Tänase saate külaline on Tartu Ülikooli professor Kalle Kasemaa. Me räägime Jeesuse ajastust, ma ei tea, kas nii on õige ja korrektne öelda ja me toetume kreeka kirjaniku Nikos Casantsakkis värskelt ilmunud raamatule viimne kiusatus. Aga kõigepealt räägime sellest autorist. Casantsakkis on meil tuntud autor, ta ei ole võõras kreeklane Sorbasoni filmi pealkiri. Raamatu pealkiri oli Alexis Sarbas. Raamat on ilmunud eesti keeles 30 aastat tagasi umbes, aga räägime kõigepealt siis natukene autorist. Kas Casantsakkis oli 20. sajandi kreeka kirjanduses esimese reatäht? Esimese rea täht kindlasti, kuigi ta eluajal ei leidnud suurt tunnustust sellepärast et ta esines küll kise päisena ja iseseisvate seisukohtadega, nii et tema suurus tuli ilmsiks pärast tema surma eelkõige mis talle patuks pandi ja mis olid need vastuolude põhjused. Otseselt teda ei süüdistatud küll milleski, aga ta seisis väljaspool kirjanduslikke ringkondi, sellepärast et ta ei püsinud traditsioonist, oli liialt isepäine, elas ka eraldi teistest ja kuidas tema suhtlusele elas viimased aastakümned Prantsusmaal, nii et mitte Kreekas. Aga arvatavasti põhjustas sellise suhtumise, et teda peeti teistsuguseks ka see, ta oli äärmiselt vitaalne suure loomejõuga ja ta tegutses kõigis kirjanduse valdkondades, mis ühe inimese kohta on tavatu. No see on teatud vastuolu, et ta oli siis ka mõnes mõttes jälle ikka väga-väga esinduslik ja esil Ta oli esinduslik, aga suurt inimeste on, on raske nii üheselt hinnata. Tõesti, ta on kirjutanud luuletusi, ta on kirjutanud pikka poeemi näidendeid, kirjutanud jutustusi, kuus romaani reisikirju on kirjutanud ja isegi ta on kirjutanud nii palju muinasjutte, kaasa arvatud samuti osa neist ilmus ajakirjanduses. Kui palju ilmumata on, ei tea vist keegi veel praegu, nii et tema looming on nii suur, et minu teada sellest ei ole täit ülevaadet tänase päevani. Et see ilmselt kujundas juba suhtumised suuremit reaalsusega ja väga teovõimas isik, kes ei seisnud traditsioonis. Te olete rõhutanud sõna- vitaalne, kuidas sa olid tema nisukesed isikuomadused, kuidas olid tema suhted lähikondlastega ja teda ümbritsevate inimestega? Selle kohta on raske midagi öelda, sellepärast et ma ei ole lugenud tema kaasaegsete mälestusi, ei ole lugenud, aga temale heideti pea jälle ebatraditsioonilisel setega seda. Ta kujutab oma tegelasi tihti liiga mustvalgetes värvides. Tal on väga kuulus. Võib-olla Kreekas kõige tuntum teos on ajalooline romaan, mis räägib krid Ta saare elanike vabadusvõitlusest türklaste vastu. Ta ise on Kreetal pärit, nii et aines oli talle enesestmõistetavalt tuttav, aga hilisemad on heitnud ette nii mustvalgelt ajaloolist romaani kirjutada ei saa, nagu oleks kogu Kreeka rahvas koosnenud kangelastest ja türgi pool koosnenud ainult kõrilõikajate, sest et ka kreeklaste hulgas oli oma naha päästjaid ja oli, oli ka müüdavaid hingi oli nii, et seda on heidetud ette ka teiste teoste puhul, et liiga mustvalged. Kuidas olid tema poliitilised vaated, tema suhted kommunistliku parteiga? Oma teoste põhjal jääb küll mulje, ta pidanuks olema konservatiiv, kristlane oli ta väga rõhutatult avatud ema, kristlus erines ka tavapärasest Kreeka kiriku kristlusest. Üks põhjus, mispärast mitu tema romaani eluajal sattusid kiriku silmis halba valgusesse ja mis pärast need ilmusid. Kõigepealt tõlkijana Skandinaaviamaades ja selle järel kreekakeelse originaalina kreeni. Kas nüüd see jõuline kuju Sorbas entonic linna rivisse ja näitleja, kes seda erakordset meest mängis, näitleja oli ka erakordne? No mis mees ta oli, kas