon peaaegu et laulis juubeldades. Ma andsin oma osa Isamaa vabastamissi, ma lõin endale nime. Ja juba ma kuulen, kuidas räägid, eks see ilmus demoniee kirjutis. Mitmed naised on mind endale külla kutsunud ja Mirsjee esitleb mind kahest-kolmest majaskustada. Selleks palun. Kuid miski ei suuda korrata õnnelikke minuteid, mis ma 12. juulil üle elasin kui 10000 inimest mulle mitte ainult aplodeerisite vaid mind lausa lämmatasid kallistustes ja pisarais. Võib-olla ma päästsin tookord Pariisi hävingust ja rahvuse häbi väärseimast orjusest. Vabadus kui palju varjundeid, võib-olla ühelainsal sõnal. Myra puu ja Temulen jaoks tähendas raha, karjääri, kuulsust ja naisi. Jääki. A, prantslased. Vaba ja kergemeelne rahvas. Kui kaua te väldite ette nägi ennast neid hädasid, mis teid ähvardavad? Kui kaua te veel magate kuristiku äärel? Teil pole enam türanni. Kui te kannatate veel türannia kõikide tulemuste all. Teil pole enam isandaid, kui te kannatate endiselt rõhumise all. Teie kätes on vaid reaalse võimu viirastus. Ja te olete õnnest kaugemal kui enne. Need sõnad tundusid lõvi hoiatava müürdamisena, mis äkki, olgugi esialgu vaid mõneks hetkeks mattis ajakirjanduslike paabulindude ennast täis hõiked. Oli ilmuma hakanud veel üks uus ajaleht, see kandis nime rahva sõber ning ta epitaafiks olid valitud Jean-Jacques Russo sõnad. Viitamin Benderi Veero pühendada elu tõele. Ja tõele pühendas oma elu ka lehe väljaandja doktor Jean-Paul Marat. Juba palju aastaid oli doktor Marat Pariisis vanade tuvi kongide tänavas tegutsenud praktiseeriv arstina. Sellest arstist teati rääkida, et ravivad terveks haigeid, keda teised meedikud surijateks peavad. Ja ka seda, et andnud tagasi nägemise mehele, kes juba 30 aastat oli kobanud pimeduses. Mõned toad arsti korteris olid sisustatud laboratooriumiks. Siin tegi ta füüsikalisi ja keemilisi katseid. Sitke ja laiaõlgne sinakasmustade juuste salgud kõrgele laubale langenud istus ta tihtipeale ööni laua taga, pannes kirja oma teaduslikke töid. Enne Pariisi asumist oli Marat 10 aastat elanud Inglismaal. Seal hakkaski ta oma nime hääldama, nõnda nagu seda ka meie hääldame käesolevas saates mitte prantsusepärane mara vaid Marat. Arstiteaduse doktori tiitli, mida tol ajal anti üpris vähestele oli ta saanud Edinburghi ülikoolilt. Juugasli linn aga oli ta valinud oma aukodanikuks. Kas. Pärast seda, kui maratoli avaldanud oma esimese suure 3000 leheküljelise teadusliku töö kutsus Vene tsaar rinna Katariina teine teda oma õuearstiks. Doktor Marat vastas eitavalt. Võib-olla mõjus siin kaasa ka see, et marat peale arstiteaduse huvitus ka poliitikast. Juba 1774. aastal oli ta Inglismaal anonüümselt avaldanud oma raamatu Chainzovsleiveri orjuse ahelad. Miks mitte otsustada riigipeade üle, samuti nagu me otsustame lihtsurelike üle. Me andestame monarhidele sõnamurdmise, ebaustavuse, kavaluse, reetlikkuse, julmuse, barbaarsuse. Sageli oma Pinestuses paneme neile isegi pähe loorberipärja tegude eest, mis nõuaksid hirmsat karistust. Juba 15 aastat enne prantsuse revolutsiooni algust väljendas Marat küpse revolutsionääri mõtteid mis olid palju julgemad kui tema ajastukaaslastel. Ja kui kogu Prantsusmaa lööb lõkkele revolutsioonitules, paneb doktor oma kolvid ja katseklaasid alatiseks kõrvale loobub arsti Praxisest ja saab kutseliseks ajakirjanikuks. Marat annab oma rahva sõpra välja isiklike rahadega. Vähe sellest, ta ise valmistab ette kogu materjali, olles sageli ka kogu numbri ainukeseks autoriks. Rea aastate jooksul ilmub selle eest iga päev kaheksa väikese formaadilise leheküljega, mõnikord ka ülepäeviti topeltnumbrina. Niigi kantse tööga suutis toime tulla ainult inimene, kelles vulkaaniline energia oli ühendatud ääretu püsivusega. Sihikindlusega. Kui mulle selgeks sai vaenuliku partei kuritegelik kavatsus, mis seisnes selles, et ohverdada rahvuse huvid kuninga huvidele aga ühiskondlik hüvang Auahnurite kambale siis hajusid kõik mu kahtlused. Ma nägin nüüd vaid hädaohtu, mis ähvardab isamaad. Ja Isamaa kaitsmine sai minule kõrgeimaks seaduseks. Ma lugesin oma kohuseks lüüa häirekella, kuna nägin selles ainukest võimalust vältida rahvusel langemist kuristikku. Sõnad vaenulik partei tähendavat maraatile eelkõige kuningameelseid, kes unistavad Fjodalismi taastamisest. Aga need sõnad tähendavad ka suurkodanlus. Suurkapitalism käär on määratud kuningavalitsuse rahandusministriks. Enne Pariislaste 14. juuli relvastatud ülestõusu püüdis ta purset vältida reformidega. Pärast neljateistkümnendat juulit aga katsub revolutsiooni saavutusi miinimumini viia. Käri jääda sobingu kaaslaste tõttu on töö Manufaktuurides seisma jäänud, toiduainete hinnad tõusnud, lihtrahvas vajub järjest sügavamale viletsusse ja Marat kirjutab oma brošüüris. Paljastused kääri vastu. Mul pole vaja kiltega rõngasannet. Ma tõotan mitte kasutada kavalustega teesklust. Tahan võidelda teiega, mees mehe vastu. Kuid palun teid, jätke võitlusväli avalikuks. Ärge looge takistusi sellele, et minul ööd kõigile teatavaks saaksid. Kaitske teie end nagu vapratele kohane. Paisake mind oma jalgade ette ja võtke juba praegu vastu minu tõotus, et juhul, kui te väljudes sellest võitlusest võitjana, olen mina esimene, kes teatab rahvale teie võidust ja oma kaotusest. Nagu ajalooliselt kinnitavad, on neis sõnades kogu Marat mees, kellele poliitika eelkõige tähendab läbinisti ausat võitlust. Kuid tema vastased Fjodaalide ja suurkapitalistide leerist, ammugi siis veel minister käär pole sellised. Sõjavägi rüüstab tema korteri, peksab puruks trükikoja, ta ise aga pääseb jälitajate käest ning põgeneb Inglismaale. Kuid mitte kauaks. Peatselt on ta taas Prantsusmaal, jätkab võitlust juba muutunud poliitilises olukorras. Lühikese raadiosaate raames ei saa üksikasjalikult valgustada ajakirjaniku Sanbolmaraati tegevuse kõiki etappe aastail 1790 kuni 1792. Küll aga tahaks märkida tolle lihtrahva huve kaitsva ajakirjaniku ühte omadust, mille üle imestasid juba tema kaasaegsed. Selleks oli peaaegu imepärane ettenägelikkus. Ta ründab suurkodanluse korrifeesid ajal, kui need on oma võimu ja populaarsuse tipul. Esitab ränki süüdistusi, mis paljudele õela jultumusena tunduvad aga mõni aeg hiljem ikkagi tõeks osutuvad. Ägedalt tungib maraat rahva sõbra veergudel kallale generaal staatide kolmanda seisuse saadikute juhile onu räimi poole kes suurt osa etendas ka rahvuskogu tegevuses. Kuulsaks patrioodiks saamiseks puudutan ainult aus süda. Missugune õnnetus, et tal pole üldse hing. Ma jälgisin õudusega, missuguse raevukusega ta püüdis pääseda generaal staatidesse. Ma ütlesin endale juba siis, et prostitueerimine vajaduseni viidule tan müüb oma hääle sellele, kes lubab rohkem raha. Olles algul monarhi vastu müüs ta täna end monarhiale. Nagu ajalugu on tõestanud, olid need sõnad trükis ilmumise ajal faktiliselt aluseta. Ent kolm kuud pärast seda, kui maraatoli oma süüdistuse esitanud astus, mida puud tõesti kuninga õuega salasobingusse? 