ta oli siis õige kreeka mees või või kuidas selle asjaga, mis teenet? Raske öelda, mis õige kreeka mees on, kreeklased ise ütlevad, et Kreeta saareelanikud on täiesti teistsuguseid, nii umbes nagu itaallased hiinlaste kohta ütlevad. Teine temperament on täiesti, mis tähendab veel ägedam iseloom mandri kreeklane tunnistab, et andis Kreeka rahvamuusikat kuulata. Nüüd nende suhe religiooni nad on, eks ole, õigeusklikud. Kuidas suhtuvad nad näiteks katoliitlastesse? Ma arvan, et nooremate hulgas, tänapäeval on sallivus kõvasti kasvanud, aga traditsiooniliselt kreek on pidanud ennast ainsaks õige kristliku traditsiooni hoidjaks kogu maailmas kreeka õigeusku ja ortodoks ja, ja vanuse tõttu nad peavad ennast Kuigemates kui vene ortodoksi ja nii et kui mõnda rahvuslikku hoiakut vaadata, ega nad roomakatoliiklus ei pea siiski õigest kristlusest protestantismist rääkimata. Sa iseloomulik näide, et meie ülikooli teoloogiateaduskonnas oli aastaid tagasi töötas üks Benedict laste ordu munk Saksamaalt. Muutmist ei ole sugugi tavaline asi roomakatoliku kirikus ja see muuk oma töö tõttu aasta otsa elas Kreekas kreeka kloostris ja ta rääkis, et selle aasta jooksul koduneste kreeklastega ja ja üldine hoiak oli selline, et täiesti tore mees, et kuid ennast ristida ka veel laseks sisuliste, täielik kristlane. Nojah, seda ei ole vist katoliiklastel meeldiv kuulda või? Katoliiklased on väga tolerantsed, nii palju kui mina näitlejana äärmisel. Aga nüüd see küsimus, et õigeusklikud nagu nad on Euroopa külje peal nagu meiegi siin teise külje peal oleme või ääre peal kuidas õigeusklik ennast tunneb tänapäeva Euroopas? Ma arvan jällegi, et nooremate puhul see suhtumine võib olla muutunud, aga nii veel mõnikümmend aastat tagasi küpses eas olevate inimeste hoiak, ortodokssed, kreeklaste hoiak oli selline, et nad tundsid, et nad on Euroopas üksi üksi, ainsad õige kristlus esindajaid ja Euroopas. Aitäh mitmel põhjusel, et ortodoksi ja ei ole Euroopas tavaline ja neil on keeles rääkimata. Tähestik on teine ja seda vastupidi on ka Lääne-Euroopas. Turistid on tunnistanud, et nad käivad hea meelega Itaalias, Hispaanias, kus on sama tähestikuga. Kreekas eksitab väga see, et teist tüüpi täheldanud. Nojaa, aga väga lahke ja lahtina rahvas seeme, sellest, seda küll. Aga kas venelastest ei ole tuge neile? Eriti mitte, kui nad hädas on, siis muidugi küll, sest nad tunnevad, et ikkagi arvukama rahvas ja sama usku on, on, on Venemaal, aga nad ise peavad ennast paremaks näiteks venelastest just selles mõttes, et nende kristlus on vanem ja vene kristlus on ju pärit pütšansist majas 1000 aastat ainult. Ja aga sellegipoolest ikkagi nemad andsid Venemaale. No see oli sissejuhatus, et rääkida nüüd sellest raamatust pealkirjaga viimne kiusatus. See on siis periood, kus tänapäeva Iisrael oli Rooma võimu all. See oli vist aasta 63, enne meie aja arvamist, kui Pompeius selle maa vallutas. Ja siis toimus ülestõus, uus mees vallutas, hävitas Jeruusalemma linna, suuresti kiitus olisi mees, aga ta hävitas ka püha templi, mis oli püha tempel ja mis oli selle tähendus. No see oli juudi rahva jaoks esmajärguline pühapaik ja selle templi varemetest on säilinud niinimetatud nutumüür, mis on rahva hulgas pühadusena siiamaani ülemaailmse tähtsusega. Ehkki judaism pühi paiku ei tunnista, aga, aga praktilises vagaduses siiski Jeruusalemma nutumüür on see koht, kuhu võimalust mööda inimene eluajal tuleb. Eeldatakse, et nutumüüri ääres palvetamisel on eriline väärtus. Ja see on ainus tükk, mis on templis säilinud. See, et muhameedlaste pühapaigas templimäel on kivi, mille kohta legend räägib, see olevat kunagisi Jeruusalemma templi altar. See on legend, see tõenäoliselt ei vasta tõele. Ja templi ehitas kuningas Saalomon, nii et oma peaaegu 1000 aastat enne meie aega. Ja see tempel püsis kuni aastani 587, enne meie aeg esimest korda hävitasid selle babüloonlased, kes vallutasid Jeruusalemma ja kümneid tuhandeid inimesi, küüditasid Babüloonia. Sellest sai algusega juutluse tugev keskus Mesopotaamias, mis püsis 10. kristliku sajandini. Aga tempel ehitati uuesti üles pärast seda ja püsis aastani 70 meie aja järgi. Millal Rooma väepealik kiitus selle teist korda hävitas, sellest peale on see varemetes. Kas see teine variant oli esimese koopia? Teine variant oli esimese koopia, nii palju, kui teada on, ainult et esimesel sajandil enne meie aega valitseja Heroodes laiendas seda. Nüüd tempel, selles raamatus viimne kiusatus on öeldud, et ülempreester tohtis ainult ühe korra aastas seal palvetada. Mul tekib küsimus, mis funktsioonid niisuguse templil on ja, ja kuhu tohtisid minna tavalised usklikud ja kuhu tohtisid minna mitteusklikud. Nojah, muidugi, sellest templist on teada nii palju kui sellest pühad tekstid ja antud juhul vana testament räägib sellepärast, et et see tükk, mis säilinud templist on nutumüür, see on juba Heroodes poolt laiendatud osa jäänus, milline esialgne tempel välja nägi, kui suur ta oli, selle kohta saab ainult kaudseid oletusi teha selle põhjal ülima tõenäosusega see tempel oli selline nagu Süüria Palestiina ruumist teistes pühapaikades. Templid ehitati nii, et eelduste kohaselt paarkümmend meetrit suur mitte rohkem, et kui teda kujutati renessansi kunstnike töödes selliste itaalia stiilis palatsudena renessansiarhitektuuriga, siis igal juhul ei vasta tõele paarkümmend meetrit. Suur, väga tagasihoidlik ehitus koosnes kolmest osast, esimene osa, mis oli avatud kõigile inimestele, see nii palju, kui teada on, ei olnud piiratud või vähemalt katusega ei olnud kaetud ja tõenäoliselt see oli kõige suurem osa. Teine osa oli katusega ja akendega seintes, kus toimusid ohvritalitused ja mis oli põhimõtteliselt ka inimestele juurdepääsetav juda istliku juudiusulistele inimestele vähemalt ju meesterahvastele juurde. Kolmas osa, mis oli kõige väiksem, ilma akendeta, pime ruum, see oli koht, mis kannab. Õigupoolest heebreakeelses, piiblis on ta nimi pühamatest püham paik. Sinna tohtis ülempreester ainult üks kord aastas astuda ja ainult ülempreester. Ja ühel päeval kindlal päeval lepituspäeval, mil toimus rituaalne Iisraeli rahva leppimine jumalaga ja aasta jooksul sooritatud pattude andestamine ja selle talituse käigus. Ülempreester ainsana sisenes selles ruumi, mis seal toimus, seda keegi ei tea. No kus oli see ruum, kus toimus raha vahetamine, tohutu? See oli kõige enam juurdepääsetavas ruumis nii-öelda eeskojas, templi eeskojas ja seal ta siis raha vahetamine seal toimub raha vahetamine, sellepärast et arusaadav oli vähemalt Jeesuse ajal. Miks seda tehti, nii et seda ei saa vist mõista mingi liiakasuvõtmise märgi all, vaid juudid tulid kolm korda aastas omma religiooni poolt ettenähtud korras palverännupühadeks. Jeruusalemma ja juudi elanikkond asus kõigis Vahemere äärsetes maades tol ajal juba et on arusaadav, et nad tõid oma raha kaasa, oli ette nähtud templile maksude maksmine või annetuste tegemine ja siis sellepärast pidi kusagil seda raha kohaliku vääringu vastu ümber vahetama. Aga miks nad siis välja ja täis kaest? See on juba Jeesuse interpretatsiooni, et tema leidis, et jumalale määratud pühapaika ei tohi