21. juunil 1791 ärkas Pariis kahuripauk kudest. Tänavaile tulvanud rahvas kuulis kohutavat uudist. Türi loss on tühi. Kuningas kuninganna ja troonipärija põgenenud ja ootamatust uudisest vapustatud pariislased hakkasid vihaga purustama kuningas skulptuuri portreesid. Aga kas see uudis oligi nii väga ootamatu? Nüüd meenus paljudele, et juba 30. aprillil oli rahva sõber sellele võimalusele osutanud. Nädal aega hiljem oli marati ajaleht märkinud, et kodusõda on möödapääsmatu, kui kuningapaaril õnnestub põgeneda. Ja ühtlasi näitas taga põgenemise võimaliku marsruudi, soovitades sinna paigutada revolutsioonile ustavaid relvastatud üksusi. Neljandal juunil ta nõuab kuningapalee ümberpiiramist rahva poolt. Üks päev enne põgenemist aga osutab praktilistele abinõudele, mis võiks riikliku plaani elluviimist takistada. Kuningas tabatakse piiri lähedal ja tuuakse tagasi Pariisi. Rahva Sõbra lugeja taga on hämmastatud marati kui ajakirjaniku prohvetlike võimetest. Küllalt nende võimete puhul mängis oma osa ka Marati üliarenenud revolutsiooniline instinkt. Ent rahva sõber oli maailma ajakirjanduse ajaloos vististi esimene ajaleht, mis lõi endale laialdase vabatahtlike kirjasaatjate võrgu. Need inimesed ei kirjutanud isikliku kasu pärast vaid kodumaa ja revolutsiooni huvides maratsay kogu Prantsusmaalt massiliselt kirju ja avaldas neid sageli oma ajalehe veergudel. Ka kuninga eeldatavast põgenemisest sai ta teada oma korrespondenti delt, kes, nagu arvatakse, leidusid kuningakoja alamate teenijate hulgas. Seesama ettenägelikkus, mis Shan tolmaraatile tõi suurimaid ajakirjanduslikke poliitilisi võite põhjustas ka tema lakkamatu tagakiusamise kontrrevolutsiooni poolt. Ikka ja jälle on ta sunnitud põgenema jäljetult vahu hulka kaduma. Kuid ka sügavast põrandaalusest jõuavad lugejateni rahva sõbra uued numbrid võitis üha suuremat populaarsust. Väikeseformaadilised paksule hallile paberile trükitud ajalehed käivad käest kätte. Nad loetakse sõna tõsises mõttes räbala iks. Ja kui küpsevad pöördelise tähtsusega revolutsioonilised sündmused, on ajakirjanik Marat alati ka ise kohal. Passiivvallutamise eelõhtul peatab ta Pariisi sillal kuninglike tragunite väesalga. Kui alamrahvas kuninga versaist on Pariisi toonud, siis kirjutab ajaleht. Prantsusmaa jääb rabanud revolutsioon marate osast nõnda. Marat tormab versaisse, pöördub tagasi nagu välk, teeb üksinda niisama palju lärmi, nagu kõik viimsepäevapasunad ja möirgab meile. Ärgake ometi üles surnud. 1792. aasta 10. mai ööl väriseb õhk Pariisi kohal jälle häirekellade kõminest. Esimesena tõstab ühest kellatornist alarmi, Marat on tarvis teha lõpprikaste poolt valitud seadusandliku kogu. Võimule. On tarvis arreteerida reeturlik, kuningas. Ja relvastatud rahvas ründab kuningalossi. Alloonsang fantella patrii, edasi kodumaa pojad. Kuulsuse päev on saabunud. Esimene rünnak lüüakse kuningliku suurtükiväe tulega tagasi. Teise rünnakuga vallutatakse tüli Rilos. Loui 16. kaotab drooni ja tiitli. Muutub prantsuse vabariigi vangiks Luiga peeks, kellele rahvas nõuab kohtu alla andmist ja surma. 40 päeva hiljem astub Pariisis oma ülesannete täitmisele uus meeste üldise valimisõiguse alusel valitud rahvaesindus. Konven. Ja selle saadikute sekka. Kuulub karrastatud Jakob piinlasena revolutsioonilise demokraadina ka mees, kes oma poliitilise mineviku kohta võis öelda. Pidades kogu aeg sõda koduma äraandjatega olles nördinud nende alatustest julmustest mad, kiskusin neilt maskid, seadsin nad kõigile näha. Katsin nad häbiga. Ma põlgasime nende laimu, nende valet, Nende haavamisi. Ma ei kartnud nende kättemaksuhimu ega raevu. Mu peaaiast määrati hind. Viis julmas spiooni tulles mu jälgi mööda ja 2000 palgalist timukat ei suutnud mind minutikski sundida loobuma kohuse täitmisest. Et vältida mõrvarite lööke, määrasin ma end põrandaalusele, ilule. Olles sunnitud põgenema hulkudes öösiti