profoneerida selliste asjadega nagu raha. Siis suhted ülemvõimuga roomlaste võimu ja, ja iisraellaste vahel olid väga komplitseeritud. Seal olid oma nüansid natukene avage seda vahekorda. Ja seal olid kindlasti nüansid. Üks nüanss muidugi oli see, et kuidas roomlased üldse sinna sattusid. Aastal 63 enne meie aega sattusid sellepärast, et juudi rahva valitsejasoo esindajatel oli kaks poega, kes ei suutnud võimu jagamise suhtes kokku pida, ehkki esialgu tundus nii, et ühele määratakse religioosne võim, ülempreestriamet ja teisele poliitiline võim, aga kumbki tahtis mõlemat ametit endale saada ja tekkis kodusõda vahelduva eduga nende kahe venna vahel ja kuni selleni, et üks vendadest kutsus Süüria territooriumil, tähendab naabruses olevat rooma sõjaväed endale oma võimu kindlustama ja sellega roomlased tulid ja muidugi enam ära ei läinud ja kohaliku elanikkonna hulgas kujunes täiesti erinev suhtumine roomlastesse Ühed, kes leidsid, et roomlased on vajalikud nende võimu kindlustamise instrumendina kuni äärmuste rahvuslasteni. Nojaa, aga teatud tolerantsus oli olemas, roomlased lubasid neil vaikselt sehkendada. Kui nad püsivad teatud piirides, siis ta aja käega oma asja edasi. Jah, sest üldiselt roomlased religiooniküsimustes seisekunud roomlasi huvitas ainult poliitiline olukord ja sellepärast võiks öelda, teeksid roomlased olid küllaltki tolerantsed, aga antud juhul judaismi pool eeldas, et see maa on püha maa ja eriti Jeruusalemm oma templiga on püha ja kui tekkisid teatud pühade ajal suured rahva kokku voolamised, mis tõid kaasa igast erinevaid elemente ja ka võiks öelda meeleavaldusi roomlaste vastu, siis roomlased mitmel korral sekkusid nendesse meeleavaldustesse Jeruusalemmas, pühas linnas ja templi territooriumil. See valas ainult õli tulle. Teisest küljest nad püüdsid vist rahu taastada, nad püüdsid rahu taastada ja seda küll, sest nende eesmärk ei olnud juudi religiooni rüvetada või rikkuda. Teisest küljest juudid nägid, et mõnes mõttes on roomlased neist ees, nad on rohkem arenenud, nad on tehniliselt ja, ja ehituskunstis kaugemale jõudnud. Jaago humanitaarvaldkondades vaimses valdkonnas oli kindlasti utopistlik, kultuur oli üle roomlastest rooma kultuur on ju suurel määral tehniline kultuur, see on tõsi. Aga mis puudutab vaimset külge, siis Rooma kultuur on ju puhtalt kreeka kultuuri päri, nii et neil on algupärast on küllaltki vähe ja selles suhtes kindlasti tundsid juudid ennast üle olevatena roomlastest. Kui me nüüd rääkisime roomlaste ülemvõimus, siis prefekt Pontius, Pilaatus tuleb väga tähtsalt esile ilmselt vaimselt väga võimekas mees ja tema suhtumine kohalikesse ja siis ka küsimus, kui oli Jeesuse saatuse otsustamine. See on ka väga huvitav. Tutvustage seda natuke jah, muidugi, nende Rooma asevalitsejate hulgas oli ka erinevaid kujusid, need nimed on üsna hästi teada, kes ajapikku vahetusid, need olid siiski piiratud, tähtajaametid olid aga Jeesuse eluajal oluline oli Rooma prefekt või asevalitseja Pontius, Pilaatus ja tema kohta on, iseloomustas üldiselt Nigol kümned võimuahne ja vahendeid valimatult karjääri tegev, aga samal ajal jääb mulje evangeeliumi Testki, kas või Ta püüdis ennast distantseeruda juutide sisetülidest, et näiteks ei olnud valmis esimesel võimalusel Jeesust hukka mõistma vastaspoole kaebuse peale, vaid ta püüdis säilitada erapooletust ja seda on kasvanud, saabki see romaanist ka näha. No seal on isegi see välja toodud, et üks motiiv, miks ta ei tahtnud Jeesus tapp, oli see, et, et nendele heebrealastele ninanipsu mängida, et pööbel, lihtrahvas