tänavail, teadmata mõnikord, kus pelgupaika leida. Kuulutades mõõkade keskel vabaduse üritust, kaitses rõhutuid, olles valmis vanem oma pea tapalavale muutusin ma rõhuijateleja poliitilistele sulidele kõige selle tõttu veelgi kardetavamaks. Mind oleks austatud ja hellitatud, kui ma oleksin nõustunud vaikima. Ja kui palju oleks mulle kuld antud, kui oleksin tahtnud häbistada oma sulge. Ma lükkasin tagasi ahvatleva metalli. Ma elasin vaesuses. Mas säilitasin oma südamed puhtana. Rohkem kui pool konvendi saadikuid, nende hulgas enamik Jakub hiinlasi on rindele sõitnud, kui marati vastu tõstetakse süüdistus selles, et ta tahab paljusid ausaid patrioote kohtu alla anda ja füüsiliselt hävitada, konventi laiali saata, kontrrevolutsiooni poole üle minna. Ent seegi kord õnnestub maratil pääseda tänu arreteerimiskäsus kiiruga tehtud vormi peale. Jälle muutub marati ajaleht põranda alt levitatavaks väljaandeks. Pariisi 48-st sektsioonist nõuavad 35 marati viivitamatut vabastamist. Ent siis juhtub midagi ootamatut. Kohtuprotsessi eelõhtul ilmub marati ise vanglasse ja nõuab enda arreteerimist. Kuna ta kodanikuna austab rahvaesinduse tahet. Juba ööl enne kohtupäeva ümbritsevat kohtumaja rahvahulgad Pariisi kehvistu täidab amfiteatrikujulise saali viimse kohani täidab kõik rõdud. Marati ilmumine võetakse vastu tormilise aplausiga. Konvendi ruumides aga oodatakse kärsitult käskjalga, kes teataks protsessi tulemustest. Ja käskjalg saabub. Mida ta teada, kas kohus langetas otsuse? Ma kihutasin kogu tee juhtus midagi täiesti uut. Ta pääses põgenema, tapasin. Kohus tulistas Marati vastu tõstetud süüdistused absurdseteks ja mõistis ta õigeks. Tuhanded kümned tuhanded inimesed mängitada oma marati esmakordselt. Oh kuidas nad juubeldasid. Talle riputati kaela lillevalikuid, pähe pandi loorberipärg, teda kantakse õlgadel ja rahvuskaart on talle auvalmis. Kuule kuule, tulevad, nad munevad, aga meil tuleb. Ööbi survel andis kohus talle selle tagasi. Mis saab nüüd meisterdasid. Nad on väike inimene keskel. Aga ma arvan, et võidakse rahva nõudel saadikupuutumatus teilt võtta. Mul pole aega, mõrutan teda tervitama. Meie, meie läheme ära. Et härrased kruti. Meil on öö, me tõime teile tagasi mesisema rotti. Me viime häbendusse kõik tema vaenlased. Ma juba kaitsesin ja varjasin teda varem ja saan kaitsma teda ka siin. Seda ütlen mina, prantsuse revolutsiooni rahvuskaardiväelane sapöör, Rossee ja see, kes tahab saada oma roti pea, peab jälle võtma minu pea. Rohkem kui poolteist sajandit on möödunud prantsuse kodanlikust revolutsioonist. See revolutsioon pühkis minema fatalismi, avades väravad kapitalismi võimutsemisele. Nüüd taganeb manduv imperialistlik kapitalism kogu maailmas sotsialismi eest. Ent neist kaugetest aegadest, milles oli juttu käesolevas saates ulatub nähtamatu niit nõukogude ajakirjanduse päeva, mida täna pühitseme. 18. sajandi suurimat demokraatliku ajakirjaniku Jean Paul Marati hindas kõrgelt kõigi aegade suurim ajakirjanik, revolutsionäär Vladimir Iljitš Lenin. Marati mälestust peab kalliks kogu nõukogude rahvas. Paljudes meie maa linnades on Marati nimelisi tänavaid Tallinnas tema nime kandev tekstiilivabrik. Ning me pole unustanud, kuidas 1941. aasta hilissuve traagilistel päevadel seisis Tallinna reidil puna lipuline teras, hiidlane, Nõukogude lahingulaev Marat kaitstes oma seniitkahurite tulega Nõukogude Eesti pealinna fašistlike lennukite eest. Ent Marat elab edasi, mitte ainult tänavat, laevade ja tehaste nimedes. Tänapäevalgi õpitakse maraatil julgust ja sihikindlust. Ajakirjanikutöös rahvaste vabaduse suure ürituse teenimiseks.