nõuab Jeesuse surma, mina jätan ta ellu, kuigi mul on võimalustele andeks anda sellel teatud kindlal päeval aastas. Ja no see on küll Kazantšokkisi tõlgendus, nii et tõenäoliselt võib arvata selle kohta andmeid ei ole, kas ta tahtis oma põlgusest juudi rahva vastu neil ninanipsu mängida, aga arvatavasti ta kujutas vist reaalpoliitiliselt ette seda, et kui ta ebakindla süüdistusmaterjali põhjal oleva inimese süüdi mõistab, et see võib tekitada selle inimese ümber märtrioreooli ja see võib ainult valada õli tulle teatud inimeste jaoks. See raamat, millest me täna räägime, viimne kiusatus, autor, kreeklane Casantsakkis, nagu juba korduvalt nimetatud see on ühesõnaga Jeesuse elulugu sünnist surmani, nii võib vist öelda. Ja, ja ühtlasi ka piiblisüžeede tundmaõppimise lugu, kas võimalus, kas see on õige? Jah, on küll selles mõttes seda võib küll soovitada esimese informatsioonina evangeelium ide mõttemaailmaga tegevusega tutvumiseks, et see on Jeesuse elulugu muidugi autori tõlgenduses on asju, mis teistes allikates ei esine, näiteks see kuidasmoodi, Jeesuse eriline eneseteadvus juba lapsest peale välja kujunenud, selle kohta on andmeid vana kristlikus kirjanduses, mis küll ei kuulu piiblis olevat evangeeliumit hulka, niiet piiblievangeeliumit sellest ei räägi. Aga autor kujutab seda, aga üldiselt peab see paika sünnist surmani Jeesuse elulugu ja on cadema ümbritsevatest inimestest juttu apostlitest, kellest uus testament palju räägib. Mu meelest Casand saaki raamatu puhul on silma, kas see just, et raamat on keskendunud kahe tegelaskuju ümber juudas ja Jeesus, nii et ülejäänud apostlid ei saa öelda, et nad oleksid kõrvalised, aga nad neid kujutatakse üsnagi piiratutena ja peategelase siiski minu meelest on Jeesus ja tema lapsepõlvekaaslane juudas seda, et juudas oleks olnud tema lapsepõlvesõber või lapsepõlvekaaslane. Seda evangeeliumi ei räägi. Aga Juuda roll muidugi evangeeliumides on väga suur. Siin tekib küsimus, et jõuda, roll oli tõesti suur, nagu te ütlesite, see oli ka mitmetahuline. Meie teame seda võib-olla nagu natukene lihtsustatud, küsimus oli ju selles, et juudas pidi oma rolli täitma. Ta pidi reetma Jeesuse Jah, seda Casand solkis väga rõhutabki Casantsakkis rõhutab seda korduvalt oma romaanis, teised apostlid ei ole oma arengus jõudnud nii kaugele, kui juudas, et, et juudas on see mees, keda Jeesus täielikult usaldab ja Jeesus toonitab, et juudas, peab minema ja andma ära Rooma võimude kätte juudas protestib selle vastu rohkem kui ühe korra, et kuidas siis need oma õpetajat kogu Saldkonna juhtija ära anda oma õpetajat reetega Jeesus ütleb, et, et sina oled ainsana selleks võimeline. Milleks seda tarvis? Garand saabki see seisukohalt selleks, et jumala plaan täide läheks. Te ütlete Casansakese seisukohast, kas see ei ole üldlevinud seisukoht et on tarvis märtrisurma, muidu ei ole kannatustel ja kogu tegevusel mõtet. Ja muidugi, see on ka evangeeliumi seisukohta ka just see, et, et Jeesus toonitab jõudel, et, et sina ainsana oled võimeline tegema seda, et see on Casand saaki, see seisukoht. Ta tegi väga tähtsa ja väga olulise teo. Ja aga samal ajal see seisukoht, kas nad sageli seisukoht ilmselt ei ole ainulaadne ma ei tea, kui, kui tuttav Casand saagis nende materjalidega oli, tõenäoliselt mitte, aga on olemas vana kristlik pärimus, mis pole säilinud kristluse kesksetes maades, vaid perifeerias, Egiptuses, kopti kirikus. Minu teada on olemas isegi On arvatud juudes pühakute hulka, sellepärast et juudas, võttis endale inimlikult äärmiselt tänamatu osa. Nonii märksõna 30 hõbeseeklit. Summa tegelikult ei olnud suur, nagu on öeldud, selle eest sai osta ühe orja piks 30 seeklit. Minu teada on see sellepärast, et see pärineb vanasti testamendist ja eriti just kõige rohkem jothistlikule traditsioonile toetuv evangeelium. Matteuse evangeelium näiteks toonitab ka järjekindlalt peaaegu igal sammul seda, et kõik, mida Jeesus tegi, tegid selleks, et vana testamendi ettekuulutused täide läheksid. Kuidas te põhjendate või selgitate lugejale, miks on evangeeliumides sisulisi lahkarvamusi, erinevusi? See oleneb evangeeliumi tekkeloost ehkki ajast, no muidugi vanade tekstide kujunemist on raske rekonstrueerida, aga, aga tänapäeval üldlevinud arvamus on see, et enne seda, kui kirjalikud evangeeliumid välja kujunesid, oli mitmesugust laadi materjale Jeesuse elu ja tegevuse kohta. Ta oli materjale, mis sisaldasid tema kui õpetaja sõnu. Oli materjali, kus räägiti eelkõige Jeesuse tegudest, sealhulgas mõnedes pärimustes imelist laadi tegudest jäädi evangeeliumid, koostajad vastavalt oma sihtgrupile kasutasid rohkem või vähem teatud materjale. Nende evangeeliumid ühtelangevust ja seletab ka erinevusi. Sihtgrupid erinevad ja tihti ajad ka erinevad. Kõige vanemaks vist peetakse Markuse evangeeliumit. Johannese evangeelium on kõige hilisem ja on näha, et sel ajal on kristlikus kirikus vaimne areng on tükk maad edasijõudnud. Et Johannese evangeelium esitab juba samu asju, aga hoopis teise vaatenurga alt. Kui küsitakse teilt professor Kalle Kasemaa kuidas Jeesus on jumal, inimene, kuidas avate seda mõistet. Jumalast rääkida üldse inimeste keeles ei ole kerge ja selles suhtes Jeesuse kui jumala inimese kohta on kiriku ajaloos ja ka geograafiliselt erinevaid arusaamu olnud, nii et on olnud vastandlike arusaam, täiesti on kristlikke kirikuid, mis tänapäevani olemas on, ehkki arvukad idamaades, kus Jeesust peetakse täiel määral jumalaks, kes ainult on võtnud inimese kuju, aga isenesest jumalik loomus läbi ja läbi on teisest küljest ka idamaades kirikuid, kus leitakse, et Jeesus on täiel määral inimene, ainult jumal on ta varustanud eriliste võimetega. Noh, see on ju väga hästi teada, millised erilised võimed inimesel võivad aeg-ajalt olla, niiet täiuseni viidud jumalike võimetega inimene, aga keskmine seisukoht, mis on välja kujunenud nii ortodoksi kirikus kui roomakatoliku kirikus ja hiljem protestantliku kirikutes on kompromisslahendus, et Jeesus on ühendatud nii jumaliku inimlik loomus on ühendatud, nii nagu esimeste kristlike sajandite jooksul välja kujunenud dogma ütleb Olühendatud lahutamatult, kuid segunematult, mida see tähendab, seda ma parem ei kommenteeri lahutamatult, kuid segunematult. Siis üldhariduslik küsimusi veel. Jeesus Kristus, millal sai Jeesus selle teise nime kristus, see tähendab kreeka keeles võitu samastuda. Võitma, ja no ja antud juhul sõna nimi Jeesus on isiku nimi, aga sellel on ka tähendus muidugi heebrea nimi on päritoluga nimi, sest Jeesus oli juut. Kristus on kreeka sõna ja vastab Heebrea selle sõnale, mis meile on tuttav kujul Messijas. Sest vana testament eeldas juba enne Jeesuse sündi sajandite jooksul, et juudirahvale sünnib kunagi lunastaja messias ja messias tähendab samuti võitu või salvitu sest eeldati, et messias peab olema juda istliku ettekujutuse järgi, et kuningas Taaveti soost ja ta võitakse või Solvitakse kuningaks. Ja see salvitu on evangeeliumi kreekakeelses kujus. Kreekakeelsena kristus. Jeesus ei olnud kaugeltki kuninglikust soost. Evangeeliumi sugupuude järgida taandatakse Jeesuse päritolu kuningas taavetile kusjuures hakkab silma, et sugupuud erinevad, need esinevad, kui jätta need evangeeliumid kõrvale, mis ei ole piiblisse pääsenud siis Luuka ja Matteuse evangeeliumis. Neljast evangeeliumist toovad ära ainult Jeesuse sugupuud ja need ei lange küll kõigis asjades kokku. Nad erinevad. Selles raamatus on väga palju juttu ka variseridest kes olid variserid. Jeesuse kaasajal ja on teada, et üldiselt ka muude allikate põhjal peale uue testamendi isegi õigupoolest uus testament seda kaasaega esita, nii ülevaatlikult kui piiblivälised allikad on teada, et kolm vaimset voolu põhiliselt oli Jeesuse eluajal. Uus testament kõneleb saduse riidest ja kõneleb variseride saduserid olid nii palju, kui teada on aristokraatia esindajaid ja preester like ringkondade esindajad, nii et seotud templiga ja võiks öelda rahaga ja vanade traditsioonidega ja mitte tingimata niivõrd sügava religioossus ega sesse preestriamet, see oli suurelt teatud riituste sooritamine. Variserid, vastupidi, olid eeldatavasti pärit lihtsamatest rahvakihtidest aga sügavama siseeluga religioosselt usklikumad inimesed. Ja kui uus testament nimetab koos variserid ja kirjatundjad, siis arvatavasti ja tegemist oli enam-vähem ühe ja sama rühmitusega inimestega. Kirjatundjad, kes püüdsid jumalikke tõdesid inimlike vahenditega pühadest tekstidest selgitada välja nii palju kui võimalik ja rangelt järgida neid ja variserid pooldasid nende kirjatundjate mõtteviisi. Võib-olla kõik variserid ei olnud piibliuurijad nagu kirjatundjad, aga kuulusid samasse rühmitusse ja, ja piiblieeskirjade järgimine oli nende jaoks ainus nõue. Rituaali nad Eesti pidanud nii tähtsaks piibli eeskirjadega suhtes läksid nad kuni kuriooseumiteni, mida Jeesus on ka hukka mõistnud. Kui näiteks näeb, et vana testament kõigist aia ja põllusaadustest ja samuti karjasaadustest tuleb 10. osa pühenduda jumalale, siis variseride tõlgenduse järgi käissega maitseainete kohta, mis ei ole põhitoiduained, tähendab köömned ja sellised, mis tõesti on, mida peeti juba tol ajal liialduseks. Nüüd see mõiste variserlikkust. Ja variserlus, see mõiste on väärdunud mõiste, ta tähendab meie jaoks mingisugust silmakirjatseja meest ja midagi sellist, aga iseenesest uue testamendi seisukohalt on von ta täiesti positiivne mõiste, ainult et negatiivsus võib-olla seisneb selles, et, et nad olid Jeesusega opositsioonis, aga nad väga ausalt ja siiralt rangelt püüdsid järgida religiooni eeskirju. Siis see niisugune inimrühm nagu klastiku No Jeesuse eluajal on neist vähe teada, kuigi nad olemas olid, hiljem omandasid nad kristliku kiriku ajaloos väga suure tähtsuse nende päritolu sõnadega problemaatiline millal ja kus nad tekkisid arvatavasti juba tõenäoliselt esimesel sajandil enne Kristuse sündimist ja On teooriaid, mitu, milliste religioonide või vaimsete voolude pinnal on arvatud Gadjuda istliku päritolu, aga tingimata ei tarvitse nii olla, aga ka kaalukateks said nad kiriku ajaloost alates teisest kolmandast sajandist. Aga mis nende, selle õpetuse sisu on nende õpetuse sisu üldiselt, ehkki nende üksikasjade seisukohad väga varieeruvad olenevalt sellest, kas tegemist on Iraanignostik, teda või egiptuse või nii-öelda kristlik diagnostik ega ka ühine kõigile neile on see, et nad teravalt vastandavad vaimse ja materiaalse maailma. Nad eeldavad, et hea jumal, kes on Jeesuse saatnud maailma ja kes tahab inimesi lunastada, ei saa selle materiaalse halva maailma looja olla. Et seega on kaks printsiipi algusest peale olnud kosmiliselt tegevad jumal, kes on loonud vigade ja puudustega materiaalse maailma ja hea jumal, kes tahab inimest sellest halvast maailmast välja tuua. Inimhinge muidugi. No nüüd selle vastandamise juurde sobib ka, võib-olla see põhiline vastandamine, mis siin raamatus on? Jeesusel oli suur kiusatus. Ta soovis olla niisugune tavaline kodanik nagu teisedki, kellel on naine ja perekond lapsed ja see ei olnud tema missiooniga kooskõlas. Kas ma olen õigesti sellesamas? Tahad ja see on ka üks põhjus, mida selle romaanile esimestel aastatel Bel kirjutamist ilmumist ette heideti. Aga iseenesest on see episoodiline lugu, see, seda kujutatakse. Jeesuse kiusatus kujutatakse siis, kui ta on juba risti löödud, aga pole veel surnud. Ja siis talle kangastub silme ees poolteadvusetuks olukorras kangastunud pilt, mismoodi oleks ta elu välja näinud siis, kui ta oleks tavalise inimese teed läinud, kui ta oleks abiellunud, kui tal oleks lapsed olnud. Aga see on episoodiline, ehkki raamatus ta võtab see episood enda alla mitukümmend lehekülge, aga ikkagi see jää domineerima sellepärast et et Jeesus ärkab korraks oma nägemuslikud pildist ja, ja ja tunnetab, et see oli üks võimalus, siis oli kujutus. Aga mul on mulje, et autori jaoks oli väga tähtis see vastandamine. Ta oli jaoks on mõeldav, on, et see on tähtis olnud, sellepärast et see on väga inimlik aspekt ja see on tähtsaks saanud. Huvitav on see, et tema jaoks oli see tähtis 50 aastat tagasi tänapäeval seda tähtsustatud 1900 üheksakümnendatel aastatel, sellepärast seda uuesti tekkinud üpriski arvukas nii-öelda teoloogilise kirjanduse vool, kus püütakse Jeesust kujutada märksa inimlikuma na kui seda evangeeliumides kujutatakse selles kirjanduses, need on väga erinevate seisukohtadega välja joonistatud pildid aga kujutatakse Jeesuse surma mitte ristil vaid vaid, et ta oma elu lõpetas. Kas Indias kusagil fakki Irina või mingi kuruna Himaalaja mägedes, Tiibetis või Indiast, siis on raamat olemas, mille autor olevat isegi teoloog, kuigi minu meelest ei ole tõsiseltvõetav raamat raamat, kus vanade tekstide põhjal, aga ma ei kujuta ette, milliste tekstide põhjal autor väidab, et Jeesus võeti ristilt maha, aga ta ei olnud surnud. Ta äratati ravimeetoditega ravimtaimedega eelkõige uuesti ellu. Ta abiellus Maarja-Magdaleena, millest pole raske aru saada ka evangeeliumi põhjal veel enam, kas nad saaki see romaan võib viidata, sellele seostub Maarja Magdaleena üsna lähedalt Jeesusega ja siis raamat kui sellega, et Maarja-Magdaleena sünnitas Jeesusele teatud arvu lapsi, aga Jeesus tahtis rohkem lapsi saada, nii et et abiellus teist korda ja tema teine naine oli Kreeka rahvusest Väike-Aasia kristliku kiriku esimene naispiiskop. Aga saate autor on naisteoloog, nii et mu meelest on, on selge, miks ta asjani on kujutanud. Feminist vaimulike hulgas, siis no ilmselt ja nonii, kas see oli põhiline probleem, miks, kas natsakkis romaani ei saanud avaldada algselt kreeka keeles vaid see tõlgiti käsikirjas siis norra ja rootsi keelde ilmus seal jah? Ja ma arvan küll, et see oli peamine probleem, aga nüüd pärast seda, kui on kujunenud veel mitmeid filme selle raamatu põhjal, samuti on film loodud ja on tehtud veelgi hilisemaid filmi Jeesusest, nii et ma arvan, et see raamat oma teistsuguse vaateviisi poolest, mis episoodiline veel pealegi on väga tagasihoidlik tänapäeva maailmas. Nonii aeg on edasi läinud, aga seda raamatut tasub lugeda enese harimiseks. Kindlasti me rääkisime kreeka kirjaniku Nikos Casantsakise romaanist viimne kiusatus. Stuudiokülaline oli Tartu Ülikooli vana testamendi professor Kalle Kasemaa maailmapildi saate toimetaja Martin